Sõna kirjakeel on mitmetähenduslik ja tähistab keelekasutuses mitut asja.
Kirjakeel ehk ühiskeel (ka: ühiskirjakeel) on ühtne, kõnes ja kirjas üldrahvalikult kasutatav keel, keele tuumosa, mis käibib suhtluses, kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal. Kirjakeele omandab valdav osa emakeelseid inimesi, s.t kirjakeel ei ole ühe kitsa haritlasrühma keel. Kirjakeelt ses tähenduses vastandatakse tavaliselt murdekeelele. Kirjakeelde kui ühiskeelde kuulub ka hulk üldtarvitatavaid oskussõnu. Iga keelekasutaja teeb ise keelelisi valikuid suhtlusolukorra järgi. Normi seisukohast kujutab kirjakeel/ühiskeel endast objektiivset normi ehk lihtsalt keelt. Normingud on seotud üksnes kirjakeele sõnade õigekirja ja käänamisega, aga mitte tähendustega.
Ühtne kirjakeel on üsna hiline nähtus ja välja kujunenud umbes poolteist sajandit tagasi, ainult õige pisut enne moodsat rahvust ennast. Just ühine kirjakeel on olnud see, mis kõiki rahvusena ühte seob. Oma olemuselt on kirjakeel traditsioon.
Üks osa kirjakeelest kui ühiskeelest on standardkeel ehk normikeel ehk normikirjakeel. See on normeeritud kirjakeel ehk ühtne, korrastatud, kirjas ja kõnes kasutatav keelekuju, mida tavaliselt vastandatakse normimata keelele (näiteks argikeelele). Standardkeel hõlmab ametlikku suhtlust, eeskätt ameti- ja halduskeelt, ka teaduskeelt ja kooliõpetust. Riigi seisukohast on standardkeel üks olulisemaid allkeeli, kuid siiski vaid üks allkeel teiste seas. Normi mõttes räägime siinpuhul normingutest, mis siingi on seotud eeskätt õigekirja ja käänamisega, ka keelekasutuse hea stiili soovitustega, aga mitte tähenduste normimisega.
Kirjakeel võib olla ka kirja pandud, kirjutatud tekstide keel, kirjalik keel, tavaliselt vastandatuna suulisele keelele. Niipea kui ühele keelele luuakse kiri, algab normimine kui teadlike kokkulepete kujundamine: kuidas märkida häälikuid, kuidas tähistada üldkeelendi käibimist nimena või nime üldsõnana, kuidas siduda lause osi jne.
Sel viisil on kirjakeele tähendusi kirjeldatud nii EKI ühendsõnastikus (2021), eesti keele seletussõnaraamatus (2009) kui ka õigekeelsussõnaraamatus ÕS 2018.
Kirjakeelele vastandatakse sageli argikeelt ehk kõnekeelt ehk igapäevakeelt. Üldjuhul mõeldakse selle all spontaanset, tavaliselt suulist, aga ka kirjalikku keelekasutust, samas kui kirjakeel on valdavalt kirjalike (ja toimetatud) tekstide keel. Tänapäeva kirjakeeltesse tuleb aina rohkem kõnekeele elemente, nagu ka rahvusvahelist sõnavara. Eestis on sellele osutanud keeleteadlane akadeemik Huno Rätsep juba 1979. aastal.
Kirjakeele osa (vähemalt osaliselt) on oskuskeel, erialase suhtlemise keel, mida kasutatakse teaduses, kunstis ja muudel aladel. Oskuskeel lähtub oma erialavajadustest. Keelekasutuses vastandatakse oskuskeelt sageli üldkeelele. Samas tegelikus keeletarvituses kuulub kirjakeelde hulk üldtarvitatavaid oskussõnu. Vaata ka Üldkeel ja oskuskeel.
Kirjakeele ajaloost
Eesti kirjakeelt hakati kõnekeele baasil looma 16. sajandi reformatsiooni mõjul. Eesti keelealal kujunes tollal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt: põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeel. Keeleteadlased on arvanud, et eesti kirjakeele arendajate hulgas võis leiduda ka eesti emakeelega tegelasi, ent eesti kirjakeele lõid siiski teiskeelsed inimesed. See on üks eesti eripärasid teiste Euroopa praeguste rahvastega võrreldes. Kõige prominentsemad kirjakeele loojad olid esimese eesti keele grammatika autor Heinrich Stahl (159?–1657) ja piiblitõlkija Anton Thor Helle (1683–1748).
Kuni 19. sajandi keskpaigani arendati eesti kirjakeelt eeskätt sihiga teha temast parem praktiline tööriist pastoritele oma tööülesannete täitmiseks. Talupoegade tegeliku keelepruugi tundmaõppimine kuigi tähtis ei tundunud. Põhjalikuma eesti keele ainese kogus sajandi teises pooles kokku F. J. Wiedemann, kes koostas mahuka eesti-saksa sõnaraamatu (1869) ja põhjaliku deskriptiivse grammatika (1875).
K. Ross on tõdenud, et vahe kirjakeele ehk kirikukeele ja kõnekeele ehk talurahva keele vahel oli 19. sajandi keskpaigani eriti suur. Haritud keele etaloniks kujunes lauluraamatutes ja kalendrites kasutatud 18. sajandi keelevariant. 19. sajandi “kõige parema, puhtama, ehedama ja eestilikuma eesti keelega” kirjameheks on üksmeelselt peetud Otto Wilhelm Masingut (1763–1832).
Esimene samm eesti keele teadliku korraldamise teel astuti 30. juunil 1872, kui Tartus pidas oma teist koosolekut Eesti Kirjameeste Selts ning kus presidendiks valitud Jakob Hurt sõnastas ühe eesmärgina “Eesti kirja keelt harida, teda täielisemaks ja ühetasasemaks teha”. Mitmed tolleaegsed õigekirja otsused jäid eesti kirjakeelde püsima (nt h-häälik sõna algul).
Kõigi keelte ajaloos on vaieldud kirjandusliku etalonkeele ja rahva kõnekeele suhte üle. Kas kirjakeel peaks olema võimalikult universaalne ja tuginema ratsionaalsetele ning selgetele reeglitele või lähtuma mingi konkreetse paiga keeletarvitusest ning arvestama keele varieerumist ja ebareeglipärasust? Eri aegadel on erinevad keelearendajad olnud neis küsimustes erinevatel seisukohtadel.
Vaata ka Eesti keelekorralduse teisenemisest.
Termineid
Inglise keeles tähistab kirjakeelt kui üldkeelt general language, ka literary language, standardkeelt standard language. Kirjakeelt kui kõnekeelest kujunenud kirjutatud varianti, kirja pandud keelekuju tähistab written language, ka literary language.
Kirjandus
- Tiit Hennoste 2000. Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- Krista Kerge 2003. Eesti kirjakeele mõtteruum. ‒ Emakeele Seltsi aastaraamat 49 (2003), lk 7‒22.
- Krista Kerge 2012. Kas keelt on vaja normida? – Oma Keel, lk 84–89.
- Rein Kull 2000. Oskuskeel ja üldkeel: erisused ja samasused. – Keel ja Kirjandus 8, lk 545–557.
- Raimo Raag 2008. Talurahvakeelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.
- Kristiina Ross 2019. Meie ja teie kirjakeel. – Keel ja Kirjandus 1-2, lk 57–68.
- Huno Rätsep 2002 [1979]. Eesti kirjakeele sõnavara rikastamise päevaprobleeme. – Sõnaloo raamat. Tartu: Ilmamaa, lk 191–204.
Koostanud Margit Langemets
Anna tagasisidet