Silbitamine ja poolitamine

Sisukord

Lühikäsitlust vt põhireeglite alt (reeglid 16 ja 17).

Silp on ühest või mitmest häälikust koosnev kõne rütmiüksus. Igas silbis on vähemalt üks täishäälik ehk vokaal. Kaashäälikud ehk konsonandid üksi silpi ei moodusta. Sõnu poolitatakse silbitamisreeglite järgi ühe piiranguga: üksikut täishäälikutähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega viida järgmise rea algusse, vaid see peab jääma järgmise või eelmise silbi juurde. Oma- ja võõrpäritolu lihtsõnu silbitatakse ja poolitatakse samamoodi. Liitsõnu silbitatakse iga sõna eraldi ja poolitatakse eeskätt liitumiskohalt, aga ka mujalt. Pärisnimesid silbitatakse-poolitatakse üldreeglite kohaselt. Võõrliitsõnu ja -nimesid saab silbitada-poolitada kas nagu lihtsõnu või nagu liitsõnu.

Silbitamine

  1. Kaashäälik(ud) üksi silpi ei moodusta, silbis peab olema vähemalt üks täishäälik: i-sa, kur-gus, struu-del, Sil-ja, Ar-nold. Erandiks on mõni hüüdsõna: khm, hmh, pst, tst.
  2. Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ko-ju, du-ši, Lii-na.
  3. Täishäälikute vahel olevatest kõrvutistest kaashäälikutest kuulub ainult viimane järgmisse silpi: haih-tub, kum-mas-se, Lil-lak, Krist-jan, dekst-roos, vintsk-les.
  4. Kahe täishäälikutähe järjend
    • a) kuulub ühte silpi, moodustades pika täishääliku (kaks ühesugust täishäälikutähte) või täishäälikuühendi ehk diftongi (kaks erinevat täishäälikutähte): ää-res, gnuu, aa-loe, Eu-roo-pa, õit-seb;
    • b) jaguneb kahe silbi vahel, kui kahe erineva täishääliku vahelt läheb morfeemipiir: pa-le-us (pale on tüvi, -us on tuletusliide), a-va-us, kli-en-did; üksik täishäälik võib moodustada lühikese vokaalsilbi: a-or-ti, du-o, pen-si-o-ni.
  5. Kolme täishäälikutähe järjend jaguneb kahe silbi vahel, kusjuures ühe silbi moodustab pikk täishäälik või täishäälikuühend ehk diftong. Sellele järgnev või eelnev täishäälik kuulub teise silpi: uu-en-dus, jõu-ab, tao-ism; mi-ni-aid, po-ee-si-a, vir-tu-aal-ne. Üksik täishäälik võib moodustada lühikese vokaalsilbi: õu-e, mui-a-ta, o-aa-si.
  6. Nelja täishäälikutähe järjend jaguneb
    • a) kahe silbi vahel: mai-aid, mei-oo-si;
    • b) kolme silbi vahel, kusjuures üksik täishäälik võib moodustada lühikese vokaalsilbi: kodu-ai-a.

Märkus. Täishäälikuga lõppevad silbid on lahtised, kaashäälikuga lõppevad silbid kinnised. Kui kahe silbi piirile jääb kirjapildis üksik k, p, t, f või š, siis on esimene silp kirjapildilt lahtine, foneetiliselt aga kinnine, sest k, p, t, f, š häälduvad geminaadina, mis jaguneb kahe silbi vahel.

Poolitamine

Poolitamisel ei saa ühetähelist silpi – lühikest vokaalsilpi – jätta üksi rea lõppu ega viia üksi järgmise rea algusse.

  1. Sõna alguse lühike vokaalsilp viiakse poolitamisel järgmise silbi juurde: ava-us, une-leb, Edu-ard, aor-ti, oaa-si, ioo-ta.
  2. Sõna lõpu lühike vokaalsilp jäetakse eelmise silbi juurde: mi-nia, vi-deo, In-dia, skumb-ria, kodu-aia. Selliseid kahesilbilisi sõnu nagu isa, usin, Anu, duo, Io, Kia, õue, luua, Riia, auul, ioon ei saa poolitada.
  3. Sõnasisene lühike vokaalsilp liidetakse poolitamisel kas eelmise või järgmise silbiga: pen-sio-ni ~ pen-si-oni, muu-seu-mid ~ muu-se-umid, akt-sia-te ~ akt-si-ate, Maie-le ~ Mai-ele, liia-ti ~ lii-ati, Laiu-se ~ Lai-use, muia-ta ~ mui-ata.

Reegli ajalugu

Õigekeelsusallikates on õpetatud ühetähelist silpi sõna keskel jätma eelmise rea lõppu, eeskätt on peetud silmas topelt- või kaksiktäishäälikule järgnevat silpi, nt lai-a-li tuleks poolitada laia-li[1]. Seda teist moodust – viia lühike vokaalsilp järgmise silbi juurde – on võimalikuks pidanud Ernst Nurm 1934. aastal: „Tarbetult piirab sõnade poolitamise võimalusi reegel, mille järgi ei saa uuele reale üle kanda ühetähelist silpi sõna keskel .. Pole põhjust hüljata sõnade poolitamist nagu lau-ani, lõu-ata jts.“[2], hiljem Tiiu Erelt alates „Eesti ortograafia“ teisest, täiendatud trükist[3] (esimeses, 1995. aasta trükis polnud silbitamist ja poolitamist käsitletud), nt laiali poolitub ka lai-ali.

Liitsõnade silbitamine ja poolitamine

  1. Liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: ü-les-an-ne, tsit-rus-press, Pal-jas-saa-re, Kus-tas-soo.
  2. Liitsõnade poolitamisel on esmane poolituskoht liitsõnapiir: müügi-plaan, küüne-laki-eemaldi, maasika-toor-moos.
  3. Liitsõnapiirilt poolitamist tuleks eelistada
    • a) valestimõistmise või raskesti loetavuse korral: jõukuri-maja (mitte jõu-kurimaja), kübara-nagi (mitte kübarana-gi), täis-tsitaate (mitte täistsi-taate);
    • b) kui liitumiskohta jääb lühike vokaalsilp, topelt- või kaksiktäishäälik: vaik-elu (mitte vai-ke-lu, aga vrd mõ-tis-ke-lu, mis ei ole liitsõna), pool-iga (vrd pooli-ga), vöö-aasad (vrd vööaa-sad).
  4. Mõnikord saab poolitada ka mujalt liitsõnaosade seest: ühe-kordseks ~ ühekord-seks, öö-elekter ~ ööelek-ter, toitumis-alane ~ toi-tumisalane ~ toitumisala-ne.
  5. Liitvõõrsõnu saab silbitada-poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: mik-ro-skoop ~ mik-ros-koop, des-ar-mee-ri-ma ~ de-sar-mee-ri-ma. Kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana: sub-troo-pi-li-ne, ki-lo-gramm.

Võõrnimed

  1. Võõrnimede puhul on soovitatav arvesse võtta nende hääldamist: Shakes-peare [šeiks-piir], Camb-ridge [keimb-ridž], Mar-seille [mars-sei], Guess [gess]; ja mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, ph, th: Be-cket, Prat-chett, Aa-chen, Beau-mar-chais, Fi-scher, Pemb-roke-shire, Me-phisto, Goe-the.
  2. Liitvõõrnimesid võib silbitada-poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Vol-go-grad ~ Vol-gog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith, Lind-ström ~ Lindst-röm, Öre-bro ~ Öreb-ro.

Sidekriipsuga sõnade poolitamine

Kui sõna või ühendi sidekriips satub poolituskohta, võib seda selguse mõttes järgmise rea algul korrata (nt teatmeteoses, erialatekstis): aasta-|-aastalt, nii-|-öelda, Suure-|-Jaani. Kui poolitamisel jääb silp kahe sidekriipsu (sõna- või ühendisisese sidekriipsu ja poolituskriipsu) vahele, võiks eelistada poolitust mujalt (nt sõnasisese sidekriipsu kohalt): päev-|-päevalt (vrd päev-päe-|valt), eesti-|-soome (vrd eesti-soo-|me). Seesugune poolitus häirib vähem, kui sidekriipsude vahele jääb mitu silpi või terve sõna: Tallinn-Amster-|dam, liha-villa-|lammas.

Kirjandus

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 10–11.
  • Elmar Muuk, Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk 18–19.
  • Sirje Mäearu, Poolitusprobleeme. – Keelenõuanne soovitab 4. Koostanud ja toimetanud Maire Raadik. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 205–210.
  • Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 15–16.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 362–363.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 875–876.

Märkused

Anna tagasisidet