Uurali keelkonna soome-ugri keelte ugri keelerühma kuuluv ungari keel (magyar nyelv) on Ungari ametikeel ja üks Serbia Vojvodina autonoomse piirkonna ametikeeltest, tal on tunnustatud vähemuskeele staatus Austrias, Horvaatias, Rumeenias, Slovakkias, Sloveenias ja Ukrainas.

Kirjutus

Ungari keel kasutab ladina kirja, milles on lisamärkidega tähti. Ungari tähestik sisaldab ka täheühendeid:

A a, Á á, B b, C c, Cs cs, D d, E e, É é, F f, G g, Gy gy, H h, I i, Í í, J j, K k, L l, Ly ly, M m, N n, Ny ny, O o, Ó ó, Ö ö, Ő ő, P p, R r, S s, Sz sz, T t, Ty ty, U u, Ú ú, Ü ü, Ű ű, V v, Z z, Zs zs.

Tähed Q, W, X ja Y on kasutusel võõrsõnades. Tähele tuleks panna, et Ö ja Ü kõrval on tähed Ő ja Ű.

Eesti tekstis kirjutatakse ungari nimesid muutmata kujul koos kõigi lisamärkidega, st originaalipäraselt.

Hääldus

Lühidalt

Rõhk on alati esimesel silbil, ka siis, kui järgsilpides on pikki täishäälikuid. Akuut (´) tähe peal tähistab pikka täishäälikut (ö ja ü puhul märgib pikkust topeltakuut): Munkácsy [m·unkaatši], Lehár [l·ehaar], Kemény [k·ämeeni], László [l·aasloo], Ernő [·ärnöö].

Pikemalt

TähedHääldusNäited
c[ts]Debrecen [däbrätsän], Vác [vaats], Cinder [tsindär]
cs[tš]Csónakos [tšoonakoš], Kecskemét [kätškämeet]
e[ä]Nemecsek [nämätšäk], Kölcsey [költšäi], Petőfi [pätööfi]
é[ee]Béla [beela], Veszprém [väspreem]
gy[dj] ~ [d’]Hortobágy [hortobaad’], Gyöngyös [djöndjöš], Gyulai [djulai]
j[i] silbi lõpus täishääliku järelSajnovics [šainovitš], Ujházi [uihaazi]
ly[i], täishäälikute vahel [j]Székely [seekäi], Kodály [kodaai], Zólyomi [zoojomi]
ny[nj] ~ [n’]Pázmány [paazmaan’], Nyilas [njilaš], Mosonyi [mošonji]
s[š]Miskolc [miškolts], Rákosi [raakoši], Sándor [šaandor]
ssz[ss]Hosszufalu [hossufalu]
sz[s(s)]Liszt [list], Szeged [sägäd], Szinnyei [sinjäi], Tisza [tissa]
ty[tj] ~ [t’]Mátyás [maatjaaš], Sebestyén [šäbäštjeen]
y[i] sõna lõpus, v.a ühendeis gy, nyKisfaludy [kišfaludi], Vörösmarty [vöröšmarti], Görgey [görgäi], Ady [adi]
zs[ž]Rózsavölgyi [roožavöldji], Zsolt [žolt], Józsefváros [joožefvaaroš]
Ungari nimede hääldus

Täpsemal hääldusel on lühike a [a] ja [o] vahepealne häälik ja pikk ó kaldub [u] poole.

Ungari perekonnanimedes on vana kirjaviisi jooni. Need vastavad uuele kirjaviisile järgmiselt:

VanaUusNäited
ch, chscsMadách [madaatš], Aachs [aatš]
cz, tzcRácz [raats], Atzél [atseel]
eo, eö, ewöEötvös [ötvöš], Thewrewk [török]
ghgVerseghi [väršägi]
thtHorthy [horti], Kossuth [košut]
Ungari vanas kirjaviisis perekonnanimede hääldus

Isikunimed

Ungari isikunimemall on kaheosaline: perekonnanimi + eesnimi. St ungari tavas on esimene osis perekonnanimi, nt Kovács János, Petőfi Sándor, Német Margit. Teiste kultuuridega suhtlemisel on tavaks siiski nimede järjekorda muuta (eesnimi + perekonnanimi). Ungarlasel võib olla mitu eesnime (Kovács János Aladár) või mitu perekonnanime, viimasel juhul esineb ka lühendamist (Segesdy Kovács János ~ S. Kovács János ~ Segesdy K. János; Segesdy-Kovács János).

Nimed perekonnas

Ungari naiste nimetraditsioon abiellumisel oli pikka aega väga konservatiivne: abielunaise ametlik nimi oli sama mis tema mehel, ent lõppu lisati liide – ‘naine’. Tänapäeval on võimalusi rohkem. Kui abielluksid nt Tímár Katalin ja Kovács János, siis võib abielunaine valida järgmiste võimaluste vahel:

  • Tímár Katalin (säilitab abielueelse nime);
  • Kovács Jánosné (võtab mehe täieliku nime liitega –);
  • Kovács Jánosné Tímár Katalin (kombineerib);
  • Kovácsné Tímár Katalin (võtab oma mehe perekonnanime liitega – ja lisab oma abielueelse nime);
  • K. Tímár Katalin (võtab mehelt üksnes tema perekonnanime initsiaali);
  • Kovács Katalin (võtab mehe perekonnanime ja lisab oma eesnime).

Kohanimed

Ungari ala kohta käivad eksonüümid: Banaat (Bánát), Doonau (jõgi, Duna), Karpaadid (Kárpátok), Ungari (Magyarország).

Kirjandus

  • A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (p. 15 Hungarian) (vaadatud 27.08.2021).
  • László Vincze, Das ungarische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 799–815.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976, lk 918.

Anna tagasisidet