Uurali keelkonna soome-ugri keelte Permi keelerühma kuuluv komi keel (коми кыв komi kõv) on üks Venemaa Komi Vabariigi ametikeeli. Täpsemalt on tegu sürjakomi keelega, sest komidel on ka teine kirjakeel, permikomi keel (перем коми кыв perem komi kõv), mida kõneldakse Permi krais Permikomi ringkonnas.
Kirjutus
Nii (sürja)komi kui ka permikomi keel kasutavad kürillilist kirja ja neil on ühine tähestik (sulgudes eesti transkriptsiooni vaste):
А а {a}, Б б {b}, В в {v}, Г г {g}, Д д {d}, Е е {e/je}, Ё ё {jo}, Ж ж {ž}, З з {z}, И и {i}, І і {i}, Й й {j}, К к {k}, Л л {l}, М м {m}, Н н {n}, О о {o}, Ӧ ӧ {ö}, П п {p}, Р р {r}, С с {s}, Т т {t}, У у {u}, Ф ф {f}, Х х {h/hh}, Ц ц {ts}, Ч ч {tš}, Ш ш {š}, Щ щ {štš}, Ъ ъ {-}, Ы ы {õ}, Ь ь {-/j}, Э э {e}, Ю ю {ju}, Я я {ja}.
Kahe tähe ühendid, mis märgivad omaette häälikuid, on дж (dž), дз (dzj/dž) ja тш (tš). Tähed Ф, Х, Ц, Щ esinevad üksnes laensõnades.
Komi keele praegune kirjaviis on 1938. aastast, ent ka kõik varasemad – v.a lühike aeg 1930ndatel – on 16. sajandist alates olnud kürillilisel alusel. 1920–1930 ja 1936–1938 oli kasutusel reformitud, Vassili (Vasjö) Molodtsovi loodud tähestik, milles peenendust märgiti järjekindlalt eraldi tähtedega (Ԃ, Ԅ, Ԇ, Ԉ, Ԋ, Ԍ, Ԏ – peenendatud d, z, dž, l, n, s, t). 1930–1936 oli kasutusel ladina tähestik. Vanimad kirjakeele mälestised on kirja pandud 14.–16. sajandil misjonär Permi Stefani loodud vanapermi kirjas. Permikomi kirjakeel on kasutanud kürillilist kirja, 1930. aastatel oli permikomidel sürjakomidega ühine ladina tähestik. Varasemate kirjaviiside kohta lähemalt vt tähetabeli artiklist.
Eesti tekstis kasutatakse komi nimede edasiandmiseks komi-eesti tähetabelit (2021).
Hääldus
Lühidalt
Komi nimedes on rõhk tavaliselt esimesel silbil, permikomi nimedes on rõhk liikuv.
Pikemalt
Olulisemad hääldusseigad kajastuvad transkriptsioonis. Komi ö ei vasta eesti ö-le, vaid on keskvokaal, [ə]-sarnane häälik. Peenendatud s ja z meenutavad rohkem peenendatud š-d ja ž-d, nt kohanimi Сюзяыб hääldub pigem [šjužja-õb].
Isikunimed
Komi ametlik isikunimemall dokumentides langeb kokku venekeelsega: eesnimi + isanimi + perekonnanimi (või perekonnanimi + eesnimi + isanimi), nt Nikolaj Pavlovitš Rotšev, Anna Tihhonovna Rotševa. Ametlikus suhtluses kasutatakse vene nimesid, mitteametlikus suhtluses mugandeid. Rahvalik isikunimemall on isanimi + eesnimi (vahel ka eesnimi + isanimi), nt Paša Kol (Паша Коль, Paveli poeg Nikolai), Maksjö Van (Максьӧ Вань, Maksimi poeg Ivan), Tikön Anej (Тикӧн Анэй, Tihhoni tütar Anna), Nasta Vaska (Наста Васька, Vassili tütar Anastassija). Linnades esineb ka mall eesnimi + perekonnanimi, nt Timopej Loginov (Timofei Loginov). Vene isikunimemall juurdus 18.–19. sajandil, nii sai komi nimedest Pile Zakar Van (Пиле Закар Вань) dokumentides Ivan Zahharov sõn Filippov, Põsta Porö Juš (Пыста Порӧ Юш) – Juško Porfiljev sõn Põstin.
Ristiusueelsetest komi nimedest on suhteliselt vähe teada, nt Asnõra (Асныра), Dozmör (Дозмӧр, ‘metsis’), Dzjodzjög (Дзодзӧг, ‘hani’), Kötš (Кӧч, ‘jänes’), Põsta (Пыста, ‘tihane’), Siz (Сизь, ‘rähn’). Arvatavasti juba 14. sajandi teisest poolest hakkas komi eesnimistusse tulema vene kanoonilisi jm nimesid, mis rahvakeeles mugandati, nt Pim (Serafim), Por (Porfiri), Ögaš (Agafja). Tüüpilised mugandid on Kösta (Кӧсьта, Konstantin), Mikol ~ Mikulaj ~ Koljö (Микол ~ Микулай ~ Кольӧ, Nikolai), Miš ~ Mikol (Миш ~ Микол, Mihhail), Mit (Мить, Dmitri), Pedör ~ Ped (Педӧр ~ Педь, Fjodor), Petõr ~ Petrö (Петыр ~ Петрӧ, Pjotr), Segö (Сегӧ, Sergei), Vasilej ~ Vasjö ~ Vas (Василей ~ Васьӧ ~ Вась, Vassili); Katjö (Катьӧ, Jekaterina), Nadjö (Надьӧ, Nadežda), Öksin (Ӧксинь, Oksana), Ölga (Ӧльга, Olga). Permikomi mugandeid: Oljona (Jelena), Ondrij (Andrei), Sanko (Aleksandr). Permikomidel esineb sageli ka vene mitteametlikke nimekujusid, nt Miška (Mihhail), Svetka (Svetlana), Vaska (Vassili).
Perekonnanimed esinevad komidel 16. sajandist alates, peaaegu eranditult on need vene lõppudega –ov, –in, –ski. Perekonnanimede lähteks on peale kristlike nimede (Aleksejev, Mihhailov, Prokopjev) olnud ka kohanimed (Mozõnov < jõenimi Mozõn), loodusterminid (Ljapkossov < ljapkös ‘madalik’, Mossev < mös ‘allikas’), samuti vanad isikunimed (Izjurov < iz ‘kivi’ ja jur ‘pea’, Kosnõrev < kos ‘kuiv’ ja nõr ‘nina’, Simpelev < sin ‘silm’ ja pel ‘kõrv’). Komi päritoluga perekonnanimesid leidub ka Permi krais väljaspool Permikomi ringkonda, nt Itšetkin (< itšet ‘väike’), Ošev (< oš ‘karu’), Rõtov (< rõt ‘õhtu’), Tšeskidov (< tšoskõd ‘magus’).
Kohanimed
Eksonüüm komi keelealal: Timaani kõrgustik (Timan musjur).
Komi Vabariigis on komikeelsed kohanimed rööpselt ametlikud venekeelsete kõrval, Permikomi ringkonnas on need mitteametlikud.
Komi rajooni(keskuse)d ja rajooni õigustega linnad (kaldkirjas komi nimi, K = keskus): Inta (Inta, linn), Ižma (Izva), Knjažpogosti rajoon (Jemva rajon, K: Jemva), Koigorodok (Kojgort), Kortkeross (Körtkerös), Petšora (Petšöra), Priluzski rajoon (Luzdor rajon, K: Objatševo ehk Abjatšoj), Sosnogorsk (Sösnagort), Sõktõvdini rajoon (Sõktõvdin rajon, K: Võlgort), Sõktõvkar (Sõktõvkar, linn), Sõssola rajoon (Sõktõv rajon, K: Vizinga ehk Vizin), Troitsko-Petšorsk (Mõldin), Udora rajoon (Udora rajon, K: Koslan), Uhta (Ukva, linn), Ussinsk (Uskar, linn), Ust-Kulom (Kulömdin), Ust-Tsilma (Tšilimdin), Ust-Võmi rajoon (Jemdin rajon, K: Aikino ehk Ajkatõla), Vorkuta (Vörkuta, linn), Vuktõl (Vuktõl, linn).
Permikomi ringkonna rajooni(keskuse)d ja rajooni õigustega linn (kaldkirjas permikomi nimi): Gainõ (Gajna), Jurla (Jurla), Jusva (Jusva), Kossa rajoon (Köslador rajon, K: Kossa ehk Kös), Kotšovo rajoon (Kötšlador rajon, K: Kotšovo ehk Kötš), Kudõmkar (Kudõmkar, linn ja rajoon).
Vt ka
Kirjandus
- Aleksej Musanov, Das komisprachige Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 399–414.
- Имя коми; Фамилии коми. – ru.wikipedia.org (vaadatud 24.09.2022).
- А. С. Кривощекова-Гантман, Коми-пермяки. – Системы личных имен у народов мира. Москва: Главная редакция восточной литературы издательства “Наука”, 1989, с. 171–174.