veel kord, iga kord, taas kord
Tegelikus kasutuses ka veelkord, igakord, taaskord.
Selgitus. Normingukohaseks on peetud lahkukirjutust, nt ÕS 1976 iga kord, veel kord, ÕS 2018 lisaks taas kord. Mõnes allikas on sõnaühendi kõrval siiski mööndud ka liitsõna võimalust, nt Aavik 1936 igakord. Vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK arutas muutumatute sõnade kokku-lahkukirjutust põhjalikult 1970.–80. aastate vahetusel. Ühendid veel kord ja iga kord on VÕKi otsuses liigitatud ebakindlate ehk kaheti kirjutatavate liitkeelendite hulka: tava on kirjutada lahku, kuid kindlate liitsõnade analoogial (nt mõnikord) on võimalik ka liitsõna.
Korpusuuring näitab, et keeletarvituses on sõnaühendite kõrval levinud ka liitmäärsõnad veelkord, igakord ja taaskord. Sõnaühend iga kord tuleb siiski ette seitse korda sagedamini kui liitsõna igakord, kuid sõnaühendi veel kord ja liitsõna veelkord esinemus on peagu võrdne. Liitsõna taaskord on aga omakorda ligi viis korda sagedasem kui sõnaühend taas kord. Nt
- Ma ütlen veel kord, et taksondus oli ja jääb. Ma ütlen veelkord: kulud ületavad kindlalt tulusid.
- Tulemus on iga kord erinev. Isegi hakklihakaste on igakord erinev, olenevalt lisanditest.
- Oleme taas kord suutnud end rahvana tõestada. Võib öelda, et taas kord tehti ajalugu. Eksamisessi aeg on taaskord kätte jõudnud. Otepääst saab taaskord talvepealinn.
Ühend taas kord jõudis ÕSi 2013. a trükis. Selle keelendi puhul on antud soovitusi nii kokku-lahkukirjutuse kui ka tähenduse kohta: vaikimisi on eelistatud sõnaühendit (liitsõna pole esitatud) ning ühendis taas kord on sõna kord peetud sageli liigseks. Sama laadi soovitus on antud ka lt-liitelise määrsõna kohta: pigem taas kui taaskordselt.
Kuidas edasi? Normingus tasuks sõnaühendite kõrval möönda ka liitsõnu.
Tähele tuleks panna neid harvu juhtumeid, kus tegemist pole liitmäärsõnaga, nt iga kord läheb arvesse eraldi; iga [järgmine] kord on hullem; ütle seda veel [üks] kord. Need sobib kirjutada lahku.
kogu aeg
Tegelikus kasutuses ka koguaeg.
Selgitus. Käändumatu asesõna kogu, mis ainsusliku nimisõna laiendina näitab, et kõnesolevat eset, nähtust, isikute rühma vm käsitletakse täies ulatuses, tervikuna, kirjutatakse järgnevast nimisõnast harilikult lahku: kogu päev, kogu aasta, kogu elu, kogu lugu, kogu rahvas, kogu vara.
Sellest rühmast on kujunenud vähemalt üks erand: kaheti kirjutatav kogu aeg ~ koguaeg tähenduses ’alati, igal ajal; väga tihti, pidevalt’. Kui sõnaühendit kogu aeg kohtab nii kirja- kui ka kõnekeelsetes tekstides, siis liitmäärsõna koguaeg on omane eeskätt kõnekeelsetele tekstidele. Nt Üks sahker mahker käib koguaeg. Ta koguaeg uurib kus ma olen. Ahh, ära sa ka nääguta koguaeg.
Liitmäärsõnast tuleb eristada liitnimisõna koguaeg ’võistkonna eri liikmete või ühe sportlase poolt (eri distantsidel) saavutatud aegade summa’.
Kuidas edasi? Sõnaühendi kõrval võiks (esialgu kõnekeelsena) möönda ka liitsõna.
Tüvekordusega ühendid
Kokku- ja lahkukirjutusreeglites on tüvekordusega ühendeid tavapäraselt jagatud kolme rühma: 1) nimetava ja alaltütleva käände ühendid kirjutatakse sidekriipsuga, nt järk-järgult; 2) muude käänete ühendid lahku, nt päevast päeva, samuti kaassõnaühendid, nt samm sammu haaval; 3) ne– ja line-liitelised tüvekordusega ühendid kirjutatakse kokku ilma sidekriipsuta, nt järkjärguline.
Rühmad mõjutavad siiski üksteist vastastikku ning nimetavas ja alaltütlevas käändes tüvesid võidakse kirjutada ka sõnaühendina, nt samm sammult, ning muude käänete ühendeid liitsõnana, nt ots-otsaga. Tüvekordusega liitsõnu kirjutatakse enamasti sidekriipsuga, harvemini kriipsuta, nt järk-järgult ~ järkjärgult, nendest moodustatud ne– ja line-liitega omadussõnu enamasti ilma sidekriipsuta, nt järkjärguline.
aeg-ajalt, järk-järgult
Tegelikus kasutuses ka aegajalt ja aeg ajalt, järkjärgult ja järk järgult.
Selgitus. Tava, et nimetava ja alaltütleva käände ühendeid kirjutatakse sidekriipsuga, on võrdlemisi ammune, nt 1925 ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu“ I köites on määrsõnad aasta-aastalt, aeg-ajalt, järk-järgult. 1993 ilmunud „Eesti keele grammatika“ tõdemusel on sidekriips tüvekordusega määrsõnades valdav, ehkki funktsioonitu, eriti võrreldes ne– ja line-tuletiste kriipsuta kokkukirjutusega.
Tegelikus kasutuses on reeglikohane sidekriipsuga kirjutus väga selges ülekaalus, vaid kaht suure sagedusega liitsõna on rööpselt vormistatud ka kriipsuta, need on aegajalt ja järkjärgult. Kõrvuti liitsõnadega on peagu kõigi nimetav + alaltütlev -ühendite puhul näha ka sõnaühendina kirjutust, nt aasta aastalt, aeg ajalt, järk järgult, päev päevalt, rida realt, samm sammult, sõna sõnalt, täht tähelt, mida võib pidada ka muus käändes tüvedest moodustatud ühendite analoogiaks. Lauses esinevad sellised ühendid enamasti määrusena.
VÕKi 1980. a otsuses muutumatute sõnade kokku-lahkukirjutuse kohta on soovitatud eristada kindlaid ja ebakindlaid ehk kaheti kirjutatavaid liitkeelendeid. Nagu näitab kasutus, liigituvad ka nimetava ja alaltütleva käände ühendid pigem ebakindlate kui kindlate liitkeelendite hulka. Kindlate liitsõnade analoogial kirjutatakse neid kokku, olgu sidekriipsuga või ilma, nt aeg-ajalt või aegajalt (nagu aegamööda või kõigepealt), sõnaühendite eeskujul aga lahku, nt aeg ajalt või järk järgult (nagu käest kätte või ots otsaga).
Kuidas edasi? Kaalumiseks on kolm võimalust: 1) jääda senise reegli juurde, kus terve sõnarühm on normitud ühtmoodi (sidekriipsuga liitsõna); 2) jääda põhiosas senise reegli juurde, kuid möönda kasutusest lähtuvalt üksiksõnuti rööpkujusid, mis normingule ei allu (sidekriipsuga liitsõna kõrval sidekriipsuta liitsõna või sõnaühend); 3) möönda kogu rühmas nii liitsõnana (sidekriipsuga või ilma) kui ka sõnaühendina kirjutuse võimalust.
käest kätte, ots otsaga
Tegelikus kasutuses ka käest-kätte, ots-otsaga ja otsotsaga.
Selgitus. Muude käänete ühendites on senine reegel näinud ette lahkukirjutuse. Siin on suuremad rühmad 1) seestütlev + sisseütlev või rajav (silmast silma, otsast otsani), 2) alaltütlev + alaleütlev (ukselt uksele), 4) nimetav + sees-, alale- või kaasaütlev (toon toonis, üks ühele, ots otsaga).
Tegelikus tarvituses on näha nii reeglikohast lahkukirjutust kui ka liitsõnade analoogial sidekriipsuga kokkukirjutust. Mida suurema sagedusega on keelend, seda tõenäolisemalt on sõnaühendi kõrval kasutusel ka sidekriipsuga vormistatud liitsõna. Paarist eriti suure sagedusega ühendist on näha ka sidekriipsuta kokkukirjutist (üksühele, otsotsaga). Nt
1) seestütlev + sisseütlev või rajav: aastast aastasse ~ aastast-aastasse, ajast aega ~ ajast-aega, käest kätte ~ käest-kätte, näost näkku ~ näost-näkku, põlvest põlve ~ põlvest-põlve, päevast päeva ~ päevast-päeva, seinast seina ~ seinast-seina, silmast silma ~ silmast-silma, suust suhu ~ suust-suhu; otsast otsani ~ otsast-otsani, uksest ukseni ~ uksest-ukseni;
üksnes sõnaühendina: kuust kuusse, nädalast nädalasse, südamest südamesse, ilmast ilma, kaanest kaaneni, kellast kellani, servast servani;
2) alaltütlev + alaleütlev: küljelt küljele ~ küljelt-küljele, ukselt uksele ~ ukselt-uksele;
üksnes sõnaühendina: jalalt jalale, oksalt oksale, suult suule, võidult võidule, õielt õiele;
3) nimetav + sees-, alale- või kaasaütlev: toon toonis ~ toon-toonis (liitsõna sagedasem); üks ühele ~ üks-ühele ~ üksühele (sõnaühend ja sidekriipsuga liitsõna võrdse sagedusega); ots otsaga ~ ots-otsaga ~ otsotsaga;
üksnes sõnaühendina: linn linnas, riik riigis.
Lauses esinevad sellised ühendid harilikult kas määrusena (suhtleme inimestega silmast silma) või omadussõnalise täiendi funktsioonis (silmast silma vestlus, silmast silma suhtlus).
Kõrvutised käändsõna vormid võivad moodustada sõnaühendeid ka koos kaassõnaga, nagu jalg jala ette, kivi kivi peale, külg külje kõrval, päev päeva järel, silm silma vastu, hammas hamba vastu, vorst vorsti vastu. Reeglis ette nähtud lahkukirjutus läheb kokku tegeliku tarvitusega, üksnes mõne sagedasema ühendi puhul on vähesel määral näha korduvate tüvede ühendamist sidekriipsuga, nt külg-külje kõrval, silm-silma vastu, hammas-hamba vastu, vorst-vorsti vastu. Selleski võib näha liitsõnade nagu järk-järgult või päev-päevalt analoogiat.
Kuidas edasi? Kaalumiseks on kolm võimalust: 1) jääda senise reegli juurde, kus terve sõnarühm on normitud ühtmoodi (sõnaühendina ehk lahku kirjutatuna); 2) jääda põhiosas senise reegli juurde, kuid möönda kasutusest lähtuvalt üksiksõnuti rööpkujusid, mis normingule ei allu (sõnaühendi kõrval sidekriipsuga või ka kriipsuta liitsõna); 3) möönda kogu rühmas nii sõnaühendina kui ka liitsõnana (sidekriipsuga või ilma) kirjutuse võimalust.
aegajaline, üksüheselt
Tegelikus kasutuses ka aeg-ajaline, üks-üheselt.
Selgitus. On olnud reegel, et tuletise aluseks oleva keelendi sidekriipsu tuletises ei säilitata (nt Põhja-Eesti ja põhjaeestlane). Sama põhimõte on kehtinud ka tüvekordusega ühendite puhul, seega aeg-ajalt > aegajaline, järk-järgult > järkjärguline, samm-sammult > sammsammuline, sõna-sõnalt > sõnasõnaline, täht-tähelt > tähttäheline.
Tegelikus kasutuses on sidekriipsu siiski näha ka omadussõnatuletistes ning on sõnu, nt aegajaline ~ aeg-ajaline, sammsammuline ~ samm-sammuline, kus kriipsuga kokkukirjutus on isegi sagedasem kui kriipsuta. Omadussõna ja sellest omakorda määrsõna on tuletatud ka nimetava ja alaleütleva ühendist üks ühele, nii omadus- kui ka määrsõna näeb tegelikus tarvituses nii kriipsuta kui ka koos kriipsuga: üksühene ~ üks-ühene, üksüheselt ~ üks-üheselt.
Kuidas edasi? Kaalumiseks on kolm võimalust: 1) jääda senise reegli juurde, kus terve sõnarühm on normitud ühtmoodi (ilma sidekriipsuta liitsõna); 2) jääda põhiosas senise reegli juurde, kuid möönda kasutusest lähtuvalt üksiksõnuti rööpkujusid, mis normingule ei allu (sidekriipsuta liitsõna kõrval ka sidekriipsuga liitsõna); 3) möönda kogu rühmas nii sidekriipsuga kui ka sidekriipsuta liitsõnana kirjutuse võimalust.
Kirjandus
- Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993.
- Muutumatute sõnade kokku- ja lahkukirjutamine. Selgitab Rein Kull. – Kirjakeele teataja 1979–1983. Õigekeelsuskomisjoni otsused. Koostanud Tiiu Erelt ja Henn Saari. Tallinn: Valgus, 1985, lk 45–51.
- Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet