Kuigi võõrnimede käänamine on üldiselt reeglipärane, kerkib aeg-ajalt siiski praktilisi probleeme. Allpool kasutatud hääldusmärkide kohta vt eraldi selgitust.

Lühidalt

Võõrnimesid käänatakse nende hääldusest lähtudes. Need võõrnimed, mis lõpevad häälduses kaashäälikuga, saavad käänamisel tüve lõppu täishääliku i, mõnikord e (s-lõpulistes nimedes), mõnikord u (ik– ja ing-lõpulistes nimedes). Võõrnimede käänamisel esineb vältevaheldust, aga mitte laadivaheldust.

Kui kirjapildi ja häälduse vahel tekib häiriv vastuolu, siis kasutatakse käänamisel ülakoma: (andis) Jane’ile, (ootas) Godot’d.

Pikemalt

Tüvevokaal

Tüvevokaal on täishäälik, mis lisandub tüve lõppu omastavast käändest alates, nt sepp : sepakapp : kapilipp : lipu.

Kaashäälikuga lõppevad võõrnimed saavad tüvevokaaliks tavaliselt i:

  • Balzac : Balzaci
  • München : Müncheni
  • Haag : Haagi

Kui nimes on kaks ja enam silpi ning nime viimane silp on rõhuta täishäälik + s, siis on tüvevokaal e:

  • Honduras : Hondurase
  • Saldus : Salduse

Kui rõhk on aga viimasel silbil, siis on tüvevokaaliks ikkagi i:

  • Purus : Purusi
  • Panevėžys : Panevėžysi

Kui lõpu-s hääldub tegelikult tugevana, siis sobib tüvevokaaliks emb-kumb:

  • Cádiz [kaadis(s)] : Cádize [kaadise] või Cádizi [kaadissi].

ik-, harvem ing-lõpulistes nimedes, eriti isikunimedes esineb tüvevokaalina ka u:

  • Botvinnik : Botvinniku
  • Švernik : Šverniku
  • Golding : Goldingu

Kohanimed (Dubrovnik, Naltšik, Narvik) on seni normitud siiski i-tüvelistena.

Mõned piiblist tuntud kohanimed käänduvad a-tüvelistena. Jeruusalemma, Kapernauma, Petlemma ja Soodoma nime käänamise fikseeris sellisena juba 1739. a piibel.

Astmevaheldus

Võõrnimedes on tänapäeval võimalik üksnes vältevaheldus, laadivaheldust (nt Hamburg : Hamburi) ilmnes viimati veel XX sajandi algul. Seejuures erineb mõnevõrra isiku- ja kohanimede käänamine.

Isikunimedel, mis lõpevad kirjapildis ühe- või kahekordse k, p, t, f, š-ga, jääb kirjapilt käänamisel muutmatuks, kuigi häälduses on vältevaheldus olemas:

  • Watt : Watti, vrd häälduses [wott] : [woti]
  • Kant : Kanti
  • Koff : Koffi

Kohanimedes on traditsiooniliselt neil juhtudel kirjapildis näha ka pikkusmuutust:

  • Nordkapp : Nordkapi
  • Taškent : Taškendi
  • Frankfurt : Frankfurdi
  • New York : New Yorgi

Emakeele Seltsi keeletoimkond asus 1996. a maanimesid (konkreetselt Norfolki nime) arutades seisukohale, et pikkusmuutus võib esineda vaid tuntumates kohanimedes, muidu võiks üldreeglina nime algkuju käänamisel säilida, seega nt Norfolk : Norfolki.

Kujunenud tava kohaselt on võimalik osastavas ja lühikeses sisseütlevas k, p, t, f, š topeldada, juhul, kui nad nimetavas käändes on ühekordsed (vrd taburet : taburetti):

  • Biškek : Biškekki
  • TikTok : TikTokki
  • Maikop : Maikoppi
  • Gujarat : Gujaratti
  • Irtõš : Irtõšši

Selline topeldamine sobib siiski vaid juhul, kui vähemalt nime lõpposa on eestipärase kirjapildiga (vrd aga osastavas Balzac : Balzaci ja Facebook : Facebooki).

Üsna suur hulk võõrnimesid on niisugused, kus rõhulises lõppsilbis on ühekordne täishääliku- ja kaashäälikutäht (v.a k, p, t, f, š), nt Abakan, Aragón, Bhutan, Don, Karakol, Mojõnkum, Ob, Orjol, Qom, Srem, Tarim. Oma hääldustüübilt kuuluvad need vältevahelduslikku tüüpi, ent kirjapilt kolmandavältelisust ei kajasta. Et kõne alla ei saa tulla ei kirjapildi mugandamine (Donn, Orjoll jne) ega võõrsõnadega sarnaselt i-lõpuliseks tegemine (vrd glögg > glögi, pub > pubi), siis on senistes normingutes need nimed liidetud astmevahelduseta tüübiga (seminar), sest alati pole päris selge, millist häälikut lõppsilbis pikendada. Emakeele Seltsi keeletoimkond otsustas seepärast heaks kiita selgituse, et seminar-tüüpi määramine kajastab nende nimede käändelõppe üksnes kirjapildi seisukohalt. Suulises kõnes on loomulik, et üks lõppsilbi häälikutest (täishäälik või kaashäälik) pikeneb ja nimi käändub vältevaheldusliku malli kohaselt, nt Erzurum : Erzurumi : Erzurumi, kõnes [erzur`umm : erzur´ummi : erzur`ummi].

Käänamine kaht tüüpi häälduse kohaselt

Mõnel reeglipäraselt kirjutataval nimel on eesti tavas kindlaks kujunenud kirjapildilähedane hääldus, nt Arkansas [ark´ansas], vrd inglise [´aa(r)kans`oo]. Nime käändtüüp lähtub kirjapildilähedasest hääldusest, nt Arkansas : Arkansase. Põhimõtteliselt ei ole viga hääldada ka algkeelelähedaselt nt Arkansas [´aa(r)kans`oo] ja nime vastavalt käänata (omastav Arkansas’).

Ülakoma kasutamine

Võõrnimede käänamisel tekitab küsimusi ka ülakoma ehk apostroofi kasutamine. Varasemat praktikat alates J. Aavikust kuni kaasaegsete keelekäsitlusteni analüüsis põhjalikult 1976. a E. Kindlam, kes pooldas apostroofi kui ärajätumärki, tähistamaks seda, et nime lõpust jääb täht või täheühend hääldamata: Camus’d, Boulanger’d, Amiens’i, Maupassant’i, Perrault’ga, Evie’t, Maggie’le, Hume’i, Corneille’l, Versaille’s, Cannes’i, Nantes’i.

Tänapäeva reegel on siiski lihtsam: ülakoma on vaja, kui

  1. nimi lõpeb häälduses täishäälikuga, aga kirjapildis kaashäälikuga (nt osastav Godot’d),
  2. nimi lõpeb häälduses kaashäälikuga, aga kirjapildis täishäälikuga (nt alalütlev Jane’il),
  3. ühesilbiliste sõnade mõnedes käändevormides, kui need oleksid muidu raskesti äratuntavad (Po’d, Kon’iga, Edgar Allan Poe’d, vahest ka osastav Cat'i).

E. Kindlami näidetest võiks seega kirjutada ülakomata Amiensi, Maupassanti, Eviet, Maggiele ja isegi häälduses terve silbi kadumaminekul Cannesi, Nantesi, kuigi nende puhul on ülakoma võimalust mööndud. Ent vajaduse korral võib ülakoma kasutada muudelgi juhtudel, nt nimetava eraldamiseks (sõideti Kanchari’ni) või võõruse toonitamiseks (Libeeria pealinnast Freetownist Kabala’sse).

Eri keelte nimede käänamine

Täpsemaid soovitusi üksikute keeltega seotud nimetüüpide käänamise kohta leiab vastavate keelte nimede juhiste alt, vt

Kirjandus

  • Ester Kindlam, Meie igapäevane keel. Tallinn: Valgus, 1976, lk 143–160.

Anna tagasisidet