Sisukord

Kreeka nimede kirjutamiseks eesti tekstis on kasutusel kaks tabelit: vanakreeka ja uuskreeka.

Vanakreeka-ladina tähetabel

Vanakreeka isiku- ja kohanimede edasiandmiseks sobib traditsiooniline kreeka-ladina tähetabel, mis vastab 1976. a „Õigekeelsussõnaraamatus“ esitatud teisele süsteemile.

TähedVastedNäited
Α α= aΤάνταλος = Tantalos
– αι= a (kohanime lõpus)Πλαταιαί = Plataia
– αυ= auΠαυσανίας = Pausanias
Β β= bΚέρβερος = Kerberos
Γ γ= gΓοργώ = Gorgo
– γγ= ngἈγγίτης = Angites
– γκ= nkἌγκυρα = Ankyra
– γξ= nxΣφίγξ = Sphinx
– γχ= nchἈγχίσης = Anchises
Δ δ= dΔιομήδης = Diomedes
Ε ε= eΜενέλαος = Menelaos
– ευ= euΕὐρυσθεύς = Eurystheus
Ζ ζ= zΖεύς = Zeus
Η η= eΜεσσήνη = Messene
Θ θ= thΠρομηθεύς = Prometheus
Ι ι= iΜιλτιάδης = Miltiades
Κ κ= kΚίρκη = Kirke
Λ λ= lΚαλλιόπη = Kalliope
Μ μ= mΜελπομένη = Melpomene
Ν ν= nἈντιγόνη = Antigone
Ξ ξ= xΞέρξης = Xerxes
Ο ο= oΔιόνυσος = Dionysos
– οι= i (kohanime lõpus)Φίλιπποι = Philippi
– ου= uΛυκοῦργος = Lykurgos
Π π= pΠηνελόπη = Penelope
Ρ ρ= rἈρίσταρχος = Aristarchos
– ῥ= rhῬέα = Rhea, Πύῤῥος = Pyrrhos
Σ σ ς= sΔημοσθένης = Demosthenes
Τ τ= tΦιλοκτήτης = Philoktetes
Υ υ= yΚῦρος = Kyros
Φ φ= phΒουκεφάλας = Bukephalas
Χ χ= chΧρύσιππος = Chrysippos, Ἀρχίλοχος = Archilochos
Ψ ψ= psΚαλυψώ = Kalypso
Ω ω= oΚολοφών = Kolophon
1= hὍμηρος = Homeros, Ἱππόλυτος = Hippolytos
᾿ 2jääb märkimataἜφεσος = Ephesos, Οἰδίπους = Oidipus
3jääb märkimataἩρῴδης = Herodes, Ἅιδης = Hades
Vanakreeka-ladina tähetabel
  1. Spiritus asper (dasia), esineb täishääliku ees.
  2. Spiritus lenis (psili).
  3. Iota subscriptum (prosgegrammeni) ning iota adscriptum; „ebapuhtaid“ diftonge märgitakse üksikvokaaliga.

Uuskreeka-ladina tähetabel

Uuskreeka isiku- ja kohanimede transkribeerimiseks kasutatakse kreeka omaladinat (ELOT 743:1983), mille on heaks kiitnud ÜRO V kohanimekonverents (1987), Eestis Emakeele Seltsi keeletoimkond (1996).

Kui täheühendid αυ, ευ, ηυ on rõhulised ja rõhumärk transkribeeritakse, pannakse see ladina tähestikus täishääliku kohale (s.t áv, áf, év, éf, ív, íf). Et paremini eristada teineteisest kaht kreeka tabelit, on soovitatav rõhumärk alati transkribeerida.

TähedVastedNäited
Α α= aΑλεξανδρούπολη = Alexandroúpoli
– αυ= av1Αυλές = Avlés
= af2Ναύπλιο = Náfplio
Β β= vΒόλος = Vólos
Γ γ= gΓρεβενά = Grevená
– γγ= ngΑρχάγγελος = Archángelos
– γξ= nxΣφιγξ = Sfinx
– γχ= nchΝέα Αγχίαλος = Néa Anchíalos
Δ δ= dΔιδυμότειχο = Didymóteicho
Ε ε= eΕλευθερές = Eleftherés
– ευ= ev1Εύβοια = Évvoia
= ef2Ευκαρπία = Efkarpía
Ζ ζ= zΚοζάνη = Kozáni
Η η= iΗράκλειο = Irákleio
– ηυ= iv1(nimedes harv)
= if2(nimedes harv)
Θ θ= thΘεσσαλονίκη = Thessaloníki
Ι ι= iΦίλιπποι = Fílippoi
Κ κ= kΚιλκίς = Kilkís
Λ λ= lΠέλλα = Pélla
Μ μ= mΜικρομηλιά = Mikromiliá
– μπ= b (sõna alguses või lõpus)Μπόρσιο = Bórsio
= mp (sõna keskel)Καμπιά = Kampiá
Ν ν= nΙωάννινα = Ioánnina
Ξ ξ= xΞάνθη = Xánthi
Ο ο= oΚόρινθος = Kórinthos
– ου= ouΚούνδουρος = Koúndouros
Π π= pΠαρμπαριά = Parmpariá
Ρ ρ= rΚέρκυρα = Kérkyra
Σ σ ς= sΣέρρες = Sérres
Τ τ= tΤριπόταμα = Tripótama
Υ υ= yΚύθηρα = Kýthira
Φ φ= fΦιλαδέλφι = Filadélfi
Χ χ= chΧίος = Chíos
Ψ ψ= psΨαθόπυργος = Psathópyrgos
Ω ω= oΦλώρινα = Flórina
Uuskreeka-ladina tähetabel
  1. Kaashäälikute β, γ, δ, ζ, λ, μ, ν ja kõigi täishäälikute ees.
  2. Kaashäälikute θ, κ, ξ, π, σ, τ, φ, χ, ψ ees ja sõna lõpus.

Ajaloost

Vana-Kreeka nimede kirjutamise kohta anti lähemaid juhiseid 1918. a ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“. Soovitati kinni pidada ladinapärasest kirjutusviisist, kui see kreeka sõnakuju liiga ei muuda, säilitada kreeka os‑lõpp (Kentauros, Homeros) ning ai‑ ja oi‑diftong (Aischylos, Euboia). Sõnalõpuline ai ja oi võis jääda erandlikult teisele kujule, kui selline oli juurdunud: Ateena, Delfi, Mükeena (mitte Ateenai, Delfoi, Mükeenai). Täiesti tuli välja heita eesti tähestikust ph (kreeka φ) ning tema asemel f kirjutada, nt filosoof. Ei ole selge, kas mõeldi selle reegli all ka nimesid.

Kindlamad reeglid andis Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 20. detsembril 1926 (Muuk 1926). Need käisid üksnes isikunimede kohta, kohanimede osas kalduti neist vahel kõrvale (y asemel ü, x‑i asemel ks, ph asemel f, vt Nurm 1958: 43–44). Reeglid avaldati VÕS 1933‑s ja selle hilisemates trükkides.

Lähtudes põhimõttest, et transkriptsioonis tohib tarvitada ainult eesti tähestiku tähti, asendati 1953. a VÕSis mõned ladina vasted: ch h ja hh‑ga (vokaalide vahel), x ks‑iga ning y ü‑ga. Ühtlasi laiendati need juhised kohanimedele, lisades märkuse kreeka mitmuslike (ai‑ ja oi‑lõpuliste) kohanimede transkribeerimise kohta. 1960. a ÕSis eestipärastati kreeka nimede transkriptsiooni veelgi, asendades rh r‑iga ja th t‑ga. Kõiki neid muudatusi põhjendas Ernst Nurm (1958) oma kreeka nimesid käsitlevas artiklis. Muuhulgas pidas ta vajalikuks kreekapäraste lõppude (‑os, ‑on) ja kreekapärase rõhu järjekindlamat kasutamist.

Nurmele vaidles vastu Aleksander Vaga (1957), kes soovis y‑i säilitamist kreeka nimedes, ja J. V. Veski (1961), kes toonitas kreeka ja ladina keele tihedat ajaloolist seotust ning pooldas seetõttu varasemat ladinapärast transkriptsiooni. Näidetest ilmnes, et ta soovis kreeka nimedes näha ka ladina lõppe ja rõhke (Polyphémus, Dionýsus, Théseus). Traditsioonilist transkriptsiooni soovis tagasi samuti Ain Kaalep (1961), kes siiski eelistas kreekapäraseid nimekujusid (Aischylos, mitte Aeschylus, Philokomasion, mitte Philocomasium). Kreeka nimede kuju arutati pakilise küsimusena Emakeele Seltsi koosolekul 26. aprillil 1959 ning mitut puhku vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis, kuid ühisele seisukohale ei suudetud jõuda. Ettepanek kirjutada kreeka nimesid põhiliselt E. Muugi 1933. a VÕSist tuntud reeglite kohaselt lükati tagasi, ent ka 1960. a ÕSi reeglite üldkohustuslikuks kehtestamise ettepanek ei saanud tarvilikku häälte­enamust.

Tegelikus kasutuses (tõlgetes, klassikalise filoloogia töödes, entsüklopeedias) jätkati siiski kreeka nimede ladinapõhjalist transkribeerimist. 1976. a ÕS lubas seetõttu alternatiivina mõlemaid: nii eesti kirjaviisile kohandatut kui ka ladinapärast. 1995. a pidas Emakeele Seltsi keeletoimkond võimalikuks loobuda eestipärasest transkriptsioonist hoopiski, kuid see on siiski kasutusel nt praeguses piiblitõlkes.

Vt ka

Kirjandus

  • Ain Kaalep, „Keele ja Kirjanduse“ ringküsitlusest. – Keel ja Kirjandus, 1961, nr 2, lk 109–112.
  • Elmar Muuk, Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsused 20. XII 1926. – Eesti Keel, 1926, nr 7–8, lk 179–180.
  • Ernst Nurm, Kreeka pärisnimede edasiandmisest eesti keeles. – Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused II. Tallinn 1958, lk 43–52.
  • Päevakorral kreeka nimede kirjakuju küsimus. – Keel ja Kirjandus, 1959, nr 6, lk 383.
  • Aleksander Vaga, Ühest väikesest õigekeelsuse küsimusest. – ENSV TA Toimetised. Ühiskonnateadused, 6 (1957), nr 1, lk 91–93.
  • Johannes Voldemar Veski, Kreeka ja ladina sõnavara omavahelisest suhtumusest eesti keeles. – Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 37–41.
Anna tagasisidet