Lühidalt
Viisiütlev ehk instruktiiv väljendab tegemise või olemise viisi, nt avasüli, p`alja p`äi ~ p`aljap`äi, piki silmi ~ pikisilmi, värisevi käsi, suuri vaevu ~ suurivaevu. Viisiütlev moodustatakse kas i-mitmusest, nt s`uu : s`u/i/d – s`ui (ammuli s`ui ~ ammulis`ui), värisev : väriseva/i/d – värisevi (värisevi käsi), või tüvemitmusest, nt s`uur s`ilm : suuri/l silmi/l – suuri silmi ~ suurisilmi, k`eel : keeli/l – keeli (jumala-, ingli-, mesikeeli).
Pikemalt
Viisiütlev ehk instruktiiv on vorm, mis paikneb käände ja määrsõna piirimail. Osa viisiütlevaid on lähemal käändele (nt otseses tähenduses esinev värisevi käsi, võrdle kaasaütlev värisevate kätega), osa määrsõnadele (nt ülekantud tähenduses esinevad pikisilmi, üksisõnu). Oletatavasti XV–XVI sajandil on viisiütlev kaotanud oma ajaloolise lõpu -n ning muutunud eesti keeles harvaks.
Tänapäeval viisiütlevat enam käändena ei käsitata. Peamine põhjus on see, et viisiütlev on kasutusel suhteliselt piiratud hulgast käändsõnadest (millest suur osa on seotud kehaga, nt lahtisi silmi, piki silmi ~ pikisilmi, palja jalu ~ paljajalu, värisevi käsi, ammuli sui ~ ammulisui, avasüli, pooli hääli ~ poolihääli). Seejuures käibib viisiütlev enamasti koos täiendiga, mille valik on samuti üsna piiratud. Teine vastuargument viisiütleva käändeks pidamisele on asjaolu, et viisiütlev on tavaliselt mitmusevormis, kuid tähendus võib olla ainsuslik.
Väljendades tegemise või olemise viisi, vastab viisiütlev küsimusele kuidas? mis viisil?
Kuidas viisiütlevat moodustada?
Viisiütleva aluseks on vokaalmitmuse tüvi. Vokaalmitmus jaguneb kaheks: i-mitmus, mille tunnus on i (nt väriseva/i/d, lehviva/i/d, nõtkuva/i/d, kinnise/i/d), ja tüvemitmus, mille puhul on mitmuse tunnus i sulanud tüvega ühte (nt käsi, jalgu, suuri, sõnu, pisikesi).
suuril silmil – suuri silmi ~ suurisilmi
Tüvemitmusega sõnadest saab viisiütlevat moodustada mitmuse sees- või alalütlevast käändest, jättes ära käändetunnuse, nt jalu/l – jalu (h`arkis jalu ~ h`arkisjalu), käsi/l – käsi (p`alja käsi ~ p`aljakäsi), kõrvu/l – kõrvu (k`ikkis kõrvu ~ k`ikkiskõrvu), hõlmu/l – hõlmu (l`ehvivi hõlmu), suuri/l silmi/l – suuri silmi ~ suurisilmi, pooli/l hääli/l – pooli hääli ~ poolihääli, teisi/l sõnu/l – teisi sõnu ~ teisisõnu, pisikesi/l sõrmi/l – pisikesi sõrmi.
Viisiütlevas ühend võib olla kasutusel ka kõrvuti alal- või kaasaütlevaga, nt vaatab suuril silmil ~ suurte silmadega ~ suuri silmi ~ suurisilmi, pilusilmil ~ pilusilmi, pisarsilmil ~ pisarsilmi.
i-mitmusega sõnadest viisiütleva moodustamiseks on kolm järgmist võimalust.
p`aljaid – p`alja (p`alja jalu, päi ~ p`aljajalu, -päi)
Viisiütlev moodustatakse ilma i-ta, nii et ta langeb vormiliselt kokku i-mitmuse aluseks oleva tüvevariandiga, nt p`alja/i/d – p`alja (p`alja jalu, käsi, päi ~ p`aljajalu, -käsi, -päi), s`elge/i/d – s`elge (s`elge päi), n`ukra/i/d – n`ukra (n`ukra meeli).
Kahesilbilise viisiütleva kõrval võib selles rühmas olla ka kolmesilbilisi, nt kavala/i/d – kavala (kavala meeli), masaja/i/d – masaja (masaja jalu).
l`ehvivaid – l`ehvivi (l`ehvivi hõlmu)
Viisiütlev moodustatakse i-ga, nii et kaob mitmuse vormides esineva täishäälikuühendi esimene osa ehk tüvevokaal, nt l`ehviva/i/d – l`ehvivi (l`ehvivi hõlmu), n`õtkuva/i/d – n`õtkuvi (n`õtkuvi jalu), tudiseva/i/d – tudisevi (tudisevi p`äi), lõkendava/i/d – lõkendavi (lõkendavi palgi), vesise/i/d – vesisi (vesisi silmi), k`innise/i/d – k`innisi (k`innisi s`ui).
See rühm hõlmab peamiselt kolme- või ka enamasilbilisi viisiütleva vorme.
s`uid – s`ui (k`inni, l`ahti s`ui ~ k`inni-, l`ahtis`ui)
Viisiütlev sisaldab diftongi, mis tekib tüvevokaali ja mitmuse tunnuse i liitumisel. Selline viisiütlev on olemas kahest ühesilbilisest sõnast: suu : su/i/d – s`ui (k`inni s`ui ~ k`innis`ui, ammuli s`ui ~ ammulis`ui), pea : pä/i/d – p`äi (p`üsti p`äi ~ p`üstip`äi, p`urjus p`äi ~ p`urjusp`äi).
Muudest sõnatüüpidest ei ole selline viisiütlev võimalik, sest pearõhulisest silbist kaugemal ei saa sõna absoluutses lõpus esineda diftongi.
Kuidas kujuneb välde?
Välte küsimus võib kerkida eeskätt tüvemitmuslikest sõnadest moodustatud viisiütleva puhul: kas räägib pooli hääli (II välde) või räägib p`ooli h`ääli (III välde), kas vaatab suuri silmi (II välde) või s`uuri s`ilmi (III välde). Kuivõrd tüvemitmusega sõnade viisiütlev moodustatakse mitmuse sees- või alalütleva käände järgi (mitte mitmuse osastava järgi), on nende sõnade viisiütlev II vältes: nagu poolis häälis, poolil häälil, nii ka pooli hääli ~ poolihääli (nii pooli kui ka hääli II vältes); nagu suuris silmis, suuril silmil, nii ka suuri silmi ~ suurisilmi (II välde). Kirjapildis langeb tüvemitmuslik viisiütlev küll kokku mitmuse osastavaga, nt t`eisi sõnu (mitmuse osastav) ja teisi sõnu ~ teisisõnu (viisiütlev), ning see võib anda ka alust välte kõikumiseks.
i-mitmusega sõnade viisiütlev on moodustatav osastava käände järgi ning osastava ja viisiütleva välde on sama, nt k`innise/i/d – k`innisi (s`ui), n`õtkuva/i/d – n`õtkuvi (põlvi).
Määrsõna, nt kinni, lahti, kikkis, harkis, purjus, püsti, või sõnaliigiga seostamatu kinnistüvi, nt ummis-, säilitab viisiütlevaga liitsõnu või sõnaühendeid moodustades oma välte, nt k`inni – k`inni silmi ~ k`innisilmi, h`arkis – h`arkis jalu ~ h`arkisjalu, ummisjalu.
Millal kirjutada kokku, millal lahku?
Viisiütlev võib esineda nii liitsõnades, nt pisarsilmi, avasüli, ummisjalu, naerusui, rahumeeli, jumalakeeli, kui ka sõnaühendites, nt lahtisi silmi, lehvivi hõlmu, värisevi käsi. Rööpselt nii sõnaühendi kui ka liitsõnana esinevad kahesilbilise esiosaga viisiütlevad, nt palja päi ~ paljapäi, üksi sõnu ~ üksisõnu, suuri vaevu ~ suurivaevu. Vt lähemalt peatüki „Muutumatute sõnade kokku- ja lahkukirjutamine“ jaotisest „Viisiütleva juhtumid“.
Kirjandus
- Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995.
- Kristiina Kross, Eesti instruktiivist. – Keel ja Kirjandus 1979, nr 8, lk 474–480.
- Kristiina Kross, Instruktiivi võimalikkus nüüdiseesti kirjakeeles. – Keel ja Kirjandus 1983, nr 5, lk 241–247.
- Kristiina Kross, Instruktiiv läänemeresoome keeltes. Tallinn: Valgus, 1988.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet