Üldlaiend

Üldlaiendid on rõhumäärsõnad, nt eks, ju, ka, muide, näiteks, paraku, seega, mis kuuluvad kogu lause juurde ja annavad sellele mingi lisatähenduse. Oma mõjuala järgi jagunevad üldlaiendid lause- ja fraasilaienditeks. Üldlaiend võib täita lauses sama ülesannet mis kiil ja nii laiendi kui ka kiiluna võivad esineda samad rõhumäärsõnad. Kiilu seos ümbritseva lausega on lõdvem, mistõttu ta eraldatakse komade, mõttekriipsude või sulgudega. Üldlaiendi puhul kirjavahemärke ei kasutata.

Lauses võib esineda sõnu, nagu eks, esiteks, isegi, ju, just, järelikult, ka, kindlasti, küll, loomulikult, mingi, muide, näiteks, paraku, seega, vist, mis kuuluvad kogu lause juurde ja annavad sellele mingi lisatähenduse. Neid sõnu nimetatakse üldlaienditeks. Nt

• Eks sai ise tead. Praegu on küll kõik endist viisi.

Üldlaiendid ei ole lauseliikmed, nad on ülejäänud lausega grammatiliselt sidumata ja enamasti saab neid ka lausest välja jätta, ilma et lause mõte või vorm oluliselt muutuks. Nt

• Haigusi on ju nii palju. Vrd Haigusi on nii palju.
• Paraku jäi eesmärk täitmata. Vrd Eesmärk jäi täitmata.

Olenevalt sellest, kas üldlaiendi mõjualaks on terve lause või mõni fraas, jagatakse üldlaiendeid lause- ja fraasilaienditeks. Lauselaiend paikneb tavaliselt lause alguses või kuulub vormiliselt öeldise juurde (a), fraasilaiend asub harilikult otse vastava fraasi ees, harvemini ka järel (b). Nt

• a) Järelikult oli tegemist mõõtmisveaga. Olen vist aadressiga eksinud.
• b) Isegi teadlased on arvamusel, et Marsil võib olla elu. Ettevõtjad seevastu kurdavad tööjõupuuduse üle. Lätis näiteks hülgeid pole.

Üldlaiendina esinevad peamiselt rõhumäärsõnad (nt arvatavasti, eelkõige, hoopis, ju, just, ka, kahjuks, kusjuures, küll, las, ometi, samuti, vist, võib-olla), harvem muude sõnaliikide sõnad või nende ühendid (nt minu teada, ausalt öelda, õieti öeldes). Nad väljendavad

• kõneleja veendumust, kinnitust jaatust, eitust (nt igatahes, jah, kahtlemata, kindlasti, küll, küllap, muidugi, tegelikult, tõepoolest, tõesti, ei, sugugi, mitte),
• oletust, ebakindlust (nt arvatavasti, loodetavasti, nähtavasti, tõenäoliselt, vaevalt, vist, võib-olla),
• mõistete seost kas antud lauses või lausete vahel (nt eriti, isegi, järelikult, ka, lisaks, muide, nimelt, näiteks, samuti, seevastu, ühtlasi),
• mõistete järjestust (nt esiteks, teiseks, kolmandaks, lõpuks, viimaks),
• kõneleja emotsionaalset hinnangut (nt kahjuks, õnneks, õnnetuseks),
• küsimust (nt ega, eks, kas, või).

Eesti õigekirjas ei eraldata üldlaiendit kirjavahemärkidega.

Reegli ajalugu

Lauselaiendi mõiste tõi eesti keele süntaksisse Lauri Kettunen, nimetades seda lause täienduseks. Termin lauselaiend tuli üldtarvitusele 1925 koos teiste eestikeelsete grammatika oskussõnadega. Kettunen pidas lause täiendusteks a) määrsõnu (nt paraku, kahjuks, mäletatavasti), b) kiilsõnu (nt iseenesest mõista, muidugi teada, kahju küll), c) sidesõnu (nt ja, et, sest). Kooligrammatikas võeti lauselaiend esimest korda jutuks 1930 ilmunud Elmar Muugi ja Mihkel Tedre „Lühikese eesti keeleõpetuse“ II osas. 1920.–1930. aastatel käsitati lauselaiendit lause kõrvalliikmena, kuid alates 1960ndatest mittelauseliikmelise elemendina, sest lauselaiendil puudub iseseisev tähendus ja tema kohta ei saa esitada küsimust. Terminit ennast pole peetud väga õnnestunuks, kuivõrd alistusseose puudumise tõttu ei ole päris täpne rääkida laiendist.

Üldlaiend ja kiil

Üldlaiendid (a) on üsna sarnased kiiludega (b) ja mõnikord ongi neil raske vahet teha. Nt

• a) Muidugi rääkisime nendega juttu. Omaette tube oli muidugi ka. Sündsusetu värk muidugi.
• b) Muidugi, inimene on ju loomult laisk ja sunnita ei tee midagi. Mu eelmine kaaslane oli – vastupidi – suhtefoobik.

Nagu üldlaiend nii käib ka kiil lause kui terviku või mõne selle osa kohta. Kiilud võivad täita samu funktsioone mis üldlaiendid (lisada lausesse infot kõneleja hinnangute või suhtumise kohta, väljendada mõistete seost või järjestust) ning kiiluna võivad esineda ka needsamad rõhumäärsõnad mis üldlaiendina.

Oluline erinevus on see, et kiilud on lausega lõdvemalt seotud kui üldlaiendid. Kiile saab kasutada ka väljaspool lauset omaette tekstiüksustena (nt ikka, muidugi, tõenäoliselt) ning erinevalt üldlaienditest eraldatakse nad muust lausest kirjavahemärkidega (komade, mõttekriipsude või sulgudega). Kirjutaja seisukohalt tähendab rõhumäärsõna kasutamine seega sageli kaalumist, kas vormistada see komata üldlaiendina või kirjavahemärkidega eraldatud kiiluna.

Kirjavahemärgid

Lause alguses

Lause algul jäetakse rõhumäärsõna (nt muidugi, mõistagi, muide, tõtt-öelda, ühesõnaga, vastupidi, seega, näiteks) kirjavahemärgiga eraldamata siis, kui järgneb öeldis või isikuline asesõna ning määrsõna ja öeldise või asesõna vahel ei teki pausi. Nt

• öeldise ees komata: Mõistagi saavad sellist luksust endale lubada ainult suurriigid. Tõtt-öelda on see kõige magusam rabarberikook, mida ma iial söönud olen. Muidugi ei tekkinud lõhe viimase võimutüli ajal. Seega kehtib ajutine leping edasi. Seega nimetagem asju õigete nimedega. Esiteks pead kirjutama väikese projekti, kus põhjendad, miks see stipendium peaks sinule kuuluma, ja teiseks pead lihtsalt olema väga tugev kandidaat. Näiteks võib tähtaeg olla ka vaid mõne tunni pikkune.

• asesõna ees komata: Tõtt-öelda ma hästi ei mäleta. Muidugi me oleme seda arutanud. Mõistagi ta ei tundnud mind ära. Seega me ei peaks muretsema. Üleüldse ma juba töötasin siis. Niisiis ma kirjutasin oma emale.

Kui rõhumäärsõna järel tekib paus, pannakse koma või mõttekriips. Nt

• komaga: Ühesõnaga, tehakse nägu, et midagi tehakse. Ühesõnaga, olukord oli närviline. Tõtt-öelda, ega seda ei oodanud küll. Mõistagi, kui on tehtud nii suur viga, hakatakse otsima süüdlasi. Muidugi, iga asi tüütab vahel ära. Muide, kas kohv külmaks ei lähe? Seega, ühed elavad üha enam infoühiskonnas ja teised järjest vähem. Vastupidi, terves spordis on väga vähe raha. Esiteks, kujundage oma organisatsioonikultuur. Teiseks, teadke, et programmi on raskem ellu viia organisatsioonis, mis juba on väga edukas. Näiteks, kui tehakse maja mere äärde, aga vaadet ei ole.

• mõttekriipsuga: Ühesõnaga – sügis pole enam mägede taga. Seega – mida varem, seda parem.

Fraasi laiendavad rõhumäärsõnad kirjutatakse ilma komata. Nt

• komata: Ühesõnaga mees, kes oli ema tuttava tuttav. Ühesõnaga hipivärk. Seega arenemisruumi veel on. Näiteks Kihnu kooli me ei saa sulgeda. Näiteks Iiri kohvi tegemisel tuleb kasutada just fariinsuhkrut. Kusjuures pärast ei kasutatud paati aasta otsa. Kusjuures suurem osa Euroopast on katoliiklik.

Lause keskel või lõpus

Lause keskel ja lõpus oleneb kirjavahemärgistus peaasjalikult sellest, kas kirjutaja peab rõhumäärsõna seost lausega nõrgaks ja tajub sellest tulenevat pausi (ning kasutab kiilu kirjavahemärke) või ei taju. Nt

• lause keskel komata: Raudtee on ka muide ammu üles võetud. Filmi tempo on tõtt-öelda imelik. Kes sinna Ülemistele jõuab, ei kujuta tõtt-öelda ette. Noortetrenne võiks mõistagi rohkem olla. Taanlastel vastupidi ajas üks äpardus teist taga. Kontserti võib seega lugeda kordaläinuks. Kõiki tõuse tuli seega joosta neli korda. Ülejäänud elasid näiteks vanemate juures.  

• lause lõpus komata: Lõi araks ühesõnaga. Oluliselt lühendatuna mõistagi. Võiksid minna kuhugi sekretäriks, appi kohvi keetma näiteks.

• lause keskel komaga: Täna, muide, on juba 29. aprill. See polnud, muide, minu jaoks üllatus. Võttis, tõtt-öelda, pisut õõnsaks küll. Ülemust, mõistagi, pole sel ajal kõrvale tarvis. Õudusfilmis, mõistagi, võidavad musta maagia naabrinaine, juhus ja hekikäärid. Praegu, vastupidi, on infot kõik kohad täis, mis on sootuks hullem.

• lause lõpus komaga: Ülim ükskõiksus, ühesõnaga. Soodsad pakkumised, muide. Mitte ainult endale, mõistagi. Siin on kohvik, lõppude lõpuks.

Peale komade võidakse kiiljate rõhumäärsõnade eraldusmärgina siingi kasutada ka mõttekriipse. Nt

• mõttekriipsudega: Aga praegu – mõistagi – pole tavalised ajad. Hoone ei vajanud – õnneks – suuremat remonti. Paljud otsused on lihtsalt tegemata – kahjuks.

Kirjandus

• Eesti keele süntaks. Eesti keele varamu III. Toimetanud Mati Erelt ja Helle Metslang. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2017.
• Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993.
• Helle Metslang, Mati Erelt, Külli Habicht, Tiit Hennoste, Reet Kasik, Pire Teras, Annika Viht, Eva Liina Asu, Liina Lindström, Pärtel Lippus, Renate Pajusalu, Helen Plado, Andriela Rääbis, Ann Veismann, Eesti grammatika. Peatoimetaja Helle Metslang. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2024.
• Karl Mihkla, Karl, Lehte Rannut, Elli Riikoja, Aino Admann, Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause. Toimetanud Ernst Nurm. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1974.
• Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968.

Koostanud Maire Raadik

Anna tagasisidet