Sisukord

Lühidalt

Mõnikord võib liitsõna esiosa ehk täiendsõna käändest oleneda liitsõna tähendus.

nimetavomastav
metsmees (metslane, metsinimene)metsamees (metsas töötaja; metsanduse eriteadlane)
toitaine (toiduaines sisalduv toitev aine)toiduaine (toiduks tarvitatav aine)
käsikiri (nt raamatul)käekiri (inimesel)

Tavalisemad on sellised liitsõnad, kus tähendus on sama, olenemata esiosa käändest:

sulgpadi ~ sulepadi
lõõtspill ~ lõõtsapill
mürkseen ~ mürgiseen
nokkmüts ~ nokamüts
tükksuhkur ~ tükisuhkur

Pikemalt

Kuigi kasutuses võib emb-kumb neist olla ülekaalus, on mõlemad sõnakujud, nii nimetavalise kui ka omastavalise esiosaga, võrdselt sobivad. Kindlaid reegleid ühe või teise liitumistüübi eelistamiseks pole võimalik esitada, pigem saab rääkida tendentsidest.

Näiteks on nimetavas käändes esiosa, mis toob esile järelosa olulise tunnuse (tornmaja – maja meenutab torni, ketassaagokaspuu) või väljendab sedasama mõistet mis järelosa (lapssõdur – sõdur on laps, kahjurputukasdoonorriik). Omastavas käändes on kuuluvust väljendav esiosa (autoriõiguslennukikerepojanaine).

Oskuskeeles on sõnu liites püütud teadlikult tähendusega arvestada, nt on materjali või vahendit märkivat esiosa liidetud valdavalt nimetavaliselt: siidsall (= siidist sall), ahiküte (= ahju kaudu kütmine). Üldkeeles kasutatakse nimetavalise liitumisega terminite asemel või kõrval sageli omastavalisi, sest tüüpiline eesti liitsõna on omastavas käändes esiosaga: siidisall, ahjuküte.

Täiendsõna vorm võib oleneda ka sõna päritolust ja struktuurist. Varem keelde tulnud sõnad on sagedamini nimetavalise esiosaga, nt sepp-liitsõnad kingsepplukkseppmüürsepp. Samuti kaldub osa võõrsõnu liituma nimetavaliselt, nt kontsertreis, ekspertkomisjon, treeninglaager (võrdle laevareis, vastuvõtukomisjon, suusalaager).

Hea teada

Põhjusi, miks eesti keeles on tuhmunud vahetegemine nimetavalise ja omastavalise liitumise vahel ning valdavaks on saanud omastavaline liitumine, tuleb muu hulgas otsida keeleajaloost. Eesti keeles on kadunud nii omastava käände tunnus -n (isan – isa) kui ka lõppvokaal (laulu – laul). n-i kao tõttu langesid osas sõnades nimetav ja omastav kääne kokku ja aegapidi segunesid ka nende käänete funktsioonid. Lõppvokaali kadu tekitas sõnade liitumiskohale raskesti hääldatavaid kaashäälikuühendeid, mille vältimiseks hakati omakorda kasutama omastavas käändes esiosa. Soome keeles on ülekaalus varasem ehk nimetavaline liitumine, sest tänu lõppvokaali ja omastava käände tunnuse –n püsimisele on vahe nimetava ja omastava käände vahel seal alati olemas. Eesti murretest esineb nimetavalist liitumist rohkem Kirde- ja Lääne-Eesti rannikul, saartel ning Lõuna- ja Ida-Eesti aladel.

Kirjandus

Anna tagasisidet