Indoeuroopa keelkonna slaavi keelte lääneslaavi rühma kuuluv tšehhi keel (čeština ~ český jazyk) on Tšehhi ametikeel, samuti tunnustatud vähemuskeel Austrias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Horvaatias, Poolas, Rumeenias ja Slovakkias.
Kirjutus
Tšehhi keel kasutab ladina kirja, milles on lisamärkidega tähti. Tšehhi tähestik:
A a, Á á, B b, C c, Č č, D d, Ď ď, E e, É é, Ě ě, F f, G g, H h, Ch ch, I i, Í í, J j, K k, L l, M m, N n, Ň ň, O o, Ó ó, P p, Q q, R r, Ř ř, S s, Š š, T t, Ť ť, U u, Ú ú, Ů ů, V v, W w, X x, Y y, Ý ý, Z z, Ž ž.
Ů ei esine sõna alguses.
Eesti tekstis kirjutatakse tšehhi nimesid muutmata kujul koos kõigi lisamärkidega, st originaalipäraselt.
Hääldus
Lühidalt
Rõhk on alati esimesel silbil, ka siis, kui järgsilpides esineb pikki täishäälikuid. Silpi ei moodusta mitte ainult täishäälikud, vaid ka r ja l kaashäälikute vahel. Kui nad moodustavad sõna esimese silbi, siis langeb neile ka rõhk: Brno [b·(õ)rno], mitte [brnoo]; Drda [d·(õ)rda], mitte [drdaa]; Vltava [v·(õ)ltava], mitte [vltaava]; Vršovice [v·(õ)ršovitse]. Akuut (´) täishäälikutähe peal märgib hääliku pikkust, mitte rõhku; kõik pikkusmärgita täishäälikud on lühikesed: Novák [n·ovaak]. Fučík [f·utšiik], Antonín [·antoniin], Majerová [m·ajerovaa].
Pikemalt
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| c | [ts] | Palacký [palatskii], Cvikov [tsvikov] |
| ch | [hh] | Cheb [heb], Mácha [maahha] |
| č | [tš] | Čapek [tšapek], Čech [tšehh] |
| ď (Ď) | [dj] | Naďa [nadja] |
| ě | [je] | Němcová [njemtsovaa], Lázně [laaznje], Světlá [svjetlaa] |
| ň | [n’] | Plzeň [p(õ)lzen’] |
| ř | [(r)ž] | Dvořák [dvo(r)žaak], Šafařík [šafa(r)žiik] |
| [(r)š] k, p, t järel | Příhoda [p(r)šiihoda] | |
| s | [ss] täishäälikute vahel | Husák [hussaak], Masaryk [massarik] |
| ť (Ť) | [tj] | Baťa [batja] |
| ů | [uu] | Brůček [bruutšek], Pavlů [pavluu] |
| y | [i] | Tyl [til], Karlovy Vary [karlovi vari], Čelakovský [tšelakovskii] |
Isikunimed
Tšehhi isikunimemall on eesnimi (-nimed) + perekonnanimi. Nt Karel Čapek (M), Marie Majerová (N).
Tšehhi perekonnanimed (příjmení) on sageli sootunnustega, vrd meessoovorm ja (püstkriipsude järel) naissoovorm:
- (lõputa) || –ová, nt Čapek – Čapková, Marek – Marková, Novák – Nováková, Svoboda – Svobodová, Král – Králová, Navrátil – Navrátilová,
- –ný || –ná, nt Novotný – Novotná, Šťastný – Šťastná,
- –ský || –ská, nt Kalenský – Kalenská, Stránský – Stránská,
- –cký || –cká, nt Rosický – Rosická, Kopecký – Kopecká.
- –ý || á, nt Starý – Stará, Tlustý – Tlustá.
Praktiliselt kõik perekonnanimed võivad saada naissoovormi ová-lõpulisena. Vähesed meessoovormis tšehhi nimed, millel seda vaheldust pole, on nimed, mille vorm on mitmuse omastavas (Jirků, Janků) või mis on mitmuslikud í-lõpuga omadussõnad (Tachecí, Důchodní). Ka üksikud võõrkeelsed nimed, millele on ová-lõppu raske lisada (Walló, Matragi) jäävad sooeristuseta ja sel juhul naisenimedena tšehhi keeles ei käändu.
Tšehhidel on tavaks naissoovorm moodustada ka välismaalaste puhul, nt Michelle Obamová. Kuni 2022. a-ni rakendati seda reeglit ka nt siis, kui tšehhi naine abiellus välismaalasega ja tahtis võtta mehe nime. Kui mees oli nt Müller, siis naise nimeks märgiti Müllerová. 2022. a-st jääb soovi korral naisele tema mehe nimi muutmata kujul.
Tšehhi perekonnanimed on päritolult ja tähenduselt mitmekesised, nimed viitavad isikuomadustele (Malý ‘väike’, Veselý ‘lõbus’), ametile (Kovář ‘sepp’, Kolář ‘ratassepp’), eesnimedele (Marek), loomadele (Liška ‘rebane’, Zajíc ‘jänes’), lindudele (Sokol ‘kotkas’, Holub ‘tuvi’), marjadele-puuviljadele (Jahoda ‘maasikas’, Hruška ‘pirn’), päritolule (Slezák ‘sileeslane’) jne. On ka tegusõnavormis nimesid (Pospíšil ‘kiirustas’, Zdražil ‘tõstis hinda’) ja fraasikujulisi (Stojaspal ‘seistes magas’, Vítamvás ‘tervitan teid’, Schovajsa ‘peida end’, Drahokoupil ‘kallilt ostis’). Mõni nimi on üsna värvikas, nt Nejezchleba (‘ära söö leiba’). Tšehhidel on palju ka saksa nimesid, kas mugandatult (Štajn, Miler, Frič) või algkujul (Stein, Müller, Fritsch).
Mõned perekonnanimed sisaldavad ka partiklit z (ze), nt Karel ze Žerotína. Andmebaasis Forebears on kõige sagedamad tšehhi perekonnanimed Novák/Nováková, Svoboda/Svobodová, Novotný/Novotná, Dvořák/Dvořáková, Černý/Černá, Procházka/Procházková, Kučera/Kučerová, Veselý/Veselá, Horák/Horáková, Krejčí[1].
Eesnimesid (jméno) on tšehhidel enamasti üks, harva rohkem. Nimed on nii slaavi kui ka muud päritolu. Nimesid, mille sagedus on üle 500, on 260 ringis, ajavahemikus 1999–2007 olid sagedaimad lastele antud nimed poistel Jan, Jakub, Tomáš ja Martin, tüdrukutel Tereza, Kateřina, Eliška, Natálie ja Adéla. Tšehhi eesnimedele on tüüpiline ka hellitusvormide (deminutiivide) kasutamine. Mitte kõik hellitusvormid ei tulene selgelt lähtenimest, vrd Věra → Věruška, Petra → Petruška, aga Jan → Honza, Josef → Pepík.
Nimed perekonnas
Tšehhi naine võtab abiellumisel tavaliselt endale mehe perekonnanime (naissoovormis) või lisab oma nime mehe perekonnanimele Nt kui abielluvad Adéla Landová ja Jakub Dvořák, siis on naise nimi kas Adéla Dvořáková või Adéla Dvořáková Landová (topeltnimes ei ole sidekriipsu, kuigi varem oli see tavaline). (NB! Eestis on nimede järjekord vastupidine: enne oma, siis abikaasa nimi, nende vahel peab olema sidekriips. Mõnes lääneriigis säilitavad naised perekonnanime meessoovormis, nt Adéla Dvořák, ent nüüd on see võimalus ka Tšehhis.)
Kohanimed
Tšehhi ala kohta käivad eksonüümid: Beskiidid (Beskydy), Böömi mets (Šumava), Kesk-Tšehhi maakond (Středočeský kraj), Lausitzi ahelik (Lužické hory), Lõuna-Moraavia maakond (Jihomoravský kraj), Lõuna-Tšehhi maakond (Jihočeský kraj), Lääne-Beskiidid (Západní Beskydy), Maagimäestik (Krušné hory), Moraavia ehk ajal Määrimaa (Morava), Moraavia värav (Moravská brána), Moraavia-Sileesia maakond (Moravskoslezský kraj), Saksi Šveits ehk Tšehhi Šveits (České Švýcarsko), Sileesia (Slezsko), Sudeedid (Sudety), Tšehhi (riik, Česko), Tšehhi ehk ajal Böömimaa (Čechy), Tšehhi keskmäestik (České středohoří), Tšehhi massiiv (Český masív), Tšehhi mets (Český les), Tšehhi-Moraavia kõrgustik (Českomoravská vrchovina), Valged Karpaadid (Bílé Karpaty).
Tänuavaldused
Pavel Štěpán, Czech Language Institute, Czech Academy of Sciences.
Kirjandus
- A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (p. 13 Czech & Slovak) (vaadatud 02.01.2022).
- Czech name. – Wikipedia.org (vaadatud 02.01.2022).
- Jana Pleskalová, Das tschechische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 741–748.
- Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976, lk 917–918.
Märkused
- [1] Most Common Last Names in Czechia. – Forebears.io (vaadatud 03.01.2022).