Lühidalt
Oskuskeeles on sõnu liites püütud teadlikult tähendusega arvestada, nt on materjali või vahendit märkivat esiosa liidetud valdavalt nimetavaliselt: siidsall (= siidist sall), ahiküte (= ahju kaudu kütmine). Üldkeeles kasutatakse nimetavalise liitumisega terminite asemel või kõrval sageli omastavalisi, sest tüüpiline eesti liitsõna on omastavas käändes esiosaga: siidisall, ahjuküte.
Pikemalt
Üldkeeles ei ole kindlat seost liitsõna esiosa vormi ja tähenduse vahel, nii nimetavalise kui ka omastavalise esiosaga liitsõnad võivad väljendada väga mitmesuguseid tähendusi. Mõnes üksikus sõnas on nimetavalisel ja omastavalisel liitumisel eri sisu. Toetudes sellistele rahvakeelest pärit näidetele, nagu metsmees ’metslane, metsinimene’ ja metsamees ’metsas töötaja; metsanduse eriteadlane’, käsikiri ja käekiri, on alates XX sajandi algusest taotletud samasuguse eristuse järjekindlamat rakendamist ka oskuskeeles.
Nimetavas käändes on oskuskeeles näiteks soovitatud liita sõnu, mis märgivad ainet või materjali: siidkleit, laastkatus. Üldkeeles on sellised ainesõnad segapiirkond, kus näeb nii nimetavalist kui ka omastavalist liitumist: raudkapp, hõberaha, aga sulepadi, tangusupp. Tähendusvahet nimetavalisel ja omastavalisel liitumisel siin ei ole.
Nimetavaliselt on oskuskeeles soovitatud liita ka sõnu, mis märgivad vahendit. Sel moel on võimalik eristada, kas liitsõna esiosa tähistab seda, millele on liitsõna järelosaga väljendatud tegevus suunatud (nt õhujahutus – jahutatakse õhku, loomateraapia – ravitakse loomi), või vahendit, millega midagi tehakse (nt õhkjahutus – jahutatakse õhuga, loomteraapia – ravitakse loomade abil). Kuigi osas sõnades ongi võimalik üksnes vahenditähendus (saab keevitada gaasiga ja ravida elektriga, mitte aga keevitada gaasi või ravida elektrit), järgitakse süsteemsuse huvides sama liitumispõhimõtet kogu mõistesarjas: nagu õhkjahutus või loomteraapia, nii ka gaaskeevitus ja elekterravi.
Lisaks on oskuskeeles nimetavaliselt liidetud sõnu, kus esiosa märgib eseme või nähtuse esinemiskuju, nt hoogvihm, lillmuster, esinemiskohta, nt järvkaisel, merihein, või tõstab esile olulise tunnuse, nt mürkseen, -madu, suhkur-, vähk-, unitõbi.
Üldkeeles kasutatakse nimetavalise liitumisega terminite asemel või kõrval sageli omastavalisi, sest tüüpiline eesti liitsõna on omastavas käändes esiosaga: hoovihm, lillemuster, järvekõrkjas, mererohi, mürgiseen, suhkruhaigus.
Oskuskeele, st mõistesüsteemi poolt vaadates on oluline põhisõna juurde moodustuva sarja ühtne vormistus, nt kütteliigid ahiküte, aurküte, gaasküte, vesiküte, õhkküte; raviliigid lõhnravi, magnetravi, nõelravi, vesiravi, elekterravi. Üldkeeles ei ole sellist mõistesüsteemi tunda, sõnad tulevad ette üksikult, vaadatakse pigem täiendsõna sarju või üht juhuslikku analoogi.
Reegli ajalugu
Johannes Voldemar Veski ja Elmar Muugi seatud reegel näeb ette liita vahendit märkiv sõna nimetavaliselt juhul, kui liitsõna järelosaks on tegusõnast tuletatud nimisõna, nt elekterkeevitus, masinkeevitus, elekterkeevitaja. Muil juhtumeil on peetud õigeks omastavalist liitumist: elektripliit, elektrikeedukann, aurukatel. Seega hõlmab nimetavaline liitumine menetluste ja isikute nimetusi, omastavaline aga seadmete omi. Vahendisuhte väljendamisele just nimetavalise liitumisega pani aluse Johannes Aavik, kes lähtus suuresti vesiveski sõnast: nii nagu sõnas vesiveski on esiosa nimetavas käändes, nii liitugu nimetavaliselt ka aurlaev, elektermasin, elektervalgustus jt. Enamasti puudutab vahenditähendus termineid, rahvakeeles on selliseid sõnu suhteliselt vähe ja nad liituvad omastavaliselt, nt saanisõit, noodapüük, vitsanuhtlus. Läbi aegade on vaieldud, kas väike rahvakeelne rühm annab alust laiendada vahendisõnades omastavalist liitumist ka kirjakeelde, eeskätt oskuskeelde, või tohiks oskuskeeles taotleda suuremat süsteemsust ehk liita vahendisõnu nimetavaliselt.
Kirjandus
- Johannes Aavik, Nominatiivsed liitumised. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1914 [kaanel 1915].
- Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu Ülikool. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007.
- Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.
- Ernst Nurm, Mõnda liitsõnadest. Väiteid ja vastuväiteid. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 3, lk 168–175.
- Maire Raadik, Laenamine, analoogia ja tähendus liitnimisõnamoodustuses. – Emakeele Seltsi aastaraamat 66 (2020). Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2021, lk 261–294.
- Elli Riikoja, Kehaliiget ja abinõu märkivate sõnade liitumisest. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 4–5, lk 280–289.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet