Lühidalt
v-kesksõnad kirjutatakse järgnevast nimisõnast harilikult lahku, nt vahelduv pilvisus, lahustuv kohv, elav muusika. Kui v-kesksõna moodustab koos nimisõnaga omaette mõiste, võib kirjutada ka kokku: vahelduvvool, jäävhammas, tegevtoimetaja.
Pikemalt
Ehkki v-kesksõnalise esiosaga liitsõnade kohta on piisavalt näiteid – elavnurk, jäävhammas, loovkirjutamine, loovtöö, muutuvkulu, pidevõpe, sulavkaitse, tegevdirektor, tegevvulkaan, tegevvägi, täitevvõim, vahelduvvool jt –, on keelekorralduses tavatsetud käsitada neid pigem erandi kui reeglina. Peamise põhjusena, miks eelistada liitsõnale sõnaühendit, on nimetatud asjaolu, et enamiku v-kesksõnalise esiosaga liitsõnade tähendus ei erine kuigivõrd sõnaühendi omast. Nt jäävhammas on tõesti jääv hammas, loovtöö sama mis loov töö ja vahelduvvool vahelduv. Tuntuimad näited, kus tegelik kasutus ja soovitus on lahknenud, on varasemast ajast jooksev-algulised liitsõnad, nt jooksevkonto, uuemast ajast eeskätt taastuvenergia.
Kuivõrd taastuv energia ongi taastuv, poleks kokkukirjutusel mõtet. Keelekasutaja näib siiski tajuvat, et taastuvatest energiaallikatest toodetav energia on tervikmõiste, ja väljendab seda liitsõnaga. Oma osa võib olla ka naabersõnade eeskujul: taastuvenergia püüab võtta sama sõnakuju mis teistel energialiikidel, olgu elektrienergia, tuumaenergia või põlevkivienergia. Sõnaühendi ja liitsõna võrdluses räägib liitsõna kasuks see, et temast saab moodustada uusi tihedaid liitsõnu, võrdle taastuvenergiatasu ja taastuva energia tasu, taastuvenergiatoetus ja taastuva energia toetus, taastuvenergiakatlamaja ja taastuva energia katlamaja. Uno Mereste on 1976. a Keeles ja Kirjanduses v-kesksõnade kohta kirjutanud: „Kui loobuda käsitamast v-kesksõnalisi täiendsõnu kui erandeid, võiks pidada lubatavaks mitmete teistegi sagedaste ja kaheldamatuid tervikmõisteid tähistavate terminoloogiliste sõnaühendite kokkukirjutamist.“
v-kesksõnade enamik jääb järgnevast nimisõnast ikka lahku, olgu seisev vesi, elav muusika, vahelduv pilvisus või lahustuv kohv, liitsõnaks tiheneb mõni üksik kindlat mõistet väljendav sõnaühend. v-kesksõna ja nimisõna ühendite kokku-lahkukirjutus põhineb sama moodi tähendusel nagu omadussõna ja nimisõna ühendite oma ning ka sõnaühendis ühildub v-kesksõnaline esiosa järelosaga sama moodi nagu omadussõnaline esiosa: kuulab elavat muusikat, joob lahustuvat kohvi, vrd ostis rõõska koort, parandab pehmet mööblit. Liitsõnu aitab ära tunda see, et neis käändub ainult järelosa: teeb loovtööd, toodab elektrit põlevkivist, läheb üle taastuvenergiale.
Mõnikord saab kesksõna kokku-lahkukirjutuse dilemmat vältida, kasutades liitsõna esiosana hoopis tegusõna tüve: püsiv klient on püsiklient, ujuv kurss on ujukurss, muutuv kiirus on muutkiirus.
Kirjandus
- Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.
- Uno Mereste, v-partitsiip liitsõna täiendkomponendina – Keel ja Kirjandus 1976, nr 12, lk 740–742.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet