Sisukord

Eesti Keele Instituudi ülesanne on mh anda nõu isikunimesid registreerivatele ametnikele, kel on vaja otsustada, kas nt lapsele registreeritav eesnimi vastab nimeseaduse nõuetele või mitte. EKI ekspert saab hinnata eeskätt nime keelelist, mitte sisulist sobivust.

Vahemärkus. Osa allpool toodud näitenimedest on välja mõeldud, et mitte viidata reaalsetele isikutele. Nende juhuslik kokkulangemine tegelikult esinevate nimedega ei ole kuidagi taotluslik.

Lühidalt

Hinnang nime vastavuse kohta nimeseaduse nõuetele käsitleb eeskätt seda, miskeelse nimega on tegu, sest võõrkeelse nimena saab kasutada vaid olemasolevaid nimesid.

Nimi on eestikeelne, kui ta vastab eesti kirjaviisi reeglitele, st loetakse nii, nagu kirjutatakse, võttes aluseks eesti omasõnade õigekirja. Eestikeelne nimi võib olla välja mõeldud, st ei tarvitse kokku langeda mingi sõnaga. Kui aga nimi on võõraks peetavate struktuurijoontega, siis vastab ta eesti kirjaviisi reeglitele, kui ta 1) põhineb olemasoleval võõrsõnal (nt Gerbera), 2) on võõrkeelse nime eesti mugandus (nt Charlotte > Šarlote).

Lapsele antav nimi võib olla võõrkeelne – seda juhul, kui nimi on kasutusel, mitte välja mõeldud. Seda, kas nimi on eesnimena kasutusel, tõestab tema esinemus mõnes välisriigis (või ka Eestis). Võõrkeelne on nimi,

  • mis sisaldab võõrtähti,
  • mida hääldatakse teisiti, kui kirjapilt ette näeb,
  • mis sisaldab võõrapäraseid struktuurijooni ega ole võõrsõna või võõrkeelse nime mugand.

Nime sobivuse kohta ekspert lõplikku hinnangut anda ei saa, kuid ta saab tähelepanu juhtida asjaoludele, mis vajavad arutamist laiemas ringis, nt isikunimekomisjonis.

Pikemalt

Kui nimeeksperdi lauale jõuab küsimus, kas üks või teine eesnimi vastab nimeseaduse nõuetele, siis kuidas ekspert vastuseni jõuab? Loeme kõigepealt nimeseadust (NS) ennast.

Eesnimedest nimeseaduses

Kõigepealt on nimeseaduses piiranguid, mille rakendamine ei nõua eksperdiarvamust:

  • eesnimeks võib anda kuni kolm lahku kirjutatud nime, nt Karl (ühe nimega), Karl Robert (kahe nimega) või Karl Robert Matteus (kolme nimega), või kaks nime, mis on sidekriipsuga ühendatud, nt Karl-Robert (NS § 7 lg 1 p 1);.
  • eesnimi ei või sisaldada numbreid ega mittesõnalisi tähiseid (NS § 7 lg 2), näiteks ei saa nimeks olla Karl I, Robert® vms. Ka lühendid loetakse mittesõnalisteks tähisteks, seega ei saa nimeks olla nt Al. (punktiga) või K (initsiaal).

Eksperdiarvamust võib vaja minna juba järgmiste piirangute puhul:

  • ilma mõjuva põhjuseta ei või nimeks panna
    • tavatut eesnime, mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv;
    • isiku soole mittevastavat nime;
    • üldtuntud isikunimena kasutatavat nime või selle lühendatud kuju, üldtuntud autori nime või teenistusnime. Teenistusnimena käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses nime, mida kasutatakse ametikohustuste täitmisel, kuid mis ei ole isiku ametlik nimi; (NS § 7 lg 3 p 1–3)
  • eesnimeks ei või anda nime, mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommetega. (NS § 7 lg 2)

Mõjuval põhjusel võib neil juhtudel nime siiski panna, kui on isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja nimi sellele vastab. Nime sobivuse hinnangu kohta vt lähemalt allpool.

Mida nimeekspert peab kindlasti suutma hinnata, on nime keelsus – kas nimi on eesti- või võõrkeelne –, sest sellest sõltub, kas nime saab vabalt moodustada või saab panna vaid olemasoleva nime. Selle aluseks on nimeseaduse § 5 ja 7.

Eestikeelse isikunime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele. Võõrkeelse isikunime kirjapilt peab vastama asjaomase keele õigekirjutuse reeglitele (NS § 5 lg 2).

Seda täiendab NS § 7 lg 11: võõrkeelne eesnimi peab olema teises riigis kasutusel eesnimena. Teiste sõnadega öeldes: võõrkeelse nime saab panna, kui keegi kusagil maailmas seda juba kannab. Mis ei tohiks olla palju nõutud, sest maailmas on miljardeid inimesi, kel igaühel oma nimi, seega peaks jätkuma nimesid, mille hulgast valida.

Nime keelsus

Nime keelsus ütleb, miskeelseks tuleb nime pidada. Kui äratuntavatest sõnadest koosnevat nime, nt Tõeleid (< tõde + leid/ma), on lihtne eestikeelseks nimeks pidada, siis n-ö tähenduseta nime puhul, nt Mirk või Levol, on eestikeelsust raskem määratleda. Nime keelsuse analüüsi on tavaks teha põhimõttel, et mis ei ole selgelt võõrkeelne, tuleb tunnistada eestikeelseks. Allpool toodud arutluskäik püüabki kõigepealt kindlaks teha võõrkeelsed nimed ja seda üksnes vormiliste tunnuste abil, nagu kirjapilt ja häälikuline koosseis. Seetõttu, isegi kui me teame, et üks või teine nimi on võõrpäritolu, nt Holm kui germaani sõna, võib ta järgneva analüüsi tulemusena osutuda eestikeelseks nimeks.

Omasõna, võõrsõna, tsitaatsõna

Enne analüüsi juurde asumist tuleb meenutada, mida vahepealkirjas antud sõnad tähendavad, eeskätt ortograafia mõttes. Omasõna on see, millel pole võõraks peetavaid struktuurijooni. Võõrsõna on võõraks peetavate struktuurijoontega (sh rõhk järgsilbil, tähed f, š, z, ž, ebatavalised tähejärjendid jne) sõna, mis aga järgib eesti kirjaviisi reegleid. Nii omasõnad kui ka võõrsõnad on kokku eestikeelsed sõnad. Tsitaatsõna seevastu on võõrkeelne sõna, mille kirjapilt ei järgi eesti kirjaviisi reegleid, selle kasutamisel eestikeelses tekstis pannakse tsitaatsõna teise kirja (tavaliselt kaldkirja) ning liidetakse käändelõpp ülakoma abil, nt läksime show’le.

Võõrtähed

Kõige lihtsam on tuvastada nime võõrkeelsust nime kirjapildi, st nimes esinevate tähtede kaudu. Kuigi eesti keelt kirjutatakse ladina kirjas, ei kasuta me kaugeltki kõiki ladina kirjas esinevaid tähti. Õigekirjareeglite järgi on eesti tähestik järgmine: Aa, Bb, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Õõ, Ää, Öö, Üü. Neid tähti kasutatakse eestikeelsete sõnade kirjapanekuks ja sellest täiesti piisab, kui meil ei oleks aeg-ajalt vaja tekstis kirjutada võõrkeelseid sõnu (tsitaatsõnu) ja nimesid.

Ladina kirja põhitähestikust puuduvad eesti tähestikus Cc, Qq, Ww, Xx, Yy, sest neid eestikeelsete sõnade kirjapanekuks ei tarvitata. Neil puudub ka oma kindel hääldus; neid hääldatakse vastavalt selle keele reeglitele, kust sõna või nimi pärit, nt y hääldub [ü] soome keeles (Jyväskylä), [i] prantsuse keeles (Orly) ja [j] või [ai] vm inglise keeles (York, Butterfly). Need on eesti keele seisukohalt võõrtähed. Niisamuti on võõrtähed kõik diakriitiliste märkidega tähed, mida eesti tähestikus pole (eesti tähestikus on diakriitikutega Õ, Ä, Ö, Ü, Š, Ž). Võõrtähed on seega nt Å (Umeå), Č (Čapek), É (Lundén), Ł (Wisła) jne.

Kui nimes on võõrtähti, siis on nimi võõrkeelne.

Kirjapildi ja häälduse erinevus

Eesti kirjaviisi tähtis omadus on häälduspärasus, st loeme nii, nagu kirjutame ja kirjutame nii, nagu hääldame. Eesti keeles märgime pikka häälikut kahe tähega (nt kaalu), lühikest häälikut ühe tähega (nt kalu). Kuigi eesti kirjaviisis on ka teatud kokkuleppelisust (hüüa loeme [hüia] ja sõnatüve ühtsena hoidmise nimel kirjutame d-ga võrdsed, kuigi loeme [võrtsed]), on igal eesti keeles hääldatud sõnal võrdlemisi kindel vaste kirjapildis. Välja arvatud võõrsõnad, millest allpool.

Samuti vastupidi. Välja arvatud välde ja peenendus, on eestikeelse sõna või nime hääldus juba kirjapildi põhjal selge. Häälduse ja kirjapildi suhet eesti keeles kirjeldavad ammendavalt õigekirjareeglid, vt täheortograafia sissejuhatust, häälikute pikkuse märkimist ja häälikuühendeid.

Kui nime hääldatakse teisiti, kui eesti kirjaviisi reeglid ette näevad, on tegu võõrkeelse nimega.

Näiteid teisiti hääldamisest: Faehlmann [feelmann], Krieger [kriiger], Vladimir [vladiimir]. Peab aga tunnistama, et praktikas on häälduse põhjal pea võimatu nime keelsust otsustada, sest nime kirjapanekul hääldust ei küsita ja siis saab lähtuda vaid eeldatavast hääldusest, mis ei pruugi tegelikkusele vastata. Kui nt kirjapilt on Hope, siis kust me teame, et selle hääldus on [houp], mitte [hope]? Seega on häälduse kriteeriumi võimalik arvestada vaid piiratult.

Erandiks on ühesilbilised nimed. Nagu teada, on ühesilbilised sõnad III vältes ja see tähendab, et vähemalt üks häälik peab olema pikk. Kui nimes on kaashäälikuühend (nt Vist) või diftong (nt Vau), siis pikkuse märkimise probleemi ei teki, aga kui silbi lõpus on vaid üks täishäälik, nt Pu, Klo, või täishäälik + lühike kaashäälik, nt Kil, Pul, siis ei vasta nende nimede kirjapilt eesti kirjaviisi reeglitele ja nimed on seega võõrkeelsed. (Eesti kirjaviisi reeglitele vastaksid kirjapildid Puu, Kloo, Kill või Kiil, Pull või Puul.)[1]

Kui ühesilbilise nime kirjapilt ei vasta eesti kirjaviisi reeglitele, on tegu võõrkeelse nimega.

Võõraks peetavad struktuurijooned

Kõige keerulisem on tuvastada nime keelsust siis, kui nimi sisaldab küll üksnes eesti tähestiku tähti, on aga võõrsõnaga analoogiliselt võõraks peetavate tunnustega. Õigekirjareeglite osas on loetletud kuus võõrsõna tunnust, “Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korras” on neid tunnuseid kolm:

  • tähtede f, š, z ja ž (võõrsõnatähtede) esinemine;
  • tähed b, d, g sõnavormi algul;
  • rõhk järgsilbil, juhul kui on tegemist ilmse laensõnaga.

Arvestades nimede eripära, tuleb tunnuste hulka lisada tavatud tähejärjendid, mis eesti omasõnades ei esine, nt bb, bh, bs, kh, ph, sh, th jne[2]. Rõhu asukoha seevastu võib kõrvale jätta, kuivõrd hääldust kirjalikult ei fikseerita.

Võõrsõnade puhul tuleb arvestada, et nende kirjutusviis on eesti omasõnade kirjutusviisi kõrval erandlik, nimelt võõrsõnade kirjapilt matkib lähtesõnade ortograafiat ega ole üksüheselt häälduspärane, nt draama hääldame [traama] ja absoluutne loeme [apsoluutne]. Meil on nt häälduses kolm üksust, [kaas], [puss] ja [tekk], kirjapildis aga kuus üksust – kaas ja gaas, puss ja buss, tekk ja dekk. Neis paarides on ühel juhul tegu oma või muganenud sõnaga, teisel juhul võõrsõnaga, mille kirjapilt matkib lähtekeelte ortograafiat (vrd inglise gas, bus ja deck). Sellest järeldub, et g, b, d saavad sõna või nime alguses olla üksnes juhul, kui nad kajastavad lähtesõnade kirjapilti[3]. Kui keegi soovib lapsele nimeks panna mõne olemasolevast võõrsõnast moodustatud nime, nt Gerbera, või mõnest võõrkeelsest nimest mugandatud nime, nt Greete (< Grethe) või Deivid (< David), siis neil juhtudel on g, b, d kasutamine nime algul põhjendatud, muidu tuleks sellised nimed lugeda võõrkeelseks.

Kui võõraks peetavate struktuurijoontega nimi ei ole moodustatud olemasolevast võõrsõnast ega kujuta endast mõne võõrkeelse nime mugandust, on tegu võõrkeelse nimega.

Vaadates nüüd uuesti otsa nimedele Mirk, Levol ja Holm, tuleb nad pärast selle kadalipu läbimist tunnistada eestikeelseteks nimedeks, sest neil ei ole ühtegi eespool toodud võõrkeelsuse tunnust.

Piiripealsed juhtumid

Eespool toodud skeem nime keelsuse määramiseks pole vaidlustamatu ja selles on piiripealseid juhtumeid, mille puhul ei saa kindlat vastust anda, kas tegu on eestikeelse või võõrkeelse nimega.

Esimene näide. Kui eeldada, et vabalt väljamõeldud nimi saab sisaldada vaid eesti keeles esinevaid häälikuid ja neile vastavaid tähti, siis kas on mõeldav, et see nimi sisaldab häälikuid [f] ja [š], mis esinevad üksnes võõrsõnades?[4] Olgu näiteks Koff, Uruš vms.

Teine näide. Kui rõhu paiknemine järgsilbil on üks võõraks peetavaid struktuurijooni, siis kas saab väita, et nt väljamõeldud nimi Karboliina, mis ei ole võõrsõna ega võõrkeelse nime mugand, oleks võõrkeelne, Tsirguliina aga mitte, kuigi nad on vormilt sarnased? Ilmselt ei saa seda väita. Olgu näiteks veel Adelii, Aviia, Klivooneska, Marjete.

Piiripealsetel juhtudel on hea tava teha otsus või anda arvamus, mis on avalduse esitaja huvides.

Seega on toodud näited praeguse seisuga eestikeelsed nimed.

Lisatagu, et mitmeosalise nime korral (lahkukirjutatud või sidekriipsuga ühendatud nimed) hinnatakse iga nime keelsust eraldi, kokkukirjutatud nime hinnatakse kui tervikut. Erandjuhtudel on isikunimekomisjon siiski terviknime võrdsustanud nimeühendiga, st lahkukirjutatud nimedega, nt mõned ly-lõpulised nimed, mida tervikkujul kusagil ei leidu, on loetud kahe nime ühendiks (põhinimi + Ly) ja sel juhul on nimi vastanud nimeseaduse nõuetele.

Võõrkeelse nime esinemuse kontroll

Kinnituseks selle kohta, et mingi võõrkeelne nimi on välisriigis kasutusel, piisab, kui veebis leidub nimestikke, kontaktandmeid jm, kust on näha, et kasutatakse reaalseid isikunimesid. Sotsiaalmeedia selleks üldiselt ei sobi, sest seal võidakse kasutada väljamõeldud nimesid. Lisaks tulevad arvesse mitmesugused andmebaasid:

Nime sobivuse hinnang

Sageli eeldatakse eksperdilt ka nime sobivuse hinnangut. Lähtuda saaks seejuures kahest nimeseaduse sättest.

  • Tavatu eesnime vältimine (NS § 7 lg 1 p 1). Tavatu eesnimi on seaduse mõttes 1) niisugune nimi, mille kirjapilt või hääldus on keerukas või ei vasta üldisele keelekasutusele, 2) sobimatu üldkeelelise tähendusega nimi.
  • Kooskõla heade kommetega (NS § 7 lg 2). Käib nii eesnime kohta eraldi kui ka kombinatsiooni kohta perekonnanimega.

Mingil määral need sätted dubleerivad teineteist, kuid ka eesmärk on neil ühine: olla n-ö hädapidur, mis aitaks ära hoida lapse huvisid kahjustada võivate nimede paneku. Tavatu eesnimi võib lapsele põhjustada arusaamatusi, eriti juhul, kui nimel on sobimatu üldkeeleline tähendus. Heade kommetega kooskõlas ei sobi nimeks panna obstsöönseid või vulgaarseid sõnu või niisuguseid nimesid, mis häiriksid avalikku korda – kutsuksid üles vägivallale või vihkamisele, propageeriks äärmuslust vms.

Lihtne on näha, et sedalaadi otsustused on mingil määral subjektiivsed, mistõttu neid ei tohiks teha üksikisik, vaid parem oleks seda teha mingis kogus, nt isikunimekomisjonis, mis tegutseb siseministeeriumi juures. Ekspert saab aga küll võimalikule vastuolule nimes tähelepanu juhtida, kui tema arvates tuleks nime sobivust laiemas ringis arutada.

Muud piirangud

Isiku soole mittevastava nime kohta on keeruline hinnangut anda, kui tegu on haruldasema võõrkeelse nimega. Maailmas on kultuure, kus soolist erinevust nimedes peaaegu polegi.

Üldtuntud isikunime, autorinime või teenistusnime järgi lapsele nimepaneku soovi tuleb äärmiselt harva ette.

Kirjandus

  • Piret Mõistlik. Isikunime õiguslik korraldus. Nimeseaduse kommentaarid. Tallinn: Kirjastus Juura, 2005. 315 lk.

Märkused

  • [1] Eesti keeles on rida ühesilbilisi sõnu, kus erandlikult samuti hääliku pikkust ei märgita. Need on enamasti lauserõhutus positsioonis olevad sõnad ma, sa, ta, me, te, nad; mu, su, ja (sidesõna), ju, ka, va; mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, mus, sus, tas, ses, tos; kas, kes, kus, mis, las; on; et.
  • [2] Mõned järjendid võivad esineda liitsõnaosade piiril, nt rebashein, vööthein.
  • [3] Eeldus on, et me saame eestikeelses nimes kasutada vaid eesti häälikusüsteemi kuuluvaid häälikuid. Kuivõrd eesti sõnade alguses saavad esineda häälikud [k], [p], [t], mitte aga [g], [b], [d], siis saavad eesti omasõnade alguses esineda vaid tähed k, p, t. Tähed g, b, d sõna alguses viitavad võõrpäritolule, neid ei saa väljamõeldud nimedes suvaliselt kasutada.
  • [4] Üksnes võõrsõnades esinevad tähed f, š, z, ž märgivad kolme häälikut: [f], [š] ja [s]. z märgib [s]-häälikut ja kuivõrd [s]-häälikut esindab üldjuhul täht s, on z-täht põhjendatud üksnes siis, kui ta tuleneb võõrsõna lähtekirjapildist. ž märgib nõrka [š]-häälikut (nt sõnas protežee); kuivõrd sõna alguses märgib [š]-häälikut reeglina š-täht, siis seal eeldab ž-tähe kasutamine vastavat võõrsõna lähtekirjapilti.
Anna tagasisidet