Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reegleid.

Häälikud jagunevad täishäälikuteks ehk vokaalideks ja kaashäälikuteks ehk konsonantideks. Täishäälikuid märgivad a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, kaashäälikuid b, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, š, z, ž, t, v. Helilised häälikud on kõik vokaalid ja kaashäälikutest j, l, m, n, r, v. Helituid häälikuid märgivad b, d, f, g, h, k, p, s, š, z, ž, t, neist b, d, g, p, t, k tähistavad ühtlasi sulghäälikuid ehk klusiile.

Tähed ühekaupa

b, d, g, p, t, k

Sõna algul kirjutatakse üldiselt p, t, k eesti põlissõnades ja kodunenud laensõnades (seega omasõnades): pakane, pikk, poeg, purema, tahtma, tige, täht, töö, keel, kuiv, kõrbema, kümme; palsam, pilt, pluus, prillid, topelt, traat, trükkima, kardin, klants, kurk; samuti laen- ja võõrsõnades, mis lähtekeeles algavad p, t, k-ga: pipar, plats, pressima, talje, trehvama, tuhvel, kanep, kleepima, kraana; pianiino, plomm, takt, traaler, khaki, klass.

Osas võõrsõnades ning võõrnimedes kirjutatakse lähtekeele ortograafia järgi b, d, g: bakter, betoon, bruto, burka, defekt, diktor, draiv, džungel, gloobus, granadill, greip, gürsa; Bonn, Barbie, Brüssel, Daniel, Donetsk, Düsseldorf, Ghana, Golding. Võõrsõnade algul oleva b, d, g hääldus on [p, t, k] nagu omasõnadeski. Võõrnimede hääldus oleneb lähtekeelest, vt ka uusima õigekeelsussõnaraamatu teiskeelsete nimede hääldamise juhiseid.

Sõna sees (lihtsõnades) kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: lapsik, raspel, põtkima, oktoober, optika, skeptik, tehku, kiskuda, retsept, lift, rikša, puštu. Seepärast kirjutatakse ka helitute häälikute järel liidepartikkel –ki: tohibki, kappki, Madridki, kohtki, jalgki, pinkki, võimalikki, Küproski, aitähki, seifki, dušški, Mainzki, garaažki. Heliliste häälikute järel on –gi: ninagi, töögi, laulgi, tallgi, kulmgi, siingi, kuurgi, kohvgi, liidetavgi.

Võõrnimede puhul arvestatakse liidepartikli valikul nime hääldust: Cambridge [keimbridž]: Cambridge’ki, Remarque [remark]: Remarque’ki, Wilde [uaild]: Wilde’ki, Odette [odett]: Odette’ki, Shakespeare [šeikspiir]: Shakespeare’gi, Bordeaux [bordoo]: Bordeaux’gi, Camus [kamüü]: Camus’gi.[1]

Reegli ajalugu

Rõhuliite -ki, -gi kirjakuju valitakse olenevalt talle eelneva hääliku üldkvaliteedist: helitu hääliku järel kirjutatakse -ki, helilise järel -gi. Kriitiline on olnud selle liite õigekiri ž-tähe järel. Kuigi täht märgib helitu š nõrka vastet, on omaaegse väära foneetilise arusaama tõttu olnud tavaks kirjutada selle järel -gi. See traditsioon on ühtlasi soodustanud ž võõramõjulist (ja seega vigast) helilist hääldust. Emakeele Seltsi keeletoimkond arutas küsimust Krista Kerge esildise alusel ja võttis 17. mail 1995 vastu otsuse, mille kohaselt sobib ž ja z-i kui eesti keeles helitute häälikute järel kirjutada -ki: oranžki, bridžki, beežki.[2]

Erandina võib helitu hääliku kõrval olla bdg

  • 1) liitsõnas liitsõna osade piiril: varbtara, umbsõlm, Haabsaare, üldteada, juhtdetail, argpüks, väärisgaas, tiibklaver, keppbakter;
  • 2) liidepartikli -ki ees: kumbki (kumb + -ki), võibki, opereeribki, nüüdki, saanudki, mõndki, mitmedki, arengki, kolleegki, Kalevipoegki;
  • 3) tuletusliite ees: leibkond (leib + -kond), laudkond, elundkond, aegkond, tudengkond; õigsus (õige + -sus), jalgsi (jalg + -si), argsi; sealhulgas ne- ja s-liiteliste sõnade käändevormides ja tuletistes: umbsest (umb/ne : umbse); soodsad (sood/us : soodsa), ürgset (ürg/ne : ürgse); võrdsus (võrd/ne : võrdse + -us), analoogsus (analoog/ne : analoogse + -us), soliidselt (soliid/ne : soliidse + -lt), sündsalt (sünn/is : sündsa + -lt), aegsasti (aeg/us : aegsa + -sti), aga vrd vaiksed (vaikne : vaikse), peatsel (peatne : peatse);
  • 4) sama sõna muutevormides: hoid/sin, hoid/ku (< hoid/ma), tundsid, tundke (< tundma), jõudsite, jõudku (< jõudma), andsite, andkem (< andma), murdsite, murdkem (< murdma), kärbsed (kärbes : kärbse), aga vrd kartsin (kartma), peitsin, peitke (peitma). ne- ja s-liiteliste sõnade käändevorme vt eelmisest lõigust;
    NB! Muutused, nagu rg : rkergas : erksa, ärgas : ärksa, tõrges : tõrksa, lb : lphõlbus : hõlpsa, on tingitud astmevaheldusest.
  • 5) võõrsõnas ja -nimes: pleebs, aika, loa, renu, žgutt, lesbi, anekdoot, nokdaun, tgut, smaragd, gangster, Abhaasia, Vologda.

Vt ka häälikute pikkuse märkiminehäälikuühendid: tähtsamate erijuhtumite ülevaade ja võõrsõnade kirjutamine.

h

h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, häälduses ei ole see nõutav. Nt haav, habe, hagijas, haige, haisema, hajuma, halastama, haruharva, heietama, helkur, herilane, hernes, uksehinged, hulkuma, hõõguma, härdalt, hütt.

On samasuguse hääldusega ja erineva tähendusega sõnapaare, mis erinevad sõna alguse h poolest: haaraar, haareaare, haisais, halaala, haleale, halgalg-, hall (om halla) – all, hallikasallikas, halssalss, haruaru, harutamaarutama, harvarv, heaea (nim iga), heiei, heiteit, hindind, hirvirv, hoiatamaoiatama, hoidoid, hoieoie, hurmurm, hõngõng, hädal (nim häda) – ädal.

Vt ka häälikute pikkuse märkimine: h.

i, j

Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpul ia-jal – ai-alra-jus – rai-usma-jad – mai-ado-ja – hoi-a.

ji
mater-jalmateeri-amateri-aalne
vari-antvari-atsioon
ori-entatsioonori-enteerumaori-entiir
mil-jonstaadi-on
ports-jonpensi-onpansi-on
pensi-onärpansi-onär
oks-jontšempi-on
komis-jonsümpoosi-on
revis-jonministeeri-umgümnaasi-um
mis-jonmissi-oon
mine-jamini-a

Erandlik on mõne omasõna lühike sisseütlev, milles j topeldub: ajjumajjaojjakujjutujju.

ü järel ei kirjutata i-d, ehkki hääldatakse: süüa, müüa, lüüa, süüakse, müüakse, lüüakse, süües, müües, lüües, hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu, püüu (morfoloogiline põhimõte, mille järgi kirjutatakse hääldusest hoolimata sama morfeem ühtmoodi ja eri morfeemid erinevalt). üi erandid on võõrsõnad rüiu, süit, etüi, harpüia.

ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, süües, käia, käiakse, käies, siia, ellu viia, täide viies, edasi müüa, saiu, papaia, hoiab, nuia, viiul, ioon, minia, preemia, kampaania, tüümian. Erandid on tegijanimed liitega -ja (morfoloogilise põhimõtte järgi alati ainult -ja): müüja, tooja, jalakäija, elluviija, toimetulija, olija, uurija, ajateenija, blogija; omadussõnad liitega -jas: kruvijas, käbijas, savijas, õlijas; hüüdsõnad aijeh, oijah, oijee, uijah.

j ei esine ka i ees: selg : selja – selili, seliti (vrd seljati), selitsi (vrd seljatsi), külg : külje – küliti, külitsi (vrd küljeti, küljetsi). Erandid on võõrsõnad, näiteks jidiš, injitseerima, projitseerima.

Reegli ajalugu

Õpetlik episood eesti keelekorralduse ajaloos on pensioni ja pansioni juhtum. 1995. aastal ilmus Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“, milles oli näide: pensi-onpens-jon, pansi-onpans-jon (vrd kautsjon, portsjon, komisjon).[3] Järgmise aasta 19. aprilli Õpetajate Lehes ilmus autori pikem selgitus. Selle kohaselt kuuluvad sõnad pansion ja pension eesti laenusüsteemis jon-sõnade hulka (vrd miljon, kanjon, misjon, komisjon, oksjon, portsjon), kust nad on oma kohanemisel kogemata kombel maha jäänud. Peale selle on nende harilik hääldus ja silbiliigendus tänapäeval [pans-jon, pens-jon], mitte [pan-si-on, pen-si-on]. Seda on aktsepteerinud ka vabariiklik õigekeelsuskomisjon, lubades oma 22. detsembri 1982. aasta otsusega kahesugust käänamist: pensioni ~ pensionit, pensionide ~ pensionite, pensione ~ pensioneid. Tiiu Erelt kirjutab: „Küsimus on praegu siis selles, mida pidada nende sõnade kirjakuju põhjendamisel oluliseks – kas laenusüsteemi ja praegust kõnetaktiliigendust või kirjakeele traditsiooni. Kui lähtume viimasest, siis ei maksa midagi muuta, nagu me pole kõnetaktiliigendusest hoolimata muutnud muudegi muuseum-tüüpi sõnade kirjapilti. Kui lähtume esimesest, siis võiksime aktsepteerida kahte kirjakuju pansion = pansjon, pension = pensjon.“[4] Hilisem asjakäik näitas, et peale jääb traditsioon. Ehkki j-iga pensjon ja pansjon jõudsid ka 1999. aasta ÕSi, ei tahtnud nad juurduda ning tekitasid keeletarvitajais pigem vastumeelsust. ÕSi järgmine, 2006. aasta trükk pensjoni ega pansjoni enam ei esitanud, j-iga sõnakujud puuduvad ka Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ uuematest trükkidest.

f, š

Vt häälikute pikkuse märkimine: f ja š.

Täheortograafia teemade kaupa

Kirjandus

  • Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
  • Eesti keele grammatika I. Häälikuõpetus ja ortograafia. 1. vihik. Koostanud Paul Ariste, Arnold Kask (juhendaja), Aino Kiindok, Gerda Laugaste. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1963.
  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 357–358.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 6–9.
  • Elmar Muuk, Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Teine, ümbertöötatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1928, lk 18–22, 23–27.
  • Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat. 8. trükk. Tartu: Teaduslik Kirjastus, 1946, lk 12–16.
  • Maire Raadik, Õigekirjaspikker. Toimetanud Tiiu Erelt. Tartu: Atlex, 2016.
  • Rõhuliite õigekiri. Selgitab Krista Kerge. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 41–42.
  • Karl Vainula, Eesti keele õigekirjutuse-käsiraamat. Autori kirjastus Tallinnas, 1932, lk 10–14.
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. 2. trükk. Tallinn: Valgus, 1970, lk 353–357.
  • Mihkel Veske, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Tartu: Schnakenburg, 1879.
  • Eduard Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus, 1968.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 873–875.

Märkused

  • [1] Rõhuliite õigekiri. Selgitab Krista Kerge. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 41–42.
  • [2] Rõhuliite õigekiri. Selgitab Krista Kerge. – Kirjakeele teataja II 1993–2000. Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitused. Koostanud ja toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Emakeele Selts, 2000, lk 41–42.
  • [3] Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1995, lk 7.
  •  [4] Vt Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, Keelenõuanne soovitab. Koostanud Sirje Mäearu. Toimetanud Tiiu Erelt ja Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996, lk 110–112.

Anna tagasisidet