Üldkeele ja oskuskeele vahel pole selget ja püsivat eraldusjoont. Ent mõneti saab neid ometi iseloomustada.
Üldkeel on keele üldtarvitatav osa, mida harilikult vastandatakse oskuskeelele ning mida kasutavad kõik keelekõnelejad vanusest, ametist, haridusest, elupaigast olenemata. Üldkeele sõnad ja väljendid võivad olla nõrgema või tugeva stiilivärvinguga, sõnade tähenduspiirid on hajusad.
Oskuskeel on erialasel suhtlemisel kasutatav keel, mida kasutatakse teaduses, kunstis ja muudel aladel. Sellele on iseloomulik seotus mingi eriala või valdkonnaga ja see jaguneb eri alade oskuskeelteks, nt meditsiinikeel ja õiguskeel. Oskuskeel on stiililt neutraalne. Oskuskeel kasutab suurt osa üldkeele üldsõnavara (neidsamu tegusõnu, määrsõnu, sidesõnu jm), ent märgatavalt erineb oskuskeel seal kasutatavate nimisõnade poolest. Oskuskeele nimisõnad on mõistete nimetamisüksused ehk terminid, mida üldkeelega võrreldes kasutatakse täpsemas ja kindlamas, sageli kokkulepitud tähenduses, nt merenduses tähistavad terminid praam ja parvlaev eraldi mõisteid, samas kui üldkeeles on nad sünonüümid. Terminite seas on lisaks nimisõnadele ka rohkesti omadussõnu, tegusõnu ja tegusõnaga oskusväljendeid, nt häälikuline (foneetika sõnastikus), pošeerima (kokanduse terminibaasis), ankrut hiivama (purjetamise terminibaasis, sõjandusbaasis Militerm).
Üldkeele kohta leiame infot üldkeelesõnastikest, oskuskeele kohta terminibaasidest ja oskuskeelesõnastikest. Kui näiteks EKI ühendsõnastik defineerib adenoviirust kui „ülemiste hingamisteede haigusi, silmapõletikke ja kõhulahtisust põhjustav viirust“, siis meditsiinisõnastik on täpsem ja ütleb, et tegemist on „kestata ikosaeedrilise kaheahelalise DNA-viirusega, mis on sage hingamisteede nakkuste ja kõhulahtisuse tekitaja“.
Igal erialal on oma terminivara. Iga eriala töötab välja oma mõistesüsteemi.
Oskuskeel tervikuna on reguleeritum ja korrastatum kui üldkeel. “Nõuda, et ka üldkeeles kasutataks neid sõnu [=termineid] nagu teaduskeeles, on mõttetu.” (Kull 2000: 555)
Oskuskeele ja üldkeele lauseid on kõrvutanud Tiiu Erelt (vt tabelit).
| Oskuskeel | Üldkeel |
| Haige manustab ravimit peroraalselt. | Ants võtab rohtu. |
| Haigel on roidemurd. | Ants on oma ribikondid katki kukkunud. |
| Haigel on ussripikupõletik. | Antsul on pimesoolepõletik. |
| Madu hammustab. | Uss nõelab. |
| Fikseerige oma elektriarvesti näit iga kuu 20. päeva seisuga. | Pange oma voolumõõtja näit kirja iga kuu kahekümnendal. |
| Sahharoos lahustub kuumas vedelikus. | Suhkur sulab kohvi sees. |
Kirjakeeles ehk ühiskeeles on tarvitusel suur hulk oskussõnu, enamus uutest keelde tulevatest sõnadest on terminid. Igapäevast keelekasutust mõjutavad uued erialad ja leiutised (nt geneetika, robootika), samuti ühiskondlikud olud (uuemal ajal nt koroonapuhang, Venemaa sõda Ukraina vastu). Ühises kasutuses leiavad üldkeele ja oskuskeele vahel aset mitmesugused vastastikused mõjutused, kusjuures mida üldisema kasutusega on tegu, seda üldisemalt pääsevad mõjule keele üldised seaduspärasused. Üldkeel ja oskuskeel mõjutavad üksteist pidevalt.
Kui varem on püütud oskuskeeles luua väga rangeid ja süsteemipäraselt konstrueeritud keelendeid (nt mõõtja, mõõtur), siis uuemal ajal ei tõrjuta ka kujukamaid, nt metafooril põhinevaid keelendeid (nt tarkvara, laenuportfell) või erialaslängi kaudu keelde tulnud keelendeid (nt meilima, buutima). Nõnda säilitab ka erialakeel oma “inimliku palge” (Kull 2000: 557).
Kirjandus
- Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu Ülikool. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007.
- Rein Kull 2000. Oskuskeel ja üldkeel: erisused ja samasused. – Keel ja Kirjandus 8, lk 545–557.
- Meditsiinisõnastik. Tallinn: Medicina, 2004.
Koostanud Mari Vaus ja Margit Langemets
Anna tagasisidet