Keelenõu küsijat huvitab tavaliselt pealtnäha lihtne küsimus: kas keelend X käib suure tähega või mitte? Vastus, et suure tähega kirjutatakse keelend juhul, kui seda saab pidada nimeks, toob sageli kaasa järgmise küsimuse: mis on nimi?

Lühidalt

Küsimusele, mis on nimi, ühest vastust pole, sest nime on püüdnud läbi aegade defineerida nii loogikud, filosoofid, semantikud kui ka keeleteadlased. Keelekorraldajaid on see teema huvitanud seetõttu, et nimega seotakse suure algustähe kasutust. Eriti viimati mainitud mõttes on nimi kultuurisidus nähtus, sest eri keeltes on erinevad algustähe reeglid, mõnes keeles puudub aga sootuks algustähe eristamise võimalus.

Kui püüda kokku võtta nime kui keelendi peamised tunnused, siis need on järgmised:

  1. nimi eristab üht objekti teiste samasuguste hulgast;
  2. nimi on justkui meelevaldne silt, mis riputatakse objekti kohale; tüüpiline nimi ei kirjelda objekti;
  3. nimi on kinnistatud objektile nimepaneku aktiga;
  4. nimega käivad sageli kaasas eriõigused: nimepaneku õigus on sätestatud, nimede kasutamist saab piirata jne.

Et nime tunnuseid on rohkem kui üks, siis on loogiline, et need kõik korraga ei pruugi ilmneda. Järelikult ei ole nime ja mittenime vahel selget piiri.

Pikemalt

Enne põhiosa juurde jõudmist olgu siinkohal lühike ülevaade nimede käsitlustest loogikas, filosoofias jm.

Terminitest

Käibel on kaht liiki vastandust: pärisnimi ja üldnimi ning nimi ja nimetus.

Pärisnimi ehk prooprium ning üldnimi ehk apellatiiv on kõige üldisemad terminid loogikas, filosoofias ja keeleteaduses. Need märgivad vastanduvaid mõisteid: väljend X on kas pärisnimi või üldnimi. Mõlemad kokku moodustavad loogikas nime kategooria.

Seevastu igapäevakäibes, samuti nimeuurijate jaoks on kasutusel nimi pärisnime tähenduses ning lisaks on termin nimetus. Nimetus on mis tahes objekti tähistav keeleväljend, seega sama mis nimi loogikas. Nimi ja nimetus ei märgi vastanduvaid mõisteid, vaid nimed on nimetuste alamhulk. Sageli kasutatav vastandus nimed ja nimetused (st väljend X on kas nimi või nimetus) on küll sisuliselt ebatäpne, kuid konteksti põhjal siiski arusaadav. (Umbes samamoodi me vastandame nt inimesi ja loomi, kuigi ka inimene on üks loomaliike.)

Nimi loogikas

Nimi loogikas on “Eesti entsüklopeedia” kohaselt mis tahes objekti tähistav keeleväljend. Nimed jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks:

  • üldnimed tähistavad objektiklassi üksikelemente, nt inimene;
  • pärisnimed omakorda jagunevad kaheks:
    • üksikobjektide nimed, nt põhjapoolus, “Tõe ja õiguse” autor;
    • objektiklasside nimed, nt inimkond (erinevalt üldnimedest tähistavad kogu objektiklassi).

Nimi on keeleväljend, nimega tähistatav objekt nime denotaat ning nimega edasiantav tähendus on nime mõte, need kolm moodustavad semantilise kolmnurga. Objekti võidakse nimetada mitmeti, nt Koidutäht ja EhatähtTallinn ja Eesti pealinn, ja seega võivad nimed mõttelt erineda.

Nimi filosoofias jm

Selle üle, mis on nimi, arutleti juba Vana-Kreekas. Platon oma Kratylose dialoogis (IV saj eKr) laseb Kratylosel ja Hermogenesel küsitleda Sokratest nimede õigsuse teemal: kas nimed on kokkuleppelised või looduse poolt ette antud.

Hiljem on arutelu keskmesse jõudnud küsimus, kas nimel on tähendust või mitte. John Stuart Mill sõnastas 1843. aastal väite, et nimel pole tähendust, ta üksnes tähistab (denoteerib). Seda arusaama toetavad teisedki (Allan Gardiner, Saul Kripke), ent sellele vastukaaluks on esitatud väide, et nimel on tähendus, nimel on lõpmata rikas sisu (H. W. B. Joseph, Gottlob Frege, Ernst Pulgram). Kripke peab nime puhul oluliseks ka nimepaneku akti, millega luuakse seos nime ja objekti vahel ja mille kinnistab järgnev keelekasutus.

Arutlustest koorub välja ka see, et tuleb vahet teha nime funktsiooni (osutusseose loomise) ja nime kui sõnavaraüksuse (keelendi) vahel (W. Van Langendonck). Nime põhifunktsiooni – osutada millelegi – täidavad vahel ka numbrid (nt metsakvartaleid nummerdatakse, mitte ei anta nimesid) ja pealkirjataolised fraasid või laused (nt matkavõistlus “Kas tunned maad”). Niisamuti võivad nimeks tunnustatud keelendid mõnes lauses omandada üldnime funktsiooni (nt Kust tulevad uued Tootsid ja Teeled või Olen elu jooksul igasuguseid Berliine ja Pariise pidi käinud).

Nimesid kui sõnavaraüksusi võib omakorda vaadelda kahest küljest: nimed kui reaalsetele objektidele viitavad väljendid (nt Rein kui konkreetse isiku nimi; kasutatud on termineid nimed käibeastmeskehastunud nimed jt) ja nimed kui üldistused (nt Rein kui mehenimi; terminina nimed varuastmeskehastumata nimed).

Kokkuvõttes on tegu küll huvitavate arutlustega, kuid näib, et Vana-Kreeka aegadest peale pole me palju kaugemale jõudnud nime olemuse mõistmisel (Richard Coatesi väitel on tegu keeleteaduse vanima teemaga). Ning ükski väljapakutud definitsioonidest ei paku töökindlat valemit, kuidas eristada nime mittenimest. Mitmed nimeteooria uurijad peavad võimalikuks, et nende kahe mõiste vahel on sujuv üleminek.

Nimi keelelises mõttes

Järgnevas osas on kasutatud nime pärisnime tähenduses ja silmas peetud eeskätt seda keelendite hulka, mida tavatsetakse ka õigekirjutuslikult nimeks (suure algustähega keelendiks) vormistada. Vaatleme kõigepealt sissejuhatuses nimetatud nime tunnuseid.

1. Nimi eristab üht või mitut objekti teiste samasuguste hulgast

Nime põhiülesanne on osutada ühemõtteliselt ühele paljude hulgast: ühele inimesele, ühele kohale jne. Nimi võib käia ka rühma kohta, nt perekond KasedPakri saared jne.

2. Nimi on meelevaldne silt

Nimi kui tähis võib olla tinglik, ta ei pruugi tähendada seda, mida tähendavad nime lähteks olevad sõnad (ennisvorm), nt Uus tänav võib olla üsna vana tänav, Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri jne. Kuigi nime panemise ajal oli nimi motiveeritud (ehk Väike-Pakri oli algselt väiksem), jätkab nimi toimimist ka siis, kui asjaolud on muutunud.

3. Nimi on see, mis pandud nimepaneku aktiga

Nime puhul eeldatakse, et see on kellegi pandud. Isegi nendel vanadel kohanimedel, mida me tunneme rahvasuust, on tõenäoliselt olnud kunagi autor, nt esmaasukas, kohalik võimukandja vms. Nimepanekul nime tunnusena on tähtsust juhul, kui nimi on ka üldsõnavaras või kirjeldav, vrd nt vanalinn (linna vanim osa) ja Vanalinn (Tallinna asum, nimetatud vastava õigusaktiga).

4. Nimega kaasnevad eriõigused

Nimega käivad kaasas mitmed regulatsioonid ja eriõigused. Kõigepealt on ära jagatud nimevõim, st kellegi õigus ametlikke nimesid panna. Nimega objekti on sageli õigus ka omada – tootenimesid, kaubamärke või brände saab kaitsta loata kasutuse eest (vrd üldnime kasutust ei saa teistel keelata).

5. Muid tunnuseid

Kui võrrelda nime üldnimega ehk apellatiiviga, siis leiame veelgi erinevusi: 1) nime moodustusviis on sageli n-ö reeglivaba, üldnime moodustamisel järgitakse üldisi sõnamoodustuse reegleid; 2) nime õigekiri on tinglikum (võib olla nt vanas kirjaviisis või võõrkeelne), üldnime kirjapilt reeglipärane; 3) nimi on üldiselt teise keelde tõlkimatu (või ei ole tavaks seda tõlkida), üldnimi on tõlgitav; 4) nimi on muutlikum kui üldnimi (kohti ja ärisid võib ümber nimetada, inimesed võivad nime vahetada ja seda peetakse loomulikuks).

Millel saab nimi olla?

Praktiliselt kõigel, kus tekib vajadus eristada ja kus kirjeldus pole piisav. Iseasi, et mõnda nähtuste liiki (eeskätt nn nomenklatuuritermineid botaanikas, keemias jm) pole eesti keeles tavaks nimena vormistada.

Kõige tavalisemalt on nimed inimestel (isikunimed ehk antroponüümid) ja kohtadel (kohanimed ehk toponüümid). Lisaks on nimesid loomadel, taimedel, taevakehadel, mitmesugustel asjadel (kalliskividel, sõiduvahenditel, aumärkidel, toodetel, ehitistel ja rajatistel) ja nähtustel (orkaanidel) jne. Uuema aja nimeliik on nt domeeninimed. Ajaloosündmuste ja poliitiliste sündmuste puhul on pilt kirevam, ent ka nende hulgas on selgeid nimesid (Brexit).

Nimi ortograafia seisukohalt

Nimesid samastatakse sageli nende keelenditega, mida kirjutatakse suure tähega. Ent tuleb tõdeda, et see seos ei ole üksühene, seda eriti siis, kui püüame nime mõista sisuliselt, eespool kirjeldatud tunnuste abil:

  1. Suur täht ei märgi üksnes nimesid, vaid ka nt lause algust ja tunderõhulist suurtähte (Sina, Teie, Tema Ekstsellents jne, vt lähemalt algustäheortograafia peatükist).
  2. Nimed võivad konkreetses lauses olla ka üldnime tähenduses (nt juba eespool mainitud Tootsid ja Teeled – tegelikus kasutuses võib siin märgatagi väikest algustähte).
  3. Nimed on ka teostel, dokumentidel, asutustel jne, ent neid kirjutatakse eri mallide kohaselt, nt pealkirja malliga, asutuste, organisatsioonide jts puhul rõhutatakse ametlikkust jne.
  4. Eri keelte arusaamad nimede algustähtedest on erinevad, nt inglise keeles kirjutatakse suure algustähega ka nädalapäevade ja kuude nimetused (nt Monday, June, vrd eesti esmaspäev, juuni).

On keeli (nt araabia, gruusia, heebrea, hiina, jaapani, tai), mis saavad üldse ilma suurtäheta hakkama, sest nende kasutatavas kirjasüsteemis eristusvõimalust polegi.

Seetõttu on vahel vaja eristada nime kui ortograafilist nähtust ja nime kui teatud sisuliste tunnustega keelendit. Suure ja väikese algustähe reeglid käivad esimese kohta ja on hõlbustuseks rühmitatud objektiliikide kaupa (kohad, ehitised, asutused jne).

Suure tähega või mitte?

Vastus pealtnäha lihtsale küsimusele (kas keelend X kirjutada suure tähega või mitte) sõltub kirjutaja otsustusest, kas ta käsitab keelendit nimena või mitte. Nime põhiolemuse tabab küll enamasti iga keelekasutaja ära, aga olgu lõpetuseks paar mõtteharjutust, mis on ehk abiks. Tülikaim on nime eristamine just juhtudel, kui ta on kirjeldav, st tähendab just seda, mida tähendab.

Kas kirjutada kesklinn või Kesklinn?

Kui juttu on Tallinnast, siis ongi kaks võimalust, millel ilmselt ka eri sisu. Kõigepealt nimi Kesklinn, mis on ametlikult pandud linnaosa nimi ja millel on kindlad piirid, mh kuulub sinna Aegna saar. Teisena üldnimi kesklinn tähenduses ‘linna keskne osa’, millel täpseid piire pole, aga kuhu suure tõenäosusega Aegna saar ei kuulu.

Kas Tuhala Nõiakaev või Tuhala nõiakaev?

Siin on jällegi tarvis otsustada, kas käsitada Nõiakaevu nimena, st keelendina, mis põhimõtteliselt viitab vaid ühele objektile, või üldnimena (nõiakaev), mida on võimalik üldsõnavara esitavas sõnaraamatus lahti seletada. Kasutuses on mõlemat varianti näha, küllap on võimalik ka nõiakaevule mingi definitsioon leida.

Kuidas kirjutada VALGE MAJA?

Siin on põhimõtteliselt olemas kolm võimalust: 1) valge maja (valget värvi maja), 2) Valge maja (kohanimi, milles liigisõna maja on kirjutatud väikese tähega), 3) Valge Maja (asutusenimena, nt USA presidendi administratsiooni sünonüümina).

Just niimoodi, kolme võimalusega, on antud ka kujundlike ehk ümberütlevate kohanimede kirjutamise juhis, vrd must manderMust mander ja Must Mander.

Kirjandus

Nimi. – Eesti entsüklopeedia, VI kd. Tln 1992, lk 628.
Henn Saari, Pärisnime mõiste. Diplomitöö. Tartu 1963. (Käsikiri TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudis)
Henn Saari, Termin nimi onomastika ja sätestu ühismaal. – Õiguskeel 1998, nr 2, lk 29–34; nr 3, lk 4–17.

Anna tagasisidet