Lühidalt

Isikunimesid kirjutatakse isikunimelise täiendiga termineis suure tähega, nt Weyrichi nelk, Bennetti känguru, Alzheimeri tõbi, tõunimetustes erandlikult väiketähega. Kohanimesid kirjutatakse kohanimelise täiendiga termineis nii suure kui ka väikese tähega, kindlamini on väiketähelise kirjutusviisi juurde jäädud eeskätt botaanikas, zooloogias ja loomakasvatuses, nt saaremaa robirohi, läänemere kilu, tori hobune. Väiketähega kaasnevat nõuet nime häälduspärastada oskuskeele praktikas alati ei järgita.

Üldkeeles kirjutatakse nii isiku- kui ka kohanimelisi täiendeid suure tähega, nt Jack Russelli terjer, Saaremaa robirohi, Läänemere kilu, Tori hobune.

Pikemalt

Isikunimeline täiend

Terminimoodustuses ei ole isikunimelisi täiendeid üldiselt soositud, põhjuseks on nende väiksem väljendusvõime, võrreldes mõiste tunnusest motiveeritud terminiga. Vrd nt haiguste nimetusi Ménière’i sündroom ja peapööritus, Baastrupi sündroom ja ogajätkete kokkupuute sündroom või Landau-Kleffneri sündroom ja afaasia koos epilepsiaga. Isikunimega on siiski tähistatud nii abstraktseid kui ka konkreetseid mõisteid, rohkem on neid loodusteaduses, vähem tehnikas või humanitaarias. 

Emakeele Seltsi juhatuse 1923. aasta otsus lubas väiketähega kirjutada omadussõna funktsioonis esinevaid maa- ja rahvanimesid. Isikunimesid hakati ulatuslikumalt väiketähestama ja häälduspärastama 1948. ja 1951. aastal ilmunud „Suure õigekeelsuse-sõnaraamatu“ vihikutes, enne seda olid sõnaraamatud ja teatmeteosed piirdunud isikunimedest tuletatud omadussõnade esitamisel paari-kolme seda tüüpi näitega, nt 1925 ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu“ I köites galvaani [ahelik, element, patarei, vool jne], gregoriaani [kalender], luteri [usk].

Kuivõrd väikese algustähega kaasneb nime häälduspärastamise nõue, kasvas ajapikku rahulolematus isikunimede kirjapilti moonutava reegliga. 1958. aastal peeti ajakirjas Keel ja Kirjandus mõttevahetus isiku- ja kohanimeliste täiendite ortograafia üle. Mõttevahetuse algatanud botaanik August Vaga pidas põhjendamatuks kartust, et isikunime omastavat võidakse suure tähe tõttu tõlgendada possessiivse omastavana, kuuluvuse väljendajana (nt Torricelli tühik kui ’Torricelli enda sees olev tühik’). Mis omastavaga on tegu, selgub ikkagi kontekstist; ei kardeta ju valesti mõistmist, kui liigi või tüübi nimetusi kasutatakse kõnes.

Mõttevahetuse tulemusena loobuti isikunimeliste täiendite väiketähestamisest ja häälduspärastamisest. Erandiks jäid esialgu kalendrite, usundite ja loomatõugude nimetused (juuliuse kalender, luteri usk, orlovi traavel), kus ei tahetud muuta kirjakeele kauaaegset traditsiooni. Praeguseks on üldkeele reeglistuses kolmest erandrühmast alles jäänud üks, usundinimetused. Kalendrinimetustes loobus isikunimede väikese tähega kirjutamisest 1976. a ÕS,  loomatõunimetustes Tiiu Erelti „Eesti ortograafia“ 3. trükk 1999. 

Erialakeeled on üldiselt pidanud kinni 1958. aastal saavutatud kokkuleppest ja kirjutavad isikunimelisi täiendeid suure tähega ja häälduspärastamata, nt taimenimetused Freyni nelk, Knappi nelk, Waldsteini nelk, Weyrichi nelk, Winteri nelk[1], imetajanimetused Bennetti känguru, Nattereri lendlane, Prževalski hobune, Thomsoni gasell, Tristrami liivahiir[2], haiguste nimetused Alzheimeri tõbi, Aspergeri sündroom, Downi sündroom, Kelly-Patersoni sündroom, Wolffi-Parkinsoni-White’i sündroom[3].

Loomatõugude nimetustes on erialapruugis säilitatud isikunimede erandlik väiketäht, kuid loobutud nimede häälduspärastamisest, nt koeratõud hamiltoni hagijas (vrd Adolf Patrik Hamilton), hygeni hagijas (Hans Fredrik Hygen), schilleri hagijas (Per Schiller), jack russelli terjer, parson russelli terjer (pastor John Russell)[4]. Häälduspärastamist tuleb ette harva ja juhuslikult, nt kampelli part (vrd Adele Campbell)[5], nagu ka suurt algustähte koos nime algupärase kujuga.

Kohanimeline täiend

Ehkki 1958. aasta mõttevahetuses kritiseeriti nii isiku- kui ka kohanimede omastava käände väiketähega kirjutamist, jõuti kohanimede puhul põhimõttelise reeglimuudatuseni alles nelikümmend aastat hiljem. 1998. aastal andis Emakeele Seltsi keeletoimkond soovituse kirjutada kohanimelise esiosaga kaubanimetustes kohanime suure algustähega (Tallinna kilud, Camemberti juust, Vene sinep).

Toimkond pidas võimalikuks rakendada sama põhimõtet mis tahes toodete, nähtuste, viiside, meetodite, haiguste, ravimite, keemiliste ühendite, värvuste jm puhul (Soome kelk, Hiina köök, Rootsi laud, Siberi katk, Berliini roheline). Varem oli väiketähest juba loobutud murdenimetustes (VÕKi otsus 1975), ürginimeste, geoloogiliste lademete ja setete nimetustes (ÕS 1976).

Botaanika taimenimetuste, zooloogia loomanimetuste ning loomakasvatuse tõunimetuste väiketäht (saaremaa robirohi, läänemere kilu, tori hobune) jäeti eriteadlaste otsustada mööndusega, et üldkeeles ei tohiks pidada veaks kohanime kirjutamist suure tähega (Saaremaa robirohi, Läänemere kilu, Tori hobune).

Kohanime kirjutamisel väiketähega on tavapäraselt kaasnenud nime mugandamise nõue. See on olnud üks argument väiketähelise kirjutuse vastu, sest mugandi tagant on sageli raske originaalnime ära tunda, vrd nt äärširi või Ayrshire’i veis, uaiendoti või Wyandotte’i kana.

Botaanikud, zooloogid ja loomakasvatajad kirjutavad võõrkohanimesid küll väiketähega, kuid mitte alati häälduspäraselt. Botaanikas ja zooloogias järgitakse üldiselt eesti võõrkohanimede kirjutuse tava ning häälduspärastamine piirdub tuntumate muganditega, nt argentiina kukerpuu, kalifornia magun, kolumbia valgesaba-hirv, jamaika tormilind, venetsueela võrkpapagoi, puertoriiko rähn. Võõramaid, vähem tuntud kohanimesid ei mugandata, nt yunnani karmiinleevike, okinawa rähn, wetari maatuvi, são tomé helmestuvi.[6]

Kirevam on pilt loomakasvatuses. Põllumajandusloomade ja -lindude nimetustes kirjutatakse võõrkohanimesid üldiselt häälduspäraselt, nt äärširi veis, jorkširi siga, šropširi lammas, kalifornia küülik, eelsberi part (Aylesbury), tuluusi hani (Toulouse), njuuhämpširi kana; harvem originaalkujul, nt shetlandi poni, suffolki lammas, lleyni lammas. Koeratõugude nimetustes kohanimesid sageli enam ei häälduspärastata, nt shetlandi lambakoer, yorkshire’i terjer, west highlandi terjer, staffordshire’i bullterjer, nova scotia retriiver, romagna veekoer.[7]

Kirjandus

Märkused

Anna tagasisidet