Üte

Ütteks nimetatakse sõna või sõnaühendit, mis märgib selle nime või nimetust, kelle või mille poole lauses pöördutakse, nt Tere, Mari! Poiss, tule kohe siia! Üte võib moodustada omaette lause, nt Head kuulajad!, või kuuluda teise lause koosseisu, nt Kui paljud teist, head kuulajad ja vaatajad, on seda teksti lugenud? Viimasel juhul eraldatakse üte muust lausest komaga või komadega.

Ütet kasutatakse nii kontakti loomiseks kui ka suhtumise väljendamiseks. Suhtumine võib hõlmata meelitamist, hellitamist (Kullakene, astu nüüd veidi rutem!), haletsemist (Mis sul, õnnetukene, viga on?), halvakspanu, solvamist (Pea suu, tattnina!) vms.

Kontakti loov üte on tavaks nt avaliku kõne alguses (Austatud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu liikmed!), koolis (Õpetaja, mis me täna teeme?), sõjaväes (Just nii, härra seersant!), kirjade alguses (Tiina!), teadaannetes (Head teatrikülastajad, palun lülitage etenduse ajaks oma mobiiltelefonid välja!), meediasuhtluses kuulajate või vaatajate poole pöördudes (Head Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile!).

Üttena võivad esineda

• isikunimed, nii ees-, perekonna- kui ka hüüdnimed (Marie ja Robert, mida teie arvate?)
• nimisõnad, mis jaotavad isikuid kindlatesse rühmadesse, nt sugulussõnad, ametinimetused, vanust, sugu, suhtlusrolle vms väljendavad sõnad (Emme, mul on paha olla. Teate mis, noor daam, jätke EKRE rahule! Palun, härra minister, sõna on teil!)
• nimetused, mis ühendavad inimesi mitmesugusteks kooslusteks (Kallid kliendid! Head filmisõbrad! Daamid ja härrad!)
• asesõnad (Jah, teie seal tagareas, palun rääkige kõvasti, et me teid kuuleksime)
• loomade, üleloomulike jõudude nimed ja nimetused (nt Homme toon sulle kala, Miisu. Oh armas jumal, päästa meid!)
• järgarvud (Iga teine, samm ette!)
• nimisõnastunud omadussõnad (Viimased, kas te kuulete?)

Laiendita ja laiendiga üte

Üte võib olla laiendita (Mari! Olge tasa, lapsed!) või laiendiga (Hea kolleeg Tiina!). Ütte laiendiks võivad muu hulgas olla

• omadus- ja kesksõnad täiendina (Julgust, tahet ja unistuste täitumist teile, kallid lõpetajad! Lugupeetud reisijad, palume teil mitte jätta oma pagasit järelevalveta!)
• isikulised asesõnad täiendina (Olen sinu üle uhke, mu laps)
• nimisõnad nimetavas käändes lisandina (Härra Kask, teil on sõna küsimuse esitamiseks!)

Ütte kirjavahemärgid

Üte koos tema juurde kuuluvate laienditega eraldatakse muust lausest koma või komadega. Nt Issi, ma tahan ka sõita! Täname teid, head koostööpartnerid, südamega tehtud töö eest!

Oma olemuselt on üttekoma üks kiilukoma liike ja kiile on tavaks muust lausest eraldada, olgu komade, mõttekriipsude või sulgudega. Enamasti märgivad kiilu kirjavahemärgid ka pausi, kuid mitte alati. Näiteks lauses „Söö, ratsu, / sõida, ratsu, / joo, ratsu, / jookse, ratsu!“ on seitse koma, aga ainult kolm pausi. Neli koma selles lauses ei viita pausile, vaid hoopis üttele.

Üte koos hüüd- või sidesõnaga

Üte eraldatakse komaga ka lauserõhulisest hüüdsõnast, mille järel või ees tehakse kõnes paus. Nt Noh, poiss, kas saad õhtuks omadega valmis?

Kuna rõhutamine ja paus on nähtused, mis isikuti suuresti erinevad, oleneb ütet laiendava hüüdsõna komastamine eeskätt kirjutaja kavatsustest. Kes tajub pausi, võib panna hüüdsõna ja ütte vahele koma (Oi, Musike, kui suureks sa oled kasvanud!), kes pausi ei taju, ei pruugi ka koma panna (Oi Musike, kui suureks sa oled kasvanud!). Kasutusest leiab nii komaga kui ka komata näiteid olenemata sellest, kas üte ise on ühe- või mitmesõnaline. Nt

komaga	komata
Oh, Janne, ära nüüd sina ka pihta hakka! Oh, taevane isa, anna mõistust meie riigikogule.	Oh jänkud, küll te olete õnnelikud loomad. Oh helkav, igavikuline elu!
Oo, sport, sa oled raha!	Tunne mulle kaasa ja vabanda mind, oo vooruslik lugeja!
Ai, ai, Mart, mõtle ise oma kambaga midagi löövad ja uudset välja!	Ai mõrd, sa veel kahetsed, et seda oma sõbrannale rääkisid!
Ae, ajakirjanik, ma kuidagi ei usu, et härra Põlluaas nii ütles. Ülikoolid, ae!?	Ah jaa, ae päkapikk, kus sa koperdad, et sa minu sussi üles ei leia? Töötukassa ja valitsus ae!

Peale hüüdsõnade võivad ütet laiendada ka sidesõnad, nagu kuid, aga, ja. Neid tavatsetakse kirjutada valdavalt ilma komata. Nt

• Aga ema, isa, praegu on ju rändeajastu! Aga teie laiskvorstid, mis te teete seal, pugite pühade puhul, jah? Aga Jüri, kui suureks sa seda üritust tahaksid ajada? Aga Mari, kas sa kujutaksid asja kuidagi teisiti ette? Kuid Mart, nii ei tehta! Kuid ema, see on siis ju hea? Ja uurija Pilv, kas teile tundus see info õige?

Üte ja lisand

Kuivõrd ütteks on sageli isikunimi, tekitab see küsimuse, kas eraldada nimi komaga ka sellistes lausetes nagu „Hea kolleeg Tiina!“ või „Kallid sõbrad Mari ja Jüri“. Üttele (Tiina, Mari ja Jüri) eelneb siin eeslisand (hea kolleeg, kallid sõbrad). Eeslisandi ja selle põhisõna vahele koma ei käi: Hea kolleeg Tiina! Kallid sõbrad Mari ja Jüri! Kui selline üte on teise lause sees, nt „Tere, hea kolleeg Tiina!“, „Kas te kuulete meid, kallid sõbrad Mari ja Jüri?“, on taas vaja ka üttekoma.

Ütte suhe tema ees paikneva asesõnaga on sarnane lisandi ja selle põhisõna suhtele. Muudes käänetes kui nimetav aitab vahet teha ühildumine: üte jääb nimetavasse käändesse (nt sulle, Juhan, ma sellest ei räägi), lisand peab oma põhjaga ühilduma (sulle, Juhanile, ma sellest ei räägi). Nimetava käände puhul võib tegemist olla nii ütte kui ka lisandiga (sina, Juhan, oled hea mees).

Reegli ajalugu

Nagu enamik reegleid, nii pole ka üttekoma reegel siiski absoluutne. Mati Erelti „Lause õigekeelsuse“ raamatus on koma mittenõudva erandina nimetatud mõningaid kinnisväljendeid, nt „Tule taevas appi!“, „Tere talv, nüüd tahetakse veel palka ka vähendada!“. Rakendamise mõttes keerulisem on Johannes Aaviku „Kirjavahemärkide õpetuses“ (1923) antud soovitus jätta koma ära käskiva kõneviisi ja sellele järgneva nimisõna vahelt, kui nimisõna pole käsitletav mitte niivõrd otsese pöördumise, kuivõrd tegevuse subjektina, nt „Helise rind!“ (= helisegu rind!), „Nüüd kõla vägevasti keel!“. Hilisemad allikad, kaasa arvatud Aaviku 1936. aasta grammatika, seda seika enam ei maini.

Kirjandus

• Eesti keele süntaks. Eesti keele varamu III. Toimetanud Mati Erelt, Helle Metslang. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2017.
• Karl Mihkla, Lehte Rannut, Elli Riikoja, Aino Admann, Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause. Toimetanud Ernst Nurm. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1974.
• Maire Raadik, Kaks komaseika. – Oma Keel 2022, nr 1, lk 49–53.

Koostanud Maire Raadik

Anna tagasisidet