Tiibeti nimed

Hiina-Tiibeti keelkonna Tiibeti-Birma keelte Himaalaja keelerühma kuuluv tiibeti keel (བོད་སྐད Poigai / bod skad) on ametikeel Hiinas Tiibeti autonoomses piirkonnas, samuti mitmes autonoomses ringkonnas või maakonnas Gansu, Qinghai, Sichuani ja Yunnani provintsis. Tiibeti keel kitsamas mõttes – kui kõrvale jätta vanatiibeti keel – viitab kesktiibeti ehk Wüzangi (Ü-Tsangi) ehk Lhasa tiibeti keelele, mis on tiibeti kirjakeele alus. Laiemas mõttes hõlmab see nimetus ka amdo (ཨ་མདོ་སྐད Amdogai) ja khami (ཁམས་སྐད Kamgai) keelt. Vt kaarti kohanimede peatükis.

Kirjutus

Tiibeti keel kasutab oma kirja, mis on tüübilt silpkiri. Silpkirja üks märk vastab tavaliselt silbile, milles on kaashäälik + täishäälik, nt ཀ ka. Muid täishäälikuid nt k järel märgitakse tiibeti kirjas ཀ ka-silbile lisatud märkidega: ཀ ka, ཀི ki, ཀུ ku, ཀེ ke, ཀོ ko. Tiibeti kirjapildi ja häälduse suhe on keeruline, kirjas on palju hääldumatuid tähti, vrd མངའ་རིས – mnga’ ris (transliteratsioon) – Ngari (hääldus). Tiibeti kirja omapära on ka tähekuhjade moodustamine, osa silbialguse kaashäälikuid kirjutatakse üksteise otsa, nt སྤྱ spya (= ས s + པ p + ཡ y allmärgina), རྒྱ rgya (= ར r pealmärgina + ག g + ཡ y allmärgina). Tiibeti kirja põhisilbid (looksulgudes transliteratsioonivaste):

Tiibeti nimede ladina kirjas kirjutamiseks on mitmesuguseid süsteeme. Hiina ametlik tiibeti latinisatsioon, mille on 1977. a heaks kiitnud ÜRO kohanimekorralduskonverents, ehk nn tiibeti pinyin on hiina latinisatsiooniga ühitatud süsteem, milles sarnaseid häälikuid püütakse edasi anda samamoodi kui hiina keele puhul. Hiina keeles puuduvaid häälikuid antakse edasi nii: [ä]-häälikut antakse üldiseks tarvituseks mõeldud kirjaviisis edasi ai-ga, [ö]-häälikut oi-ga (häälduse kirjapanekuks mõeldud kirjaviisis vastavalt ä ja ö-ga).

Tibetoloogias on levinud Turrell Wylie 1959. a transliteratsioon, mis on sobiv tiibeti kirja ühemõtteliseks edasiandmiseks. Et translitereeritud nimed ei vasta nende hääldusele, on Wylie süsteemi põhjal välja töötatud mitmeid lihtsustusi, millest üks tuntumaid on THLi lihtsustatud foneetiline transkriptsioon (THL = Tibetan and Himalayan Library, Virginia ülikooli raamatukogu koordineerimisel tegutsev Tiibeti ja Himaalaja uuringute portaal).

Illustratsiooniks mõned Tiibeti kohanimed eri kirjaviisides.

Tiibeti	Wylie	THL	Ametlik
སྟག་རྩེ	stag rtse	Taktsé	Dagzê
འདམ་གཞུང	’dam gzhung	Damzhung	Damxung
སྟོད་ལུང་བདེ་ཆེན	stod lung bde chen	Tölung Dechen	Doilungdêqên
ལྷུན་གྲུབ	lhun grub	Lhündrup	Lhünzhub
མལ་གྲོ་གུང་དཀར	mal gro gung dkar	Meldro Gungkar	Maizhokunggar
ཆུ་ཤུར	chu shur	Chushur	Qüxü
དཔལ་མགོན	dpal mgon	Pelgön	Bangoin
ནག་ཆུ	nag chu	Nakchu	Nagqu
ཤན་རྩ	shan rtsa	Shentsa	Xainza
སྦྲ་ཆེན	sbra chen	Drachen	Baqên
གཞིས་ཀ་རྩེ	gzhis ka rtse	Zhikatsé	Xigazê

Hääldus

Tiibeti keeles on silpidel toonid ja rõhk pole määratletav. Tinglikult võib rõhu panna eelviimasele silbile, kahesilbilistes nimedes ka viimasele silbile, kui see lõpeb kaashäälikuga.

Järgmises tabelis on antud ametlikus latinisatsioonis nimede hääldus. Tinglik rõhk on jäetud märkimata.

Tähed	Hääldus	Näited
ai	[ä]	Ainba [änba], Comai [tshomä]
b	[p]/[b]*	Bomtoi [pomthö], Banbar [pa(n)bar]
c	[tsh]	Calêb [tshalep], Gucê [kutshe]
ch	[th], täpsemalt [ʈʰ]	Chumbu [thumbu], Nyingchi [njiŋthi]
d	[t]/[d]*	Doqên [totšhen], Gêding [kediŋ]
ê	[e]	Nyêmo [njemo]
g	[k]/[g]*	Gyangzê [kjaŋdze], Gugar [kugar]
j	[tš]/[dž]*	Jomda [tšomda], Cojang [tshodžaŋ]
k	[kh]	Kugmeka [khukmekha], Naka’gyog [nakhagjok]
n	[(n)] silbi lõpus a, o, u järel (nasaalvokaal)	Bangoin [pa(n)gön]
ng	[ŋ]	Ngari [ŋari]. Ngangzê [ŋaŋdze]
ny	[nj] ~ [n’]	Nyima [njima]
oi	[ö]	Oido [ödo], Doilungdêqên [töluŋdetšhen]
p	[ph]	Pogqên [phoktšhen]
q	[tšh]	Qamdo [tšhamdo], Nagqu [naktšhu]
sh	[š]	Shamcang [šamtshaŋ]
t	[th]	Toba [thoba], Sêrlhaitê [serlhäthe]
x	[š]	Xingga [šiŋga], Daxar [tašar]
y	[j]	Yuxog [jušok], Dayab [tajap]
z	[ts]/[dz]*	Zoqên [tsotšhen], Garzê [kardze]
zh	[t]/[d]*, täpsemalt [ʈ]/[ɖ]	Zhanang [tanaŋ], Maizhokunggar [mädokhuŋgar]

*Tärniga märgitud paaride puhul sobib esimene vaste nime alguses ja keskel helitute häälikute järel, samuti sibi lõpus, teine nime keskel heliliste häälikute, sh täishäälikute järel.

Isikunimed

Tiibeti isikunimemall on [perekonnanimi (kohanimi, sugukonnanimi)] + eesnimi (-nimed). Nt Ngapoi Ngawang Jigmê (Ngapoi – perekonnanimi, Ngawang Jigmê – eesnimi).

Paljudel tiibetlastel perekonnanime ei ole. Perekonnanimed on tiibeti võimukandjatel ja neil, kes tihedalt suhtlevad hiinlastega. Teised tiibetlased võivad perekonnanimena kasutada kohanime (elupaiga nime) või sugukonnanime.

Tiibeti eesnimed on enamasti tähenduslikult läbipaistvad, ranget soolist jaotust nimedel pole, üksnes mõned on kinnistunud kindlale soole. Nimenäiteid (sulgudes käibel olevad variandid): Gyaco (Gyatso, ‘ookean’), Gaisang (Kelsang, ‘hea õnn’), Nyima (‘päike, päev’), Dojê (Dorji, ‘hävimatu, võitmatu’), Yangco (Yangtso, ‘kooskõla + järv’), Samdain (Samten, ‘keskendumine’), Lhamo (‘printsess, jumalanna, Tiibeti ooper’), Zhoima (Dolma, ‘jumalanna’), Baima (Pema,’lootos’), Cêring (Tsering, ‘pikk elu’), Gyancain (Gyemtsen, ‘võidulipp’), Yêxê (Yeshe, ‘tarkus’), Zhaxi (Tashi, ‘heaendelisus’), Rinqên (Rinchen, ‘aare’), Dêqên (Dechen, ‘suur õndsus’).

Kohanimed

Tiibeti ala kohta käivad eksonüümid: Džomolungma ehk Everest (Qomolangma), Tiibet (Poiyü ~ Poijong), Tiibeti kiltmaa (Poi Gangto).

Tiibetikeelsed kohanimed esinevad Hiinas märksa laiemal alal kui Tiibeti autonoomne piirkond, nagu näitab järgmine kaart tiibeti kultuuripiirkonna kohta.

Kaardil on Tiibeti kolm ajaloolist piirkonda Wüzang (Ü-Tsang, Kesk-Tiibet), Amdo ja Kham, samuti tiibeti autonoomsed üksused väljaspool Tiibeti autonoomset piirkonda (tiibeti nimi sulgudes, kui see pole põhinimi):

• Gansu provintsis Gannani (Gainlho) autonoomne ringkond ja Tianzhu (Bari) autonoomne maakond;
• Qinghai provintsis Gologi, Haibei (Cojangi), Hainani (Co’lho), Haixi (Conubi) /mongoli-tiibeti/, Huangnani (Ma’lho) ja Yushu (Yüshu, Gyêgumdo) autonoomne ringkond;
• Sichuani provintsis Garzê ja Ngawa /tiibeti-tsjangi/ autonoomne ringkond, Muli (Mili) autonoomne maakond;
• Yunnani provintsis Dêqêni autonoomne ringkond.

Hiina ametlikel ladinatähelistel kaartidel on Tiibeti jm alade nimede esitamisel lähtutud põhimõttest, et ametlik on hiinakeelne nimi.

1. Kui kohal on üksnes hiinakeelne nimi, siis esitatakse see, nt Shiquanhe;
2. Kui kohal on nii hiina- kui ka tiibetikeelne kohanimi, siis pannakse teine nimi sulgudesse, nt Yadong (Chomo);
3. Kui hiina nime saab pidada tiibeti nime transkriptsiooniks, siis esitatakse kaardil üksnes tiibetikeelne kohanimi, nt Lhasa.

Vt lähemalt ka hiina nimede ülevaatest. Selleks, et ametlikku nimevalikut illustreerida, on järgmises tabelis Tiibeti ringkondade ja mõne maakonna nimed ladinatähelisel kaardil (sulgudes nimi originaalkirjas, et näidata nime keelsust). Kolmandas veerus on muud nimed, mis on mitteametlikud või on tiibeti nime transkribeeringud (vt p 3 eespool).

Põhinimi	Sulgudes rööpnimi	Muud nimekujud
Lhasa (← ལྷ་ས)		Lasa (← 拉萨)
Nagqu (← ནག་ཆུ)		Naqu (← 那曲)
Ngari (← མངའ་རིས)		Ali (← 阿里)
Nyingchi (← ཉིང་ཁྲི)		Linzhi (← 林芝)
Qamdo (← ཆབ་མདོ)		Changdu (← 昌都)
Shannan (← 山南)	Lhoka (← ལྷོ་ཁ)
Xigazê (← གཞིས་ཀ་རྩེ)		Rikaze (← 日喀则)
Bayi (← 巴宜)		Chagyib (← བྲག་ཡིབ)
Yadong (← 亚东)	Chomo (← གྲོ་མོ)

Kohanimeosiste sõnastik (kohanimedes sagedamini esinevad sõnad jm osised):

• caka (ཚྭ་ཁ) – soolajärv
• cam (མཚམས) – piir, joon, nurk
• cang (ཚང) – majapidamine, kodu
• cêr (འཚེར) – maja
• chag (pag), zhag (བྲག) – kalju
• chong (གྲོང) – maja, küla, linn
• chongco (གྲོང་ཚོ) – küla
• chongkyêr (གྲོང་ཁྱེར) – linn
• co (མཚོ) – järv
• da (མདའ) – oru alumine osa
• dêng (སྟེང) – (millegi) peal
• do (མདོ) – oru alumine osa; ületuskoht
• do (རྡོ) – kivi
• doi (སྟོད) – ülem-
• dong (གདོང) – nägu, (millegi) ees
• dün (བདུན) – seitse
• gang (སྒང) – kõrgem koht, tipp, mäeahelik
• gar (དཀར) – valge
• gar (སྒར) – laager
• go (སྒོ) – värav, uks
• goinba (དགོན་པ) – klooster
• günsa (དགུན་ས) – talvituspaik
• gyi (སྐྱིད) – õnnelik
• gyi (དཀྱིལ) – keskus, kesk-
• jag (ལྕགས) – raud, metall
• kanbab (ཁ་འབབ) – sadanud lumi; jõgi
• kang (ཁང) – maja, hoone
• kangri (གངས་རི) – (lumetipuga) mägi
• kar (མཁར) – kindlus
• kongma (གོང་མ) – kõrgem
• kug (ཁུག) – nurk, suu
• kü (ཁུལ) – ringkond
• kyagrom (འཁྱག་རོམ, འཁྱགས་རོམ) – liustik
• la (ལ) – kuru
• lam (ལམ) – rada, tee
• lhai (ལྷས) – karjamaa, koppel
• lhakang (ལྷ་ཁང) – tempel
• lho (ལྷོ) – lõuna-
• ling (གླིང) – saar; suur klooster
• mai (སྨད) – alam-
• mar (དམར) – punane
• nag (ནག) – must
• nai (གནས) – koht, elupaik
• nam (གནམ) – taevas
• ngo (སྔོ), ngoin, ngoinbo (སྔོན་པོ) – sinine
• nub (ནུབ) – lääne-
• nyi (གཉིས) – kaks
• nyiba (གཉིས་པ) – teine
• nying (རྙིང) – vana
• ogma (འོག་མ) – alam-; alus
• par, bar (བར) – (millegi) vahel, vahe-
• pozhang (ཕོ་བྲང) – loss, palee
• pu (ཕུ) – oru ülemine osa
• qang, jang (བྱང) – põhja-
• qên (ཆེན) – suur
• qoidên (མཆོད་རྟེན) – stuupa, pagood
• qu (ཆུ) – jõgi, vesi
• qucain (ཆུ་ཚན) – kuumaveeallikas
• qumig (ཆུ་མིག) – allikas
• qung (ཆུང) – väike
• ra (རྭ) – sarv, mäetipp
• ri (རི) – mägi
• ri’gyü (རི་རྒྱུད) – mäeahelik
• rong (རོང) – kitsas kuru, kanjon
• sar (གསར) – uus
• sênggê (སེང་གེ) – lõvi
• sêr (གསེར) – kuld
• sib (སྲིབ) – tume
• sum (གསུམ) – kolm
• tang (ཐང) – tasandik
• tangbo (དང་པོ) – esimene
• tê, tiu (དེའུ) – küngas
• ti (མཐིལ) – kesk-
• to (མཐོ) – kõrge
• tog (ཐོག) – ülem-
• wü (དབུས) – keskus, keskmine
• xang (ཤང) – vald (< hiina 乡 xiang)
• xar (ཤར) – ida-
• xi (བཞི) – neli
• xing (ཞིང) – maa, provints
• xoi (ཤོད) – alumine osa, põhi
• xoi (ཞོལ) – alam-
• xung (གཞུང) – (jõe) kulg
• yarsa (དབྱར་ས) – suvituspaik
• yü (ཡུལ) – maa, piirkond
• yumco (གཡུ་མཚོ) – türkiisjärv
• zangbo (གཙང་པོ) – suur jõgi
• zê (རྩེ) – tipp
• zhaxi (བཀྲ་ཤིས) – heaendeline, edukas
• zhog (འབྲོག) – mägikarjamaa, nomaadilaagrid
• zong (རྫོང) – maakond

Kirjandus

• Peeter Päll, Maailma kohanimed. Tallinn 1999, lk 617–618.
• Tibetan name. – Wikipedia.org (vaadatud 13.12.2021).

Anna tagasisidet