Võõrnimede sissejuhatus

Sisukord

Vt ka õigekirjareegleid võõrnimede kirjutamise kohta.

Lühidalt

Võõrnimed on kas reeglipärased (lähtekeelest muutmatult või ümber kirjutatult üle võetud) või kokkuleppelised (traditsiooniliselt väljakujunenud vasted: omakeelsed nimed, tõlked, mugandid või kaudkeelsed nimed). Reeglipäraste nimede kasutamine ei ole kunagi põhimõtteliselt viga.

Pikemalt

Terminid

Endonüüm on kohalik nimi sel kujul, nagu teda koha peal kasutatakse. Näited: Berlin (Berliin), København (Kopenhaagen), Paris (Pariis).

Eksonüüm ehk väliskeelne nimi on n-ö väljastpoolt pandud nimi, mis erineb kohalikust nimest. Eestikeelsed eksonüümid on näiteks Berliin (saksa Berlin), Kopenhaagen (taani København) ja Pariis (prantsuse Paris).

Lähtekeel on siinses mõttes keel, millest nimi eesti keelde üle võetakse. Kohanimede puhul saab seda samastada paikkonna ametliku keelega.

Latinisatsioon on millegi ümberkirjutamine ladina kirja.

Omaladina on latinisatsioon, mille vastav maa on ise kehtestanud.

Võõrnimede liigitus

Reeglipärased võõrnimed on ladinatähelistest keeltest muutmata kujul üle võetud nimed, nt Częstochowa (poola), Besançon (prantsuse), Timișoara (rumeenia).

Kui lähtekeel ei kasuta ladina kirja, siis kirjutatakse nimi ladina tähestikku ümber (latiniseeritakse). Nt Al-Kuwayt (araabia), Nanjing (hiina), Tōkyō (jaapani).

ÜRO on oma kohanimekorralduskonverentside resolutsioonides soovitanud põhimõtet, et iga mitteladinatähelise keele jaoks oleks olemas üks ühine latinisatsioon, mida saaksid kõik ladinatähelised keeled kasutada. Edukad selle põhimõtte rakendamisel on nt omaladinaga hiina ja tai keel.

Kokkuleppelised võõrnimed on traditsiooniliselt kujunenud nimed. Neid võib omakorda jagada neljaks:

  1. omanimed on enamasti põlised eestipärased nimed (nimetatud ka naabrusnimedeks), nt Heinaste (läti Ainaži), Ojamaa (rootsi Gotland), Pihkva (vene Pskov), Turu (soome Turku);
  2. tõlkenimed on sellised nimed, milles lähtekeelse nime aluseks olevad sõnad on ära tõlgitud, nt Elevandiluurannik (prantsuse Côte d’Ivoire), Tulemaa (hispaania Tierra del Fuego), Ülemjärv (inglise Lake Superior);
  3. mugandnimed on kirjapildi poolest eestipäraseks muudetud nimed, nt Berliin (saksa Berlin), Kanada (inglise ja prantsuse Canada), Kopenhaagen (< saksa Kopenhagen, vrd taani København), Lüübek (saksa Lübeck);
  4. kaudkeelsed nimed on teiste keelte vahendusel eesti keeles kinnistunud nimed, mis erinevad lähtekeelsest nimest, nt Belgrad (saksa nimi, vrd serbia Beograd), Bukarest (saksa nimi, vrd rumeenia București), Fergana (vene nimi, vrd usbeki Farg‘ona), Montenegro (itaalia nimi, vrd serbia Crna gora).

Mitmeosalistes nimedes esineb ka eri meetodite kombinatsioone, nt osalist tõlget (Lõuna-Carolina, vrd inglise South Carolina), grammatilise vormi sobitamist (Ossiachi Tauern, vrd saksa Ossiacher Tauern) jne. Mõnda teisendust on keeruline paigutada ühte neist neljast rühmast, nt Hoorni neem Lõuna-Ameerikas (hispaania Cabo de Hornos) lähtub Hollandi linna nimest, mis aga hispaania keeles esineb mugandatult.

Võõrnimede valiku kriteeriume

Valik kahe põhiliigi, reeglipäraste ja kokkuleppeliste võõrnimede (ehk endonüümide ja eksonüümide) vahel on eesti keeles kujunenud pika ajaloo jooksul ja neid piire on sageli nihutatud. Kuni 1930. aastateni oli see piir võrdlemisi kindel, väikese tendentsiga reeglipäraste kasuks, ent Nõukogude aja algul, 1940.–1950. aastatel üritati eelistust jõuliselt kallutada „rahvapärase“, mugandatud kirjutusviisi kasuks. Sellele tendentsile pandi piir 1960. a ÕSiga ja sealt alates on eelistus tasapisi taas nihkunud reeglipäraste nimede poole, nii 1976. a ÕSiga kui ka eriti 1983. a vabariikliku õigekeelsuskomisjoni otsusega maailma maade ja pealinnade nimede kohta.

1976. aasta ÕSis võeti esimest korda omaks üsna radikaalne põhimõte, et reeglipäraseid nimesid ei saa põhimõtteliselt lugeda eesti keeles vigaseks – ka juhul, kui eesti keeles on kinnistunud traditsiooniline nimi. See oli mõeldud abiks juhtudel, kui keelekasutaja kõhkleb, millist nimekuju kasutada.

Põhikriteeriumiks selle otsustamisel, kas soovitada endonüümi või eksonüümi, on jäänud traditsiooni pikkus, st kui vana eestipärase nimega on tegemist.

Miks Pariis on mugandatud, Madrid aga mitte? — Kirjapilt Pariis tuli käibele juba XIX sajandil, kui oli üle mindud uuele kirjaviisile. Seevastu mugand Madriid on pärit 1940. aastate lõpust, kui nimede mugandamisest sai peaaegu reegel.

Eksonüüme on 1950. aastate lõpus püütud piiritleda ka nimeobjektiliikide järgi: eestipäraste nimedega pidid olema a) iseseisvad riigid, b) suuremad maa-alad, c) Euroopa riikide pealinnad, d) suuremad ja tuntud linnad, e) suuremad jõed või muud veekogud. See seadis kirjapildi sõltuvusse keelevälistest asjadest, eeskätt objektide staatusest. Just sel põhjusel tekkisid mõneks ajaks mugandid, nagu Liihtenštein, San Mariino.

Teatud määral on piiritlemisel lähtutud nime keelelisest vormist. Sageli mugandatakse a) mitmuslikke nimesid (Apalatšid, Kordiljeerid); b) ia-lõpulisi maanimesid (Albaania, Tšetšeenia); c) maa-osisega nimesid (Svaasimaa).

Nimeobjekti tuntus mängib samuti rolli, eriti mingite sündmustega seoses. 1805. a toimus Austerlitzi lahing, kuigi saksakeelse nimega Austerlitz on sama mis tänapäeva Tšehhi linn Slavkov u Brna.

Kohati on arvestatud ajalist piirangut uute eksonüümide tekkele, st järgitud põhimõtet, et teatud ajast alates uusi eksonüüme ei loo. Praktikas ei ole alati sellest suudetud kinni pidada.

Teksti laad ja teema võivad soodustada eksonüümide kasutamist. Ajalugu käsitlevates tekstides on loomulik kasutada omaaegseid nimesid, sealhulgas rohkem naabrusnimesid. Tänapäeva Läti reisijuhis võivad esineda näiteks kohanimed Cēsis, Daugava, Jelgava, Valmiera, kuid ajaloost rääkides on tavapärasem kasutada nimesid Võnnu, Väina, Miitavi ja Volmari. Ka piibli nimekasutust saab arvestada vajalikus kontekstis. Vrd tavakeeles Damaskus, piiblis Tamaskus.

Lõpuks kuulub kriteeriumide hulka tahes-tahtmata poliitika, mida võib ka emotsioonideks liigitada. Riigid valvavad kiivalt selle järele, et kasutataks „õiget“ nime, sest see seostub riikide suveräänsusega, mh sellega, mis on riigi enda pandud või tunnustatud nimed. Lisandub ajalooline taak – nt kui Saksamaal ja eriti Austrias soositakse väga eksonüüme, siis ei vaata nende naabrid seda kuigi hea pilguga, mõeldes omaaegsele Saksamaa domineerimisele.

Võõrnimede sobivusastmed

Sõnaraamatutes ja andmebaasides on võõrnimed, eeskätt eksonüümid, oma sobivuselt harilikult jaotatavad kolme rühma.

  1. Esikohanimed. Üldiseks kasutamiseks mõeldud nimekujud, nt Pariis, Pihkva, Turu, Venemaa. Mõnikord tehakse vahet üldkasutatavatel nimedel (Elevandiluurannik, Roheneemesaared, Svaasimaa) ja diplomaatiliseks suhtluseks (st väga ametlikes tekstides) sobivatel nimedel (Côte d’Ivoire, Cabo Verde, eSwatini).
  2. Teisekohanimed. Mööndavad eestipärased nimekujud, mis on kirjakeeles kõigiti korrektsed, kuigi esmaeelistus on kasutada esikohanimesid, nt Argentiina (esikohanimi Argentina), Lüübek (Lübeck), Visla (Wisła). Samasse järku kuuluvad nimed, mis on sobivad eeskätt ajaloolises või piibli kontekstis, nt Vindavi (Ventspils), Võnnu (Cēsis); Antiookia (Antakya), Askelon (Ashqelon).
  3. Ebasoovitatavad nimed, peamiselt endised kirjapildimugandid, mida enam ei soovitata kasutada, nt Lesoto (→ Lesotho), Madriid (→ Madrid), Nikaraagua (→ Nicaragua). Uusim ÕS 2018 jätab selle rühma nimed üldse mainimata.

Andmebaasides on lisaks veel rühm nimesid märgendiga „vananenud“. Need on kas endised nimed, nt Betšuaanamaa (Botswana), Ülem-Volta (Burkina Faso), või keeleliselt vananenud nimed, nt Siibenbürgia (Transilvaania). Selle rühma nimedele sobivushinnangut antud ei ole.

Muid valiku põhimõtteid

Võõrnimede valikul on püütud silmas pidada ka järgmisi põhimõtteid.

  1. Tuleks hoiduda endonüümi asendamisest eksonüümiga: kui on otsustatud soovitada endonüümi kasutamist, siis ei sobi mõne aja pärast uuesti tagasi tulla eksonüümi juurde ja keelekasutajat sellega segadusse ajada. Nii on üldiselt püütud kinni hoida VÕK 1983 nimekirjast, kuigi mitmedki nimed tundusid omas ajas radikaalsed. Samas ei ole välistatud korrektiivid, kui tegelik kasutus soovitustele kuidagi järele ei tule: 1996. a pandi esikohanimeks uuesti Bukarest, Helsingi, Kopenhaagen ja Lissabon, sest VÕKi soovitatud endonüümid București, Helsinki, København ega Lisboa ei olnud käibele tulnud.
  2. Tuleks hoiduda eksonüümi asendamisest eksonüümiga, st mitte muuta juurdunud eksonüüme, kui tulemuseks on uus eksonüüm. On olnud ettepanekuid nt parandada Fääri saared Förja saarteks, Horvaatia Kroaatiaks, Montenegro Tsernagoraks, Usbekistan uuesti Uzbekistaniks jne. Ükski ettepandav nimekuju ei ole siiski endonüüm, mistõttu keelekasutajale on muutuse põhjust raske seletada. Peab siiski tunnistama, et VÕK 1983 võttis ette mõne sellelaadse muutuse: Ginea → Guinea, Malediivid → Maldiivid, Mauretaania → Mauritaania.
  3. Vigaseks või muidu vastuvõetamatuks osutunud eksonüüm asendatagu endonüümiga; nii on parandatud Krakov Kraków’iks, Phönjan P’yŏngyang’iks (ja hiljem lihtsustatud Pyongyang’iks).
  4. Kui võimalik, välditagu nime mitmekordse ümbernormimise ohtu. See nõuaks enamasti muidugi selgeltnägemise võimeid, kuid 1996. a oli Emakeele Seltsi keeletoimkonnal teada, et usbeki keel on kohe üle minemas ladina tähestikule, mistõttu kõige tuntumad nimed (Buhhaara, Hiiva, Taškent) jäeti esialgu harjumuspärasele kujule, seeasemel et soovitada nende eesti transkriptsiooni (Buhhoro, Hiva, Toškent). Tõsi, usbeki ladinatähelised nimekujud, mida seejärel soovitati (Buxoro, Xiva, Toshkent), samuti ei juurdunud, mistõttu põhinimedeks pandi 2013. a tagasi traditsioonilised nimekujud.
  5. Et küllalt suur osa teabest tõlgitakse, tasub arvestada ka seda, kuidas mõnda nime kasutatakse vahekeeltes, nt inglise, saksa, soome ja vene keeles. Kui mõne koha puhul tuntakse üldiselt eksonüüme, siis ei ole eestikeelses tekstis vaja tingimata endonüümile üle minna; nt on meil endiselt kasutusel Bangkok, Belgrad, Hongkong, Manila ja Sumatra, mitte endonüümid Krung Thep, Beograd, Xianggang, Maynila ja Sumatera.

Kokkuvõtteks

Võõrnimede valikul on oluline osa traditsioonil ja nime keelelisel vormil, arvesse tulevad ka teksti laad, kasutajaskond ja vahel poliitilised kaalutlused. Mõjuvaid tegureid on palju, need on kohati üksteisega vastuolus, mistõttu vaieldamatut tulemust on alati võimatu saavutada. Mingi osa on olnud ka subjektiivsetel otsustustel.

Kirjandus

Anna tagasisidet