Ülakoma on tavaks nime käänates lisada siis

  • kui nimi lõpeb kirjas kaashäälikuga, aga häälduses täishäälikuga. Näiteks Andrew’le [ändrjuule], Shaw’ näidend [šoo];
  • kui nimi lõpeb kirjas täishäälikuga, aga häälduses kaashäälikuga. Näiteks Cambridge’is [keimbridžis], Milne’iga [milniga].

Ülakoma ei ole tavaks nime käänates lisada siis

  • kui nimi lõpeb kirjapildis kaashäälikuühendiga, mis hääldub ühe kaashäälikuna. Näiteks Bachil [bahhil], Strasbourgis [strasbuuris];
  • kui nimi lõpeb kirjapildis täishäälikuühendiga, mis hääldub ühe täishäälikuna. Näiteks Anniele [ännile], Joelt [džõult].

Vt lähemalt „Ülakoma“, „Ülakoma nimede käänamisel“.

Anna tagasisidet