Hispaania nimed

Indoeuroopa keelkonna romaani keelte hulka kuuluv hispaania keel (español ~ castellano) on emakeelena kõnelejate arvult teine keel maailmas hiina keele järel; kui arvestada lisaks neid keeleoskajaid, kellele see ei ole emakeel, siis jääb ta neljandaks inglise, hiina ja hindi keele järel. Ta on ametikeel Hispaanias ning Ladina-Ameerika riikides peale Brasiilia (Kesk-Ameerika ja Lääne-India: Costa Rica, Dominikaani Vabariik, El Salvador, Guatemala, Honduras, Mehhiko, Nicaragua, Puerto Rico; Lõuna-Ameerika: Argentina, Boliivia, Colombia, Ecuador, Panama, Paraguay, Peruu, Tšiili, Uruguay, Venezuela), samuti Ekvatoriaal-Guineas.

Kirjutus

Hispaania keel kasutab ladina kirja, milles on mõned lisamärkidega tähed. Hispaania tähestik:

Kuni 2010 kuulusid tähestikku eraldi tähtedena veel Ch ch, Ll ll.

Hääldus

Rõhk on täishäälikuga, n-i ja s-iga lõppevatel nimedel eelviimasel silbil: Pereda [per·eeda], Cervantes [θerv·antes], Esteban [est·eevan]; muudel juhtudel on rõhk viimasel silbil: Salvador [salvad·or]. Reeglitest kõrvalekalduvat rõhku tähistatakse akuudiga (´): Alcalá [alkal·aa], Manén [man·en].

Tähed	Hääldus	Näited
b	[b] üldjuhul*	Badajoz [badahh·oθ]
	[v] täishäälikute vahel*	Toboso [tov·ooso], Córdoba [kordova], Cabaña [kav·anja]
c	[k] üldjuhul	Calderón [kalder·on], Castillo [kast·iljo], Acuña [ak·unja]
	[θ]** e ja i ees	Valencia [val·enθia], Eucina [euθ·iina]
ch	[tš]	Sancho Panza [santšo panθa], La Mancha [la mantša], Machado [matš·aado]
g	[g] üldjuhul	Galápagos [gal·apagos]
	[h(h)] e ja i ees	Corregidor [korrehhid·or], Revillagigedo [rev·iljahhihh·eedo]
gu	[g] e ja i ees	Guevara [gev·aara], Ortigueira [ortig·eira]
gü	[gw] e ja i ees	Camagüey [kamagw·ei]
h	ei hääldu	Herrera [err·eera], Alhambra [al·ambra], Ohando [o·ando]
j	[h(h)]	José [hos·ee], Quijote [kihh·ote]
ll	[lj]***	Sevilla [sev·ilja], Caballero [kavalj·eero], Murillo [mur·iljo]
ñ	[nj]	Zúñiga [θunjiga]
qu	[k] e ja i ees	Quevedo [kev·eedo], Quito [kito]
x	[s] kaashääliku ees	Extremadura [estremad·uura]
	[ks] täishäälikute vahel ja sõna lõpus	Albox [alb·oks]
	[h(h)] sõna alguses a, o ja u ees	Xalapa [hal·apa]
	[š] Ladina-Ameerikas sageli
y	[i] üldjuhul	Jujuy [huhh·ui], Treinta y Tres [tre·inta i tres]
	[j] täishääliku ees	Goya [gooja], Ayala [aj·aala]
z	[θ]**	Zanca [θanka], Bazán [baθ·an], Cádiz [kaadiθ]

*Siin on antud traditsiooniline hääldusjuhis. Täpsemas häälduses hääldatakse b ja v samamoodi: sõna alguses, m-i ja n-i järel [b], nt Valencia [bal·enθia], mujal b-ahtushäälik, mis meenutab eesti v-d.

**Ladina-Ameerikas hääldatakse [θ] asemel [s(s)].

***ll-i hääldus [lj] on traditsiooniline ja ametlik hääldusnorm; igapäevakeeles on levinud hääldus [jj] ~ [i], nt Marbella [marb·eia].

Isikunimed

Hispaania isikunimemall on eesnimi (eesnimed) + isa perekonnanimi + ema perekonnanimi. Nt Jesús María Gonzalez López. Igal hispaanlasel on seega vähemalt kaks perekonnanime, esimene isalt (traditsiooniliselt üksnes isaliini pidi päritav osa), teine emalt (samuti isaliini pidi päritav osa). Alates 1999. a seadusemuudatusest on küllaltki palju vabadusi nende perekonnanimede määramisel: isapoolne perekonnanimi võib pärineda mõnelt isapoolselt sugulaselt, nt onult; päritavaks võib muuta ka emaliini pidi saadud perekonnanime, emapoolse perekonnanime võib panna esimeseks jne.

Eesnimesid on tavaliselt kaks, millest esimest võidakse ka üksi kasutada. Nt Jesús María võib olla tuntud Jesúsi nime all, kuid mitte Maríana. Kaks perekonnanime kirjutatakse eraldi või ühendatakse sidesõnaga y ‘ja’, nt Juan Romero Conde või Juan Romero y Conde. Isalt päritud perekonnanime osa võidakse ka üksi kasutada, emalt päritud perekonnanime osa puhul juhtub seda harva, nt Juan Romero Conde võib esineda nimega Juan Romero, kuid harva ka Juan Conde. Perekonnanimi võib olla mitmeosaline, nt Juan Luis López de Arriortua García, milles esimene, isapoolne perekonnanimi on López de Arriortua; muid näiteid: Álvarez del Manzano, López del Hierro. Hispaania nimedes esineb partiklitena prepositsioone (eessõnu), nagu de, el, la, los, las, partiklit de võidakse kasutada ka perekonnanime eristamiseks teisest eesnimest. Nt nimes Juan de Miguel López aitab de tõlgendada nime selliselt, et Miguel on esimene perekonnanimi, mitte teine eesnimi.

Hispaania ja portugali nimede erinevused. Paljud hispaania perekonnanimed on lõpuga –ez, nt López, ja eesnimed lõpevad s-iga, nt Luis. Portugali nimedes on vastupidi: perekonnanimed es-lõpuga ja eesnimed z-lõpuga. Nt Luis Gonzalez on suure tõenäosusega hispaanlane, Luiz Gonzales aga portugallane. Oluline erinevus on portugali kaksikperekonnanimede järjestus: seal on esimene emalt päritud, teine isalt päritud perekonnanimi.

Nimed perekonnas

Hispaaniakeelsetes maades jätab naine abielludes tavaliselt oma perekonnanime alles, kuid on veel võimalusi. Kui abielluvad nt María Arroyo García ja Miguel Gonzalez López, siis naise nimi võib olla

• María Arroyo García (jätab oma algse perekonnanime alles; ka dokumentides kõige levinum);
• María Arroyo de Gonzalez (asendab ema perekonnanime mehe perekonnanimega, lisades ette de);
• María Arroyo García de Gonzalez (lisab oma täielikule nimele partikliga de mehe isapoolse perekonnanime).

Ladina-Ameerika isikunimed

Hispaania isikunimemall on põhijoontes kasutusel ka hispaaniakeelsetes maades Ladina-Ameerikas (Argentinas, Boliivias, Colombias, Costa Ricas, Dominikaani Vabariigis, Ecuadoris, El Salvadoris, Guatemalas, Hondurases, Kuubas, Mehhikos, Nicaraguas, Panamas, Paraguays, Peruus, Tšiilis, Uruguays, Venezuelas jm).

Argentina perekonnanimed on tänapäeval enamasti üheosalised, sisaldades vaid isapoolset perekonnanime. Paljud Hispaania päritoluga argentiinlased kasutavad siiski ka kahe perekonnanimega malli. Abielludes Argentina naine tavaliselt nime ei muuda.

Colombias on kasutusel kaks perekonnanime. Varem asendas Colombia naine abiellumisel oma teise, emapoolse perekonnanime abikaasa esimese perekonnanimega, lisades vahele partikli de, nüüd nime ei muudeta.

Dominikaani Vabariigis, Kuubas, Nicaraguas ja Puerto Ricos on kaks perekonnanime kohustuslikud; naine abiellumisel oma nime ei muuda.

Ecuadoris on kasutusel kaks perekonnanime, ent nende järjestust tohib muuta; seejuures peavad muudetud järjestust kasutama kõik õed-vennad.

Tšiilis on kaks perekonnanime kohustuslikud. Abielludes Tšiili naine nime ei muuda, seadus teeb selleks isegi takistusi.

Uruguays on kasutusel kaks perekonnanime, 2013. aastast alates tohib nende järjestust muuta; seejuures peavad muudetud järjestust kasutama kõik õed-vennad.

Kohanimed

Eksonüümid:

• Hispaanias – Andaluusia (Andalucía), Astuuria (Asturias), Baleaarid ehk Baleaari saared (islas Baleares), Baskimaa (baskide asuala, País Vasco), Baskimaa (autonoomne piirkond, País Vasco), Hispaania (España), Ibeeria mäed (cordillera Ibérica), Kanaari saared ehk Kanaarid (Canarias), Kantaabria (Cantabria), Kantaabria mäed (cordillera Cantábrica), Kastiilia (Castilla), Kataloonia (Cataluña), Kesk-Kordiljeerid ehk Kastiilia mäed (cordillera Central), Levant (Levante), Makaroneesia (Macaronesia), Pitiuusid ehk Pitiuusi saared (islas Pitiusas), Püreneed (Pirineos), Pürenee poolsaar ehk Ibeeria poolsaar (península ibérica), Uus-Kastiilia (Castilla la Nueva), Vana-Kastiilia (Castilla la Vieja); rööpvõimalusena Meseta ehk Kastiilia kiltmaa, Zaragoza ehk Saragossa;
• Ladina-Ameerikas üldiselt – Andid (cordillera de los Andes), Guajaana mägismaa (escudo guayanés), Ladina-Ameerika (América Latina), Lõuna-Ameerika (América del Sur), Magalhãesi väin (estrecho de Magallanes), Moskiitorannik (Costa de Mosquitos), Pampa (Pampas), Patagoonia (Patagonia), Tulemaa (Tierra del Fuego), Väikesed Antillid (Antillas Menores); rööpvõimalusena Paraguay ehk Paraguai (jõgi), Uruguay ehk Uruguai (jõgi);
• Argentinas – Mesopotaamia (Mesopotamia), Tulemaa (provints, Tierra del Fuego); rööpvõimalusena Argentina ehk Argentiina;
• Boliivias – Boliivia (Bolivia);
• Colombias – Ida-Kordiljeerid (cordillera Oriental), Kesk-Kordiljeerid (cordillera Central), Lääne-Kordiljeerid (cordillera Occidental); rööpvõimalusena Colombia ehk Kolumbia;
• Costa Ricas – Kookossaar (isla de Coco);
• Dominikaani Vabariigis – Dominikaani Vabariik ehk Dominikaani (República Dominicana), Haiti ehk Hispaniola (saar, La Española), Kirde-Cibao (piirkond, Cibao Nordeste), Loode-Cibao (piirkond, Cibao Noroeste), Lõuna-Cibao (piirkond, Cibao Sur), Põhja-Cibao (piirkond, Cibao Norte);
• El Salvadoris – rööpvõimalusena El Salvador ehk Salvador;
• Kuubas – Havanna (La Habana), Kuuba (Cuba), Sigade laht (bahía de Cochinos);
• Mehhikos – Ida-Sierra Madre (Sierra Madre Oriental), Lõuna-Sierra Madre (Sierra Madre del Sur), Lääne-Sierra Madre (Sierra Madre Occidental), Mehhiko (México), Mehhiko kiltmaa (Antiplanicie Mexicana); rööpvõimalusena California laht ehk Kalifornia laht, California poolsaar ehk Kalifornia poolsaar;
• Panamas – Panama (riik, Panamá), Panama kanal (canal de Panamá), Panama laht (golfo de Panamá), Panama maakitsus (istmo de Panamá); rööpvõimalusena Perlase saared ehk Pärlisaared;
• Paraguays – Keskdepartemang (Central); rööpvõimalusena Paraguay ehk Paraguai;
• Peruus – Peruu (El Perú);
• Tšiilis – Hoorni neem (cabo de Hornos), Lihavõttesaar (isla de Pascua), Magalhães ja Tšiili Antarktika (piirkond, Magallanes y de la Antártica Chilena), Tšiili (Chile);
• Uruguays – rööpvõimalusena Uruguay ehk Uruguai;
• Venezuelas – Liiduringkond (Distrito Federal), Liidusõltkonnad (Dependencias Federales); rööpvõimalusena Venezuela ehk Venetsueela;
• Ekvatoriaal-Guineas – Ekvatoriaal-Guinea (Guinea Ecuatorial), Kesk-Lõunaprovints (Centro Sur), Lõuna-Bioko (provints, Bioko Sur), Mandripiirkond (Región Continental), Põhja-Bioko (provints, Bioko Norte), Rannikuprovints (Litoral), Saarepiirkond (Región Insular).

Käänamine

Hispaania z-lõpulisi nimesid on traditsiooniliselt käänatud nagu s-lõpulisi, seega rõhutu lõppsilbi korral e-tüvelistena: López : Lópeze, Cádiz : Cádize. See tava eeldab nimede mugandhääldust [lo(o)pes], [kaadis]. Kui lähtuda hääldusjuhistest ja hääldada z [θ] või sellele ligilähedaselt pikk [ss], siis sobib nime käänata i-tüvelisena: Lópezi [lopeθi] ~ [lopessi], Cádizi [kaadiθi] ~ [kaadissi].

Vt ka võõrnimede käänamise üldjuhiseid.

Kirjandus

• A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (pp. 25–25 Spanish) (vaadatud 31.08.2021).
• Andrea Brendler und Lidia Kouznetsova, Das spanische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 725–737.
• Naming customs of Hispanic America; Spanish naming customs. – Wikipedia.org (vaadatud 28.11.2021).
• Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976, lk 903–904.
• В. А. Скрозникова, Испанцы и испаноязычные народы. – Системы личных имен у народов мира. Москва: Главная редакция восточной литературы издательства “Наука”, 1989, с. 138–143.

Anna tagasisidet