Uurali keelkonna soome-ugri keelte läänemeresoome rühma kuuluv soome keel (suomi ~ suomen kieli) on üks kahest Soome ametikeelest (teine on rootsi keel), tal on tunnustatud vähemuskeele staatus Norras, Rootsis ja Venemaal Karjala Vabariigis. Põhja-Rootsis kõneldav soome keel on tuntud kui meä keel (meänkieli), Põhja-Norras kõneldav soome keel on kveeni keel (kveeni ~ kveenin kieli, endanimetus kvääni ~ kväänin kieli ~ kainu ~ kainun kieli).

Kirjutus

Soome keel kasutab ladina kirja, kus on mõned lisamärkidega tähed. Soome tähestik:

A a, B b, C c, D d, E e, F f, G g, H h, I i, J j, K k, L l, M m, N n, O o, P p, Q q, R r, S s (Š š), T t, U u, V v, W w, X x, Y y, Z z (Ž ž), Å å, Ä ä, Ö ö.

Sulgudes olevad tähed järjestatakse oma põhitähtedega kokku, niisamuti pannakse harilikult kokku V ja W. Tähed B, C, F, G, Q, W, X, Z, Å esinevad üksnes võõrsõnades ja nimedes.

Eesti tekstis kirjutatakse soome nimesid muutmata kujul, st originaalipäraselt.

Hääldus

Lühidalt

Rõhk on esimesel silbil, ka siis, kui järgsilpides on pikki täishäälikuid: Hämeenlinna [h·ämeenlinna], Lappeenranta [l·appeenranda]. Erandina on ladinapärastes soome nimedes rõhk järgsilbil: Sibelius [sib·eelius], Agricola [agr·ikola], kuigi soome keeles ka neil juhtudel võib rõhutada esimest silpi. Pikk rõhuline silp hääldub umbes nagu eesti III-välteline silp, nt Kotkas [k`otkas]. Peenendust ei ole, nt Posti [p`osti], mitte [pos’ti], Jussi [j`ussi], mitte [jus’si].

Pikemalt

TähedHääldusNäited
k[g] täishäälikute vahel, sh helilise kaashääliku järelJukola [jugola], Vilkuna [vilguna]
p[b] täishäälikute vahel, sh helilise kaashääliku järel Tapani [tabani], Kilpinen [kilbinen]
t[d] täishäälikute vahel, sh helilise kaashääliku järel Setälä [sedälä], Mäntyluoto [mändüluodo]
y[ü]Kyösti [küösti], Yrjö [ürjö], Jyväskylä [jüväskülä], Uusikaarlepyy [uusikaarlebüü]
Soome nimede hääldus

Ühendid kk, pp, tt häälduvad nagu eesti keeles: Kekkonen [kekkonen], Seppänen [seppänen], Kettunen [kettunen].

Üksikasjalikumad soome nimede hääldusjuhised leiab Einar Kraudi raamatust “Võõrnimed eesti häälduses II” (vt kirjanduse loetelust).

Isikunimed

Soome isikunimemall on eesnimi (-nimed) + perekonnanimi. Nt Urho Kaleva Kekkonen (M), Sanna Mirella Marin (N).

Eesnimesid (etunimi) võib olla uue, 2019. a alguses jõustunud nimeseaduse alusel kuni neli (varem kolm), tavaliselt on neid kaks, neist esimene käibenimi, teist nime tarvitatakse vaid ametlikes dokumentides (näiteks toodud isikunimed on rohkem tuntud kujul Urho Kekkonen ja Sanna Marin). Soome eesnimed võib laias laastus jagada muistseteks (Ihalempi, Mielivalta jt), laennimedeks (sh kristlikud nimed Pietari, Pekka, Teppo jt) ja uudisnimedeks (Aamu, Saima, Vuokko jt). Kõige levinumad mehenimed rahvastikuregistri andmetel on Juhani, Johannes, Olavi, Antero, Tapani, Kalevi, Tapio, Matti, Ilmari ja Mikael, naisenimedest Maria, Helena, Anneli, Johanna, Kaarina, Marjatta, Anna, Liisa, Annikki ja Hannele. Võrdluseks: 2020. a sündinud laste nimede esikümme on poistel Leo, Eino, Oliver, Elias, Onni, Väinö, Noel, Eeli, Toivo ja Leevi, tüdrukutel Aino, Olivia, Sofia, Pihla, Aada, Eevi, Isla, Lilja, Helmi ja Ellen. (See on statistika esimeste eesnimede järgi; kui lugeda kokku kõik pandud eesnimed, siis on esikolmikud vastavalt Juhani, Olvi, Johannes ja Maria, Sofia, Aurora.)[1]

Nimeseaduse § 1 järgi ei või eesnimeks panna nime, mis võib põhjustada halvakspanu või kahju või mis on eesnimeks ilmselgelt sobimatu. § 2 järgi võib eesnimeks panna nime, mis vastab vormilt, sisult ja kirjutusviisilt kinnistunud eesnimekasutusele, on kinnistunud samale soole ega ole selgelt perekonnanime moodi. Kui üheks eesnimeks soovitakse panna isanime tüüpi nime, nt Matinpoika või Ollintytär, siis see ei või olla esimene eesnimi. § 3 loetleb nimepaneku erandid.

Perekonnanimed (sukunimi) võib tekke järgi jagada kolme suurde rühma: Ida-Soome, Lääne-Soome ja rootsi aadli, vaimulikkonna, kodanluse ja sõjaväega seotud nimed. Ida-Soome perekonnanimede traditsioon võib ulatuda 13. sajandisse, 16. saj muutusid need päritavaks. Tüüpilised on nen-lõpulised, ent on ka liitsõnu jms: Ikävalko, Termonen, Pentikäinen, Puumalainen jts. Lääne-Soomes olid pikka aega lisanimedena käibel talunimed, nt Jaakko Jussila (Jaakko Jussi talust), ka isanimed, nt Juhani Matinpoika (Juhani Matti poeg, ametlikumalt) või Matin Juhani (rahvapärasemalt). Perekonnanimesid hakati Lääne-Soomes võtma 19. saj lõpupoole. Perekonnanimed muudeti kohustuslikuks 1921. a seadusega. Rootsi päritoluga aadlikel ja vaimulikel olid perekonnanimed juba varasemast olemas (vt rootsi nimede juhiseid). 1985. a andmeil kandis 38% soomlastest nen-lõpulisi nimesid, 8,9% kandis la-/lä-lõpulisi nimesid, 7,4% muude lõppudega nimesid (-io/-iö, –sto/-stö jt), 13,1% soomlastest oli liitsõnaline soome nimi (Kivimäki, Rautakoski), 17,5%-l oli muu soome nimi, 14,8%-l mittesoome (peamiselt rootsi) nimi. Ainult 0,3% kandis topeltperekonnanime (Forsius-Harkimo jms). 2021. a lõpu seisuga olid rahvastikuregistris kümme sagedaimat perekonnanime Korhonen, Virtanen, Mäkinen, Nieminen, Mäkelä, Hämäläinen, Laine, Heikkinen, Koskinen ja Järvinen[2].

Perekonnanimesid võib olla üks või kaks. Topeltperekonnanime (sukunimiyhdistelmä) – sidekriipsuga või ilma – võib endale taotleda juhul, kui taotlejal oleks kummalegi nimele eraldi võttes õigus. Kui mingi kombinatsiooni tulemusel tekiks perekonnanimesid rohkem kui kaks, tuleb osast neist loobuda, et mitte ületada kahe nime piiri.

Nimed perekonnas

Nimeseaduse §-de 9–14 kohaselt võivad abiellumisel abikaasad võtta ühiseks perekonnanimeks emma-kumma abikaasa perekonnanime, jätta oma perekonnanimi alles või kombineerida mõlema perekonnanimed uueks ühiseks perekonnanimeks. Kui ühist perekonnanime ei võeta, võib üks abikaasadest liita oma perekonnanimele teise abikaasa perekonnanime. Kui mõni kombineeritavatest on topeltperekonnanimi, siis valitakse sellest vaid üks osa.

Laps võib perekonnanimeks saada vanemate ühise perekonnanime (sh topeltperekonnanime), eri nimede korral saab selle nime, mis juba on vanemate ühisel varasemal lapsel, või siis emma-kumma vanema perekonnanime või nende kombinatsiooni (nimeseaduse § 6).

Kohanimed

Soome ala kohta käivad eksonüümid: Ahvenamaa (Ahvenanmaa*), Helsingi (Helsinki), Ida-Soome (lään, Itä-Suomi), Järve-Soome (Järvi-Suomi), Kesk-Pohjanmaa (maakond, Keski-Pohjanmaa), Kesk-Soome (maakond, Keski-Suomi), Lapimaa (maakond ja lään, Lappi), Lõuna-Karjala (maakond, Etelä-Karjala), Lõuna-Pohjanmaa (maakond, Etelä-Pohjanmaa), Lõuna-Savo (maakond, Etelä-Savo), Lõuna-Soome (maakond, Etelä-Suomi), Lääne-Soome (lään, Länsi-Suomi), Põhjakalott (Pohjoiskalotti), Põhja-Karjala (maakond, Pohjois-Karjala), Põhja-Pohjanmaa (maakond, Pohjois-Pohjanmaa), Põhja-Savo (maakond, Pohjois-Savo), Päris-Soome (maakond, Varsinais-Suomi), Soome (Suomi), Turu (Turku).

*Märkus. Ahvenamaa (rootsi Åland) on ametlikult ükskeelne (rootsikeelne) autonoomne maakond.

Soome on kakskeelne riik ja paljud kohanimed on rööpselt olemas nii soome kui ka rootsi keeles, nt Helsinki/Helsingfors, Turku/Åbo, Uusimaa/Nyland jne. Seadusega on sätestatud erikeelsete nimede järjestus – kui valla enamus on nt rootsikeelne, on esikohal rootsikeelne nimi, teatud protsendi korral on ka vähemusel õigus omakeelsele rööpnimele.

Soome üks- ja kakskeelsed vallad 2016 (Wikimedia Commons)

Kaardil on ilma taustavärvita ükskeelsed soome vallad, helesinisega kakskeelsed soome-rootsi, sinisega kakskeelsed rootsi-soome ja tumesinisega ükskeelsed rootsi vallad, purpuriga kakskeelsed soome-saami vallad. Rööpnimede korral soovitavad soome keelekorraldajad rahvusvahelises kasutuses (nt inglise keeles) valida põhinimeks enamuskeelse nime. Erandina võiks teistes Skandinaavia keeltes (norra, taani) eelistada alati sugulaskeele rootsi nimesid ja eesti keeles sugulaskeele soome nimesid[3].

Kui Soome kohal on nii soome kui ka rootsi nimi, võiks eesti tarvituses eelistada soome nime sõltumata rootsi nime staatusest.

Murded ja vähemused

Soome murded jagunevad laias laastus lääne- ja idamurreteks.

  • Läänemurded (länsimurteet) on
    • edelamurded (lounaismurteet, nr 1 kaardil),
    • Häme murded (hämäläismurteet, nr 2),
    • Lõuna-Pohjanmaa murded (eteläpohjalaiset murteet, nr 3),
    • Kesk- ja Põhja-Pohjanmaa murded (keski- ja pohjoispohjalaiset murteet, nr 4),
    • Peräpohja murded (peräpohjalaiset murteet, nr 5).
  • Idamurded (itämurteet) on
    • Savo murded (savolaismurteet, nr 6),
    • kagumurded (kaakkoismurteet, nr 7).
Soome murded (Wikimedia Commons)

Vähemused. Soome põhjaosas asuvad saamid; saamikeelseid kohanimesid esineb nii põhi- kui ka rööpnimedena. Näiteks Inari järvel on neli ametlikku nime: soome Inarijärvi, Inari saami Aanaarjävri, põhjasaami Anárjávri ja koltasaami Aanarjäu'rr.

Käänamine

Keelesuguluse tõttu on soome nimedes eesti nimedega sarnaseid lõppe ja järelosiseid käänatud kaht moodi: nagu võõrnime (Kettunen : Kettuneni, Wuolijoki : Wuolijoki) ja nagu eestipärast nime (Kettunen : Kettuse, Wuolijoki : Wuolijoe). Vaidlusi kummagi viisi õigsuse teemal on peetud 1930. aastatel ja uuesti 1950.–1970. aastatel, pooldajaid on olnud nii esimesel (A. Saareste, J. V. Veski, E. Nurm, E. Kindlam) kui ka teisel viisil (L. Kettunen, O. Ojasson, E. Elisto). Tänapäeva keelekorraldusallikad lubavad mõlemat käänamisviisi, mainimata siiski liigisõna tõlkimise võimalust (1930. aastate „Eesti entsüklopeedias“ olid nt märksõnadena nimed, mille põhisõna oli tõlgitud – Kaisaneem, Tammisaar, Tarvasjõgi, Utajärv, Utsjõgi, Vehkalaht).

Kui nen-lõpuliste soome nimede eestipärase käänamise juhis on lihtne – omastavast käändest alates käänduvad nad nagu eesti ne-lõpulised nimed (Kettunen : Kettuse : Kettust : Kettusesse ~ Kettusse jne) –, siis laadivaheldusliku nime käänamine ei ole ettekirjutatav, see on pigem hall ala, kus eesti ja soome kirjaviis segunevad, vrd nt Riihimäki : Riihimäe : Riihimäke : Riihimäkke …

Kirjandus

  • Etu- ja sukunimilaki 946/2017. – Ajantasainen lainsäädäntö (Finlex) (Soome kehtiv, 2019. a jõustunud nimeseadus, vaadatud 28.12.2021).
  • Finnish name. – Wikipedia.org (vaadatud 28.12.2021).
  • Einar Kraut, Võõrnimed eesti häälduses. II. Tartu: Keelehooldekeskus 2018, lk 43–48.
  • Sirkka Paikkala, Das finnische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 200–214.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976, lk 916–917.

Märkused

Anna tagasisidet