Lühidalt

Omadussõnad liituvad omavahel üldiselt nimetavaliselt, nt helepunane, ränkraske. Nimisõna võib omadussõnale liituda nii nimetavaliselt, nt võrdlusomadussõnad mesimagus, peegelsile, kui ka omastavaliselt, nt suhteomadussõnad saagirikas, tulekindel. Kaheti kalduvad liituma võrdlusomadussõnadest värvinimetused, nt vein(i)punane, sidrun(i)kollane.

Pikemalt

Nimisõna võib liitomadussõna esiosana olla nii nimetavas kui ka omastavas käändes. Nagu liitnimisõnades nii ei määra ka liitomadussõnades esiosa kääne liitsõna tähendust. Vormierinevused näitavad pigem rööpseid võimalusi, kuid keeles võib olla kujunenud kalduvus eelistada ühtede tähenduste puhul üht, teiste puhul teist esiosa vormi.

Nimisõna + omadussõna

Nimetavaliselt kalduvad liituma liitomadussõnad, mis põhinevad võrdlusel: mesimagus = magus nagu mesi, peegelsile = sile nagu peegel, piltilus = ilus nagu pilt, hiirvaikne = vaikne kui hiir, paberõhuke = õhuke kui paber, vesimärg = märg kui vesi. Sama moodi siidpehme, õhkõrn, juuspeen, nugaterav, pulksirge, laudsile, haudvaikne, välkkiire, lindprii, kaljukindel jt. Neid omadussõnu on nimetatud ka võrdlusomadussõnadeks.

päevselge või päevaselge

Pisut ebakindla liitumisega on olnud omadussõna päev(a)selge. Kuna liitsõna sisaldab võrdlust (selge kui päev), sobib selle esiosaks pigem nimetavas käändes päev kui omastavas käändes päeva. 1976. a ÕSist alates on kasutajaid suunatudki nimetavalise esiosa poole ning ka tegelikus tarvituses näeb praegu eeskätt nimetavalist liitumist.

hiirhall, kohvipruun, sirel(i)lilla

Liitumise poolest erandlik võrdlusomadussõnade rühm on värvusi märkivad liitomadussõnad, nagu hiirhall, kohvipruun, sirel(i)lilla. Siin on sõnu, mis liituvad nimetavaliselt nagu muudki võrdlussõnad, nt leekpunane, vähkpunane, vesihall, hõbehall, õlgkollane, sõnu, mis kalduvad liituma nii nimetavaliselt kui ka omastavaliselt, nt rohiroheline ja rohuroheline, oliivroheline ja oliiviroheline, veinpunane ja veinipunane, sidrunkollane ja sidrunikollane, pähkelpruun ja pähklipruun, taevassinine ja taevasinine, või eeskätt ainult omastavaliselt, nt leheroheline, samblaroheline, laimiroheline, titeroosa, kohvipruun.

tulekindel, nakkusohtlik

Omastavaliselt liitub rühm omadussõnu, mille esiosa näitab, mis asja või nähtusega ühenduses omadus esile tuleb, nt saagirikas = saagi poolest rikas, tulekindel = tule vastu kindel, külmatundlik = külma suhtes tundlik, tolmuvaba = tolmust vaba. Neid on nimetatud ka suhteomadussõnadeks. Omastavalise liitumise kõrval on suhteomadussõnade rühmas ka s-liitumist, nt nakkusohtlik, haigusvaba, külalislahke, elamiskõlblik.

kohakindel või kohtkindel

Tehnikasõnana on 1960. a ÕSist alates soovitatud omastavalise esiosaga liitsõna kohakindel ’koha poolest kindel’, nt kohakindel masin, kohakindel mõõteriist. Omastavalist liitumist toetavad siin sellised suhet märkivad liitomadussõnad nagu sihikindel ’sihis kindel’, meelekindel ’meelelt kindel’, korrakindel ’korra poolest kindel’, tulekindel ’tule vastu kindel’. Nimetavaliselt liitma võivad seevastu mõjutada võrdlusomadussõnad, nagu kaljukindel, raudkindel, tõsikindel (mille hulka koht-/kohakindel ise ei kuulu), või koht-algulised nimisõnad, nagu kohtkäitlus, kohtvalgustus, kohtvõrk.

silmanähtav või silmnähtav

v-kesksõnalise järelosaga liitomadussõnadest on kõikuva kujuga olnud silm(a)nähtav. ÕSides on alates 1937. a eelistatud omastavalise liitumisega kuju silmanähtav, kuid selle kõrval on kasutuses niisama levinud ka nimetavaline silmnähtav. Omastavaline liitumine silmanähtav võib lähtuda sõnaühendist silma nähes, nimetavaline sobib samasse sarja liitsõnadega nagu silmside või hääljuhitav, kus nimetavas käändes esiosa märgib vahendit.

Hea teada

Väikese murdesõnastiku andmeil on viies Eesti kihelkonnas öeldud silmanähtavalt, kahes-kolmes silmnähtavalt. ÕSide silmanähtava eelistus saab alguse 1925–1937 ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatust“, kus on sees silmanähtav ’augenscheinlich, evident, handgreiflich, sichtbar, visibel’, silmanähtavalt ’zusehends, merklich’ ja silmanähtavus ’Augenschein, Evidenz’. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust leiame sõnaühendi silma nähes, mille saksa vasted augenscheinlich, zusehends langevad kokku „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu“ märksõnade silmanähtav ja silmanähtavalt vastetega. Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on peale väljendi silma nähes tähenduses ’nähtav’ või ’avalikult’ olemas ka sõsarväljendid kõrva kuuldes kui ’avalikult’ ning käe katsudes kui ’pimesi’.

Nimetavalise liitumisega silmnähtav hakkas eestikeelses trükisõnas kindlamini kanda kinnitama 1920.–1930. aastatel ning Johannes Aavik on 1936 seda nimetanud loendis „vead nominatiivsete liitumuste alal“. Enamik sealseid veanäiteid on meile tänapäeval tuntud omastavalise esiosaga: ajajärk, asjaolu, merekallas, ametiühing, veekindel (mitte aegjärk, asiolu, merikallas, ametühing ega vesikindel).

Omadussõna + omadussõna

Omadussõnad omavahel liituvad enamasti nimetavaliselt, nt helepunane, sügavsinine, säravvalge, tuhmkollane, ränkraske, hulljulge, magushapu. Erandiks on kirju-lõpulised omadussõnad, mille värvust märkiv esiosa on omastavas käändes, nt halli-, musta-, punasekirju.

Kirjandus

  • Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
  • Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. I–III, 1925–1937. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II, täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
  • Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Eesti Keele Instituut. Tallinn: EKSA, 2020.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995.
  • Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.
  • Maire Raadik, Sirje Mäearu, Silma nähes, kõrva kuuldes, käe katsudes. Keelenõuanne soovitab 6. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: EKSA, 2020, lk 122−123.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968.

Anna tagasisidet