Üldpõhimõtted

Võõrkeelte isiku-, koha- jm nimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles: ladinakirjalisest keelest võetakse need üle muutmata kujul, säilitades diakriitilised märgid, muukirjalisest keelest kantakse reeglite järgi üle eesti kirja.

  • Nt Liechtenstein (saksa), Saint-Brieuc (prantsuse), Geoffrey Chaucer (inglise); Almatõ (kasahhi Алматы), Samara (vene Самара), Šotha Rusthaveli (gruusia შოთა რუსთაველი), Žõtomõr (ukraina Житомир)

Isikunimedest on erandiks ainult mõne ajalootegelase nimi, nagu Aleksander Suur, Karl XII, Peeter I, Katariina II. Kanooniliste nimede (paavstide, pühakute jne nimede) puhul lähtutakse samuti traditsioonist, nt paavstid Franciscus (ladina nimekuju), Johannes Paulus II jt.

Kohanimede hulgas on erandiks traditsiooniliselt eestikeelsed või mugandatud nimed ehk eksonüümid. Sellised on nt Inglismaa, Leedu, Läti, Pihkva, Riia, Rootsi, Saksamaa, Siber, Soome, Turu, Valgevene, Väina; kirjapildimugandid Berliin, Helsingi, Rooma. Osa kohanimesid ei olegi mingi riigi või keelealaga seotud, nt Aafrika, Alpid, Euroopa, Läänemeri, Must meri, Vahemeri.

Eksonüüme on suhteliselt vähe ja nende arv ei tohiks edaspidi kasvada. Mitmel juhul on soovitatud endonüüme ehk kohapealseid nimekujusid, nt kui tavakasutuses on Elevandiluurannik ja Roheneemesaared, siis diplomaatilises suhtluses eelistatakse nende endi nimesid Côte d’Ivoire ja Cabo Verde. Kirjapildimugandite arvu püütakse hoida võimalikult väikesena, nende arvu on kärbitud nii 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus kui ka õigekeelsuskomisjoni 1983. aasta otsusega. Kui on kõhklusi, siis võib juhinduda 1976. aasta ÕSist alates fikseeritud põhimõttest, et rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (latinisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.

Tavalisimad eestikeelsete eksonüümide rühmad on järgmised:

  • 1) ia-lõpulised maanimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Boliivia, Brasiilia, Etioopia, Indoneesia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania;
  • 2) liitsõnalised maanimed järelosaga –maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa;
  • 3) eesti mitmuse tunnusega nimed: Apalatšid, Filipiinid, Komoorid, Kordiljeerid, Maldiivid, Seišellid;
  • 4) traditsioonilised eestikeelsed nimed: Hiina, Jaapan, Norra, Pariis, Poola, Soome, Taani, Türgi, Varssavi;
  • 5) mõned kirjapildimugandid: Fidži, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu.

Kohanimesid saab järele vaadata uusima õigekeelsussõnaraamatu kohanimevalimikust või Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaasist. Peeter Pälli raamat „Maailma kohanimed“ (Tallinn, 1999) võib samuti olla abiks, kuid on kohati vananenud.

Lisaks võõrnimede kirjutamise kohta

Liigisõna tõlge

Kohanimedes on tavaks liigisõna (jõgi, järv, mägi jne) tõlkida, nt hn Guangdong BandaoGuangdongi poolsaar, ingl Orkney IslandsOrkney saared, jaapani Ōsumi-kaikyōŌsumi väin, pr pointe de Saint-MathieuSaint-Mathieu neem. Kui nime tuumosa on mingis käändevormis või omadussõnakujuline ja tuleneb mingist lähtenimest (isiku- või kohanimest vms-st), siis püütakse võimaluse korral eesti tekstis tõlkes kasutada lähtenime kuju: kreeka Kólpos Agíou Órous (Κόλπος Αγίου Όρους) → Ágio Órose laht; leedu Alytaus apskritisAlytuse maakond, läti Aijažu ezersAijaži järv, Ezersloku ezersEzerslokase järv, vene пролив Дмитрия ЛаптеваDmitri Laptevi väin; kreeka Korinthiakós Kólpos (Κορινθιακός Κόλπος) → Kórinthose laht, poola województwo lubelskieLublini vojevoodkond, sks Neusiedler SeeNeusiedli järv, ungari Pölöskei-erdőPölöske mets, valgevene Гродзенская вобласцьGrodna oblast, vene Нижегородская областьNižni Novgorodi oblast. Vt ka märkus vene nimede transkriptsioonitabeli juures.

Kui liigisõna on nimetuumaga kokku kirjutatud või kui lähtenime pole võimalik kindlaks teha, on soovitatav jätta ka liigisõna tõlkimata, nt läti järvenimed Dūņezers, Ķīšezers, soome Iijärvi, Kalkujärvi, Kivijärvi; läti Garais ezers ’pikk järv’, vene ostrova Aerosjomki (острова Аэросъёмки) ’aeropildistuse saared’ (Laptevite meres), Voltšji gorõ (Волчьи горы) ’hundimäed’. Üldine tava on jätta tõlkimata linnatänavate nimede liigisõnad, nt soome Aleksanterinkatu, läti Valdemāra iela, rootsi Kungsgatan, ingl Downing Street.

Võõrnimede algustäht

Ladinatähelistest keeltest ülevõetavate nimede puhul säilib nende algustäht nii nagu lähtekeeles, nt hotell rue de Rivoli lähedal, Wall Street, Staden mellan broarna (Stockholmi linnaosa), mitte hotell Rue de Rivoli lähedal, Wall street ega Staden mellan Broarna. Vrd ka Praha tänavanimed K Brusce, K celinám, U Palaty, U paloučku.

Teistest tähestikest ümberkirjutatavate nimede puhul saab järgida vastava keele algustähereegleid, kui kirjas eristuvad suured ja väikesed tähed (armeenia, kreeka ja kürillilises tähestikus), nt vn Долгая гораDolgaja gora, makedoonia Бушова ПланинаBušova Planina (планина ’mäestik’). Kui lähtekirjas seda eristust pole, siis võetakse aluseks kas latinisatsioonitavas antud reeglid (nt hiina liigisõnad kirjutatakse alati suure tähega: Huang He, Xi Jiang jne), rahvusvaheline tava (jaapani Fuji ehk liigisõnaga Fuji-san) või rakendatakse oma reegleid (gruusia asulanimi საქართველოს ხეობა → Sakharthvelos Heoba).

Nimetavapõhimõte

Võõrnimi võetakse üle nimetavakäändelisel kujul, kaasa arvatud nimetava käände lõpud, nt läti (-s, –š) ja leedu keeles (-as, –is, –us), nt Kārlis Ulmanis, Imants Bērziņš, Vytautas Landsbergis. Kui lähtekeeles on grammatilisi teisendeid, nt määramata ja määratud lõpuga Albaania nimedes (vrd Tiranë ja Tirana), siis kasutatakse vormi, mida vastav keel näiteks kaartidel ja teatmikes ise esinduskujuna kasutab.

Reegli ajalugu

XIX sajandi II pooleni kirjutati võõrnimesid sageli veel mugandatuna, ent ajakirjanduses mindi järk-järgult siiski üle isikunimede kirjutamisele originaalkujul. Kohanimede osas selgus puudus, näiteks C. R. Jakobsoni „Veikeses geograafias“ (1868) võeti põhimõtteks kirjutada kõik nimed häälduspärases kirjaviisis, nt Aksförd (Oxford), Bris’l (Bristol), Börminghäm (Birmingham), Döndii (Dundee), Gläsgoo (Glasgow), Keembridsh (Cambridge); prantsuse nimed Bulonj (Boulogne), Marselj (Marseille), Wärsalj (Versaille); saksa nimed Foraalberg (Vorarlberg), Köönihsberg (Königsberg). Paljud Jakobsoni mugandused on nüüdisajani jäänud kasutusse, nt Aafrika, Aasia, Ameerika, Anatoolia, Antiliibanon, Apuulia, Araabia, Armeenia, Assoorid, Austraalia, Baleaari (saarestik), Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria.

XX sajandi alguseks pääses ajakirjanduses maksvaks siiski kohanimede kirjutamine originaalkujul. Reegel selle kohta kiideti heaks Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi esindajate keelekonverentsil 1911. aastal Tartus: „Maadeteaduslised nimed (maad, jõed, järved, linnad, mäed jne.) tulevad muutmata kujul kirja panna ja tarbekorral väljarääkimine juurde lisada; näit.: Bordeaux (l. bordoo), Aix (l. ee), Söul (l. schaul). Eesti laadi tulevad ainult niisugused nimed kirjutada, mis meil juba omapäraliselt välja on arenenud; näit.: Jaapan, Hiina, Helvetsia, Inglis-, Prantsusmaa jne.“

Võõrkohanimede kirjapilt stabiliseerus põhiliselt 1930. aastateks, tuginedes nii Elmar Muugi „Väikesele õigekeelsuse-sõnaraamatule“ (1. trükk 1933) kui ka Looduse kirjastuse väljaandel ilmunud „Eesti entsüklopeediale“ (1932–1940).

1940. aastate lõpus tehti katset viia võõrnimede kirjutamine tagasi mugandatud kirjutusviisile, põhjendades seda keele rahvalikkuse nõudega. Karl Aben avaldas 1951. aastal ajalehes Edasi kirjutise „Vabanegem fetišeist“, milles esitas üleskutse häälduspärastada kõik võõrnimed ning töötada välja transkribeerimisreeglid kõigi tähtsamate ladinakirjaliste keelte jaoks. Kuigi ametlikku otsust ei tehtud, tuli selle mõjul järgnevalt kasutusele palju kirjapildimugandeid, nt prantsuse Bordoo ’Bordeaux’, Versai ’Versailles’, Marsei ’Marseilles’, Luaar ’Loire’, Roon ’Rhône’, Bretann ’Bretagne’, Šampann ’Champagne’; inglise Koloraado ’Colorado’, Aidaho ’Idaho’, Vaiooming ’Wyoming’; hispaania Tahho ’Tajo’, Don Kihhote ’don Quijote’; itaalia Kaljari ’Cagliari’ jm.

1960. aastal ilmunud ÕS kinnitas siiski üldreegli kehtimist ning kärpis mugandite arvu. Samas suunas jätkas 1976. aasta ÕS ning üsna põhjalikult muutis kirjapilte vabariikliku õigekeelsuskomisjoni 1983. aasta otsus maailma maade ja pealinnade nimedest (ladinatäheliste maade osas), nt AngoolaAngola, GaanaGhana, HonduurasHonduras, KostariikaCosta Rica, MadriidMadrid. 1996.–1997. aastal ja hiljem on mõne nime osas tuldud tagasi mugandatud kirjutusviisi juurde (1983. aastal București, Helsinki, København, Lisboa; praegu jälle Bukarest, Helsingi, Kopenhaagen, Lissabon).

Kirjandus

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 14–15.
  • Peeter Päll, Võõrnimed eestikeelses tekstis. Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis. 15. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2005.

Anna tagasisidet