Lühidalt
Üldkeeles ei saa sõnade tähendusi pidada ebasoovitatavaks ega neid normida.
Pikemalt
Sõnatähendused muutuvad, sest keelekasutus muutub. Igal tähendusmuutusel on põhjus (nt metafoor, metonüümia), loe lähemalt ptk “Tähendusmuutused”. Hiljemalt 1980. aastast on vabariiklik õigekeelsuskomisjon asunud seisukohale, et sõnatähendusi ei saa normida. Praktikas on mõned otsused sõnatähenduste teemal tehtud ka hiljem. Loe lähemalt VÕK ja keeletoimkond sõnatähendustest.
2011. aastal pöördus Emakeele Seltsi keeletoimkond märgukirjaga riigieksami hindajate ja õpetajate poole, öeldes sedasama:
„Tuletame meelde ka seika, et vabariiklik õigekeelsuskomisjon on 1980. aastast otsustanud sõnatähendusi mitte normida. Seega kui kaaluda sõna tähenduslikku sobivust vahetusse konteksti, tuleks peale ÕSi tugineda ka muudele käibivatele eesti kirjakeele allikatele (seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, vajaduse korral erialasõnastikud ja võimalust mööda muudki usaldusväärsed avalikud tekstid).“
Varem on keelekorralduses peetud mõne sõna või sõnaühendi mõnda tähendust ebasoovitatavaks. 20. sajandi algul, mil ühist kirjakeelt alles loodi, töötati välja kirjakeele normid ning pandi alus õigekeelsussõnaraamatute traditsioonile. Kui esimene, ÕS 1918, keskendus eeskätt õigekirja ja morfoloogia ühtlustamisele, siis alates järgmisest ÕSist (1925–1937) on normitud ka sõnatähendusi. Sobimatute tähenduste esiletoomist on jätkanud hilisemad õigekeelsussõnaraamatud, kord karmimalt (ÕS 1999), kord leebemalt ja suunavamalt (alates ÕS 2006-st). Selgitusi on jagatud ka keelenõukogumikes (1996–2020) ja ajakirjanduses, ebasoovitatavate tähenduste tõrjumine on omane olnud ka kooliõpetusele.
Tähendussoovituste arv on ÕSides pisut kõikunud: 1999. a 160, 2006. a 178, 2013. a 107, 2018. a 130 – osa sõnade tähendusi on vahepeal aktsepteeritud, teistele on soovitusi lisatud. Paljud soovitused on pikka aega olnud vastuolus laialt levinud keelekasutusega, nt kostuma, laenutus, seadistama, kaasaegne, paronüümipesad enamus–enamik, järgi–järele. Kõigi selliste sõnade kirjeldust on ajakohastatud EKI ühendsõnastikus, kus vastav selgitus on lisatud rubriigis „ÕS selgitab“. Kasutuses tänapäevaks juurdunud tähendusi ei saa üldkeeles, sh kirjakeeles pidada ebasoovitatavaks.
Küll saab sõnakasutuse kohta anda soovitusi, näiteks tuletades keelekasutajale meelde muid võimalusi, kuidas oma mõtet väljendada. Keelekasutajal on õigus teha oma teksti sobiv valik ise, soovitus ei ole norming ega ettekirjutus. Keelekasutaja saab valida, kas soovitus on tema vajaduste jaoks asjakohane või mitte. Keelerikkuse eesmärgil tasub meeles hoida ka sünonüüme.
Kirjandus
- Krista Kerge. Sõna, see piisake meres. Valik kirjutisi 1998−2019. Emakeele Seltsi toimetised nr 80. Tallinn, 2022. (Emakeele Seltsi keeletoimkonna märgukiri Riiklikule Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusele 28.02.2011 on avaldatud lk 195–198.)
- Krista Kerge. Uusimaid soovitusi Emakeele Seltsi keeletoimkonnalt. − Oma Keel, 2012, nr 2, 77−83.
- Lydia Raadik. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel. − Keel ja Kirjandus, 2020, 10, 853–874.
- Lydia Risberg, Margit Langemets. Paronüümide probleem eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, 2021, 10, 903−926.
- Lydia Risberg. Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 2022, 13–2, 185–214.
- Ülle Viks. Sõnaseiku. – Kirjakeele teataja 1979–1983. Koostanud Tiiu Erelt, Henn Saari. Tallinn: Valgus, 1985, 66–72.
Koostanud Margit Langemets ja Lydia Risberg
Anna tagasisidet