Lühidalt
Nimetav kääne on eesti keeles liitsõnade esiosana harvem kui omastav kääne. Nimetavas käändes esiosa võib väljendada eri tähendusi, eeskätt olulist tunnust või seda, kes või mis on järelosaga väljendatu:
ketassaag, tornmajalapssõdur, kahjurputukas
Pikemalt
Nimetavas käändes esiosaga liitsõnad võivad väljendada mitmesuguseid tähendusi:
korrusmaja (= mitmekorruseline maja)kortermaja (= mitme korteriga maja)paatmaja (= elamiseks kohandatud paat)palkmaja (= palkidest maja)karpmaja (= nelinurkne lamekatusega maja)tornmaja (= tornikujuline maja)naabermaja (= naabruses olev maja)
Liitsõna nimetavalise esiosa tähendusi
- Nimetavas käändes esiosa võib väljendada
- olendi või eseme ehituslikult või funktsionaalselt olulist tunnust:
kannmikser(= mikser on kannukujuline),ketassaag,tornmaja - seda, kes või mis on järelosaga väljendatu:
lapssõdur(= sõdur on laps),kahjurputukas,plussmärk
- olendi või eseme ehituslikult või funktsionaalselt olulist tunnust:
- Kui liitsõna esiosa märgib vahendit või materjali, võib esineda kas nimetav või omastav.
Vahendit tähistava esiosaga liitsõnade järelosaks on tavaliselt tegusõnast tuletatud nimisõna: õhkpidur, teivashüpe, gaaskeevitus. Rahvapärastes liitsõnades näeb siin omastavalist liitumist, nt kirvetöö, saanisõit, noodapüük, vitsanuhtlus. Liitsõna esiosa vorm, kas nimetav või omastav, võimaldab teha vahet sõnadel nagu õhkjahutus ’õhuga jahutamine’ ja õhujahutus ’õhu jahutamine’, masinpesu ja masinapesu, geenravi ja geeniravi. Sellest on oskuskeeles vormunud põhimõte liita vahendit tähistav esiosa võimalikult järjekindlalt nimetavas käändes, nt kütteliigid ahiküte, aurküte, gaasküte, vesiküte, õhkküte; raviliigid lõhnravi, magnetravi, nõelravi, vesiravi, elekterravi.
Kui liitsõna esiosa väljendab ainet või materjali, kasutatakse rahvakeeles nimetavalist liitumist enamasti juhul, kui liitsõna sisuliseks keskmeks on järelosa, nt vaskpott = pott, mis on vasest (tehtud), kipsplaat, paberraha, palkmaja. Kui liitsõna põhisisu kannab esiosa ning järelosa väljendab sellega väljendatu hulka, kuju, liiki vms, tarvitatakse omastavat, nt liivakoorem, lumevaip, tammepuu, särjekala. Oskuskeeles on rakendatud põhimõtet liita ainet või materjali tähistav esiosa järjekindlalt nimetavas käändes, kuigi tähenduslikku vahet eri käänetel tavaliselt ei ole: siidkleit on sama mis siidikleit, laastkatus sama mis laastukatus. Harva on siiski võimalik eristus, nt õlgkott kui õlgedest kott ja õlekott kui õlgi täis topitud kott.
Üldkeeles kasutatakse mõlemas rühmas, nii vahendi- kui ka materjalitähendusega sõnades, nimetavalise liitumisega terminite asemel või kõrval sageli omastavalisi, sest tüüpiline eesti liitsõna on omastavas käändes esiosaga: siidisall, laastukatus, ahjuküte, elektriravi.
On vaid paar rühma, kus nimetavaline liitumine on valitsev (tornmaja ja lapssõduri tüüpi sõnad, vt eespool), ja on segarühmad, kus esineb nii nimetavalist kui ka omastavalist liitumist. Näiteks liitub esiosa, mis väljendab mingi taime või looma esinemise kohta, enamasti küll nimetavaliselt (aeduba, põldmari, metspähkel, mägimänd, metssiga, merikotkas, vesirott), kuid seekõrval ka omastavaliselt (põllulill, metsakahjur, mereloom, veetaim, laanepüü).
Hea teada
Liitsõnades, kus esiosa märgib materjali, on rahvakeeles kirevus ja ebajärjekindlus, kuid hakkavad silma ka mõned tendentsid. Rein Kull on toonud esile, et järjekindlalt nimetavalist liitumist tarvitatakse 1) metallinimetustes, kus nimetav on üsna vana nähtus (nt raudnael, kuldraha), 2) igasugusest materjalist tööstustoodete puhul (nt alumiiniumnõud, nahkjalatsid). Omastavaline liitumine on omane 1) lihtsamal viisil valmistatud esemete ja asjade puhul (kõrkjamatt, kanepiköis, tõrvanöör, toitude nimetused), 2) piltlike ühendite puhul (nt õhuloss, veesammas). Üleminekupiirkond, kus rahvakeel tarvitab omastavat, oskuskeel eelistab nimetavalist liitumist, on nt katusekatmisega seotud liitsõnad.
Kirjandus
- Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA, 2020.
- Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.
- Rein Kull, Keelenorm ja teadlik keeletarvitus. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 2, lk 89–100.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet