Koos kümmekonna Ryūkyū keelega omaette keelkonna moodustav jaapani keel (日本語 Nihongo) on Jaapani ametikeel.
Kirjutus
Jaapani keel kasutab kirja, milles on põimunud kolm eraldi kirja: Hiinast alguse saanud ja Jaapanis täiendatud logogrammid (漢字 kanji, märgid tähistavad sõnu või tüvesid) ning kaks silpkirja: hiragana (ひらがな) ja katakana (カタカナ). Neljanda kirjana liitub sageli ladina kiri. Üldiselt kirjutatakse põhitekst kanji‘s, katakanas kirjutatakse võõrsõnad ja -nimed ning keelendid, mis ladina kirjas vajaksid kursiivi. Hiraganas kirjutatakse grammatilised lõpud ja partiklid ning kanji‘s antud sõnade hääldus.
Jaapani sõnade ja nimede ladina kirjas edasiandmiseks kehtib Jaapanis 1937. aastast riiklik süsteem Kunrei-siki (訓令式ローマ字), mis aga on jäänud tagaplaanile. Märksa levinum nii Jaapanis endas kui ka mõistagi välismaal on inglispärane nn Hepburni parandatud süsteem (1908, jaapani ヘボン式ローマ字 Hebon-shiki rōmaji). Erinevused kahe süsteemi vahel puudutavad üksikuid silpe, nende ülevaate saab kohanimeandmebaasi dokumendist. Hepburni süsteemis on kasutusel järgmised tähed: a, ā, b, ch, d, e, ē, f, g, h, i, ii, j, k, l, m, n, o, ō, p, r, s, sh, t, u, ū, w, y, z. Kriitilist silbipiiri märgitakse ülakomaga.
Eesti tekstis kasutatakse jaapani nimede kirjutamiseks Hepburni parandatud süsteemi hiljemalt 1976. aastast (siis ilmus ÕS, milles jaapani nimed olid Hepburni süsteemis), tegelikkuses aga märksa varem.
Praktilised lihtsustused
Tavatekstides, väljaspool dokumente ja teatmeteoseid jäetakse pikkuskriipsud tavaliselt ära. Tōkyō → Tokyo, Ōsaka → Osaka jne.
Hääldus
Lühidalt
Rõhk jaapani nimedes avaldub nõrgalt, sobivaim on rõhutada esimest silpi. Kriips (¯) tähe peal näitab täishääliku pikkust, pikka i-d kirjutatakse kahe tähega (ii).
Pikemalt
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| ch | [tš] ~ [t’] | Chiba [tšiba], Chūgoku [tšuugoku] |
| j | [dž] ~ [d’] | Fuji [fudži] |
| sh | [š] ~ [s’] | Fukushima [fukušima], Honshū [honšuu] |
| w | [w] | Kagawa [kagawa], Wakayama [wakajama] |
| y | [j] | Yokohama [jokohama], Hyōgo [hjoogo] |
| z | [dz] | Kanazawa [kanadzawa], Shizuoka [šidzuoka] |
Isikunimed
Jaapani isikunimemall on perekonnanimi + eesnimi, nt Abe Shinzō, kuid juba XIX saj lõpust on levinud praktika ladinatähelisel kujul nime kasutades pöörata järjestus Euroopale harjumuspärasemaks, st eesnimi + perekonnanimi, nt Shinzō Abe. Ingliskeelsetes tekstides on tavaks saanud kasutada tänapäeva jaapanlaste puhul järjestust eesnimi + perekonnanimi, ajalooliste isikute puhul aga jaapanlikku järjestust. Selles mõttes erineb jaapani nimekandmistava Hiinast ja Koreast, kus niisugust ümberpööramist ei ole. Uuemal ajal on ka Jaapanis kavandatud selle tava lõpetamist, 2019. a teatasid haridusministeerium jt otsusest minna ka ingliskeelsetes tekstides üle jaapanipärasele nimejärjestusele.
Eri perekonnanimesid on jaapanlastel hinnanguliselt üle 300 000. Kolm kõige sagedamat perekonnanime on Satō (佐藤), Suzuki (鈴木) ja Takahashi (高橋). Suur osa perekonnanimesid on mitusada aastat vanad ja seostuvad mingi päritolukohaga. Nimed on sageli ka tähenduselt läbipaistvad, nt Ishikawa (石川) ‘kivijõgi’, Yamamoto (山本) ‘mäejalam’, Inoue (井上) ‘kaevu kohal’. Jaapani perekonnanimesid kirjutatakse harilikult kanji‘s ehk logogrammidega. Kuivõrd ühel kirjamärgil on sageli mitu hääldust, siis tekitab perekonnanimede lugemine aeg-ajalt probleeme. Nimedes on vahel ka haruldasi kirjamärke, mis tavasõnades ei esine. Justiitsministeerium, kes haldab kanji märkide kasutamist, on 2015. a alguse seisuga lubanud isikunimedes kasutada 843 nime-kanji märki ja 2136 üldiselt kasutatavat märki. Nimede häälduse näitamiseks kasutatakse furigana‘t – väikesi silpkirjamärke sõna kohal või kõrval, mille hääldusest on jutt.
Jaapani eesnimed on palju mitmekesisemad kui perekonnanimed. Mehenimede tüüpilised lõpud on –rō ‘poeg’, –ta ‘suur, paks’, –o ‘mees’ või nimed sisaldavad osiseid ichi ‘(esimene) poeg’, kazu ‘esimene (poeg)’, ji ‘teine (poeg)’, dai ‘suur’, nt Ichirō, Kenta, Akio, Ken’ichi, Kazuhiro, Jirō, Daichi. Naisenimede tüüpilised lõpud on –ko ‘laps’ ja –mi ’ilu’, sagedamad on ka –ka ‘hõng’ / ‘lill’ ja –na ‘roheline”, nt Keiko, Yumi, Reika, Haruna.
Nimed perekonnas
Abiellumisel peavad abikaasad valima ühise perekonnanime. Kuigi seadus ei täpsusta, kumma abikaasa nime valida, oli 2015. a andmeil 96% juhtudest selleks mehe perekonnanimi. Veel juunis 2021 lükkas Jaapani kõrgeim kohus tagasi taotluse anda abikaasadele õigus jätta alles oma perekonnanimi.[1]
Kohanimed
Jaapani ala kohta käivad eksonüümid: Jaapan (Nihon ~ Nippon), La Pérouse'i väin ehk Sōya väin (Sōya-kaikyō), Nansei saared ehk Riukiu saared (Nansei-shotō ~ Ryūkyū-rettō). Eksonüümid rööpvõimalusena: Kazani saared ehk Vulkaanisaared, Seto ehk Jaapani Sisemeri, Tōkyō ehk Tokio.
Nii nagu perekonnanimedega esineb ka Jaapani kohanimede lugemisel raskusi, mitmeti tõlgendatavust jm.
Kirjandus
- Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Tallinn 2018, lk 1232.
- Japanese name; Place names in Japan. – Wikipedia.org (vaadatud 26.10.2021).
- С. А. Арутюнов, Огихара Синко, Японцы. – Системы личных имен у народов мира. Москва: Главная редакция восточной литературы издательства “Наука”, 1989, с. 363–367.
Märkused
- [1] The Japan Times. Uudis 23.06.2021.