Oskuskeel ja üldkeel

Oskuskeel ehk erialakeel on erialade keeletarvitus vastandina kirjakeele muule, üldisemale tarvitusele, mida võib kokkuvõtvalt nimetada üldkeeleks. Põhinedes kirjakeele teadlikult reguleeritaval osal (normikirjakeelel), on oskuskeel kirjakeele allkeelekogum, mis omakorda jaguneb paljudeks allkeelteks (nt matemaatika, füüsika, keemia, arstiteaduse, õigusteaduse, ehituse, merenduse, sõjanduse, informaatika keel). Oskuskeele kohta kehtivad kirjakeele üldised reeglid ja normingud, mida aga konkreetse eriala keeles võidakse vajadust mööda kohandada või täpsustada (nt üldkeele omast mõneti erinev kokku-lahkukirjutus või algustähetarvitus).

Üldkeele sõnatarvituse aluseks on tavakeel ja sõnade tavatähendused. Üldkeele sõnad on seetõttu vähem täpsed kui oskuskeele sõnad ja neile on sageli omane nii mitmetähenduslikkus kui ka sünonüümia.

Oskuskeeles ehk erialakeeles on kõige aluseks mõiste – kujutluspilt, mis vastab meie teadvuses reaalse maailma objektile. Mõiste keeleline vaste on oskussõna ehk termin, mille loomine ei ole võimalik ilma mõistet tundmata.

Sõnavara

Oskuskeel kasutab suurt osa kirjakeele üldsõnavara – neidsamu tegu-, omadus-, arv-, ase-, määr-, kaas- ja sidesõnu. Teine lugu on nimisõnadega, millest suur hulk on omane eeskätt erialakeeltele. Osa nimisõnalisest oskussõnavarast langeb küll väliselt kokku üldkeele sõnadega, kuid selle erinevusega, et neid sõnu kasutatakse üldkeelega võrreldes hoopis täpsemini piiritletud tähenduses. Näiteks juga võib üldkeeles olla nii jões kui ka tulla voolikust, veejoa kõrval võime rääkida auru-, gaasi-, liiva-, õhujoast, seevastu geograafias on juga üksnes ’järsk veelangus jõesängis olevalt astangult’.

Üld- ja oskuskeele sõnavara vahel toimub pidev mõlemasuunaline liikumine: sõnad kanduvad oskuskeelest üldkeelde (nt meditsiiniterminid COVID-19, mRNA-vaktsiin, deltatüvi, omikrontüvi, keskkonnaterminid CO2-heide, rohemajandus, roheenergia, valgusreostus) ja ka vastupidi, üldkeelest oskuskeelde (nt üldkeele sõna keha on ka füüsika-, matemaatika- ja anatoomiatermin, üldkeele aken, sakk, kerima, siluma, õngitsema ka informaatikaterminid).

Oskussõnavarale on omane stiililine neutraalsus, üldkeele sõnad ja väljendid võivad aga olla stiilivärvinguga, kusjuures üldkeele stiiliskaala ulatub neutraalsest slängilikkuseni.

Erialasläng

Erialasläng on kõnepruuk, mida omavahelises suhtluses kasutavad ühe eriala inimesed. Erinevalt oskuskeelest, mis on kirjakeele osa, kuulub erialasläng kõnekeelde.

Peale mitmekesisuse, värvikuse on erialaslängile omane väljendusmugavus: pikki keelendeid lühendatakse julgelt (nt amortisaator → amort, karburaator → karbuss, generaator → genekas, programm → proge, programmeerima → progema, kopeerima → kopima, sünonüüm → süno). Osa selliseid esialgu slängisõnadena mõjuvaid keelendeid võib ajapikku neutraliseeruda ja kinnistuda oskussõnadena (nt aku – akumulaator, trafo – transformaator, info – informatsioon, labor – laboratoorium, repro – reproduktsioon).

Samasugust väljendusmugavuse taotlust näeb ka üldkeeles (nt labakindad ehk labakud, bensiinijaam ehk bensukas, hallutsinatsioon ehk hallukas, multifilm ehk multikas, restoran ehk resto, ökoloogiline ehk öko, registreerima ehk regama, fikseerima ehk fiksima).

Sõnamoodustus

Tuletus

Üldkeele omaga võrreldes on oskuskeele loomine ja arendamine teadlikum tegevus. Tuletuses väljendub see liidete süsteemses rakendamises. Näiteks on eestikeelses zooloogia nomenklatuuris lane-liite ülesanne tuletada sugukonnanimetusi (kaslased, delfiinlased, nahkhiirlased jts), line-liitel aga seltsinimetusi (liblikalised, närilised, kabjalised jts). Botaanikas tähistatakse line-tuletistega sugukonda (kõrrelised, liblikõielised, kaktuselised jts), lane-tuletisi botaanika oskuskeeles ei kasutata.

Osa tuletusliiteid on kasutusel peamiselt oskuskeeles, nt tegevuse tulemuse või objekti väljendamiseks liited –is, –nd, –m (jagatis, kivistis, seotis, liidend, omand, ristand, kulum, sulam), vahendinimetustes liited –el, -i, -is, -ik, -k, -m, -nd, -(u)r, -ts (jootel, arvesti, põleti, vooderdis, mõõdik, päästik, niiduk, veok, ajam, katend, sulgur, mõõtur, liugur, kuvar, tõmmits).

Süsteemne terminiloome on samas suurendanud oskus- ja üldsõnavara lahknemist. Üks selliseid rühmi on vahendinimetused, kus oskuskeeles on võimaluse korral eelistatud i-, (u)r-, ik-tuletisi, üldkeeles aga sageli ja-tuletisi (nt üldkeelne summutaja ja oskuskeelne summuti, sama moodi aurutaja ja auruti, valgendaja ja valgendi, niiskusmõõtja ja niiskusmõõtur või niiskusmõõdik, sammulugeja või sammumõõtja ja sammuloendur, veemõõtja ja veearvesti).

Loe lisaks tuletusliite valiku kohta vahendinimetustes.

Liitsõnamoodustus

Liitmine on oskussõnade loomisel ammendamatu moodus. Oskuskeele norm ühtib siin põhiliselt üldkirjakeele normiga, ent on ka erijooni. Osa neist on ühised kogu oskuskeelele (nt liitsõna esiosa vormi sidumine liitsõna tähendusega), osa kehtib ühel-kahel erialal (nt mõned botaanikute või zooloogide kokkulepped).

Oluline põhimõte, mis kehtib sõnade liitmisel ühtviisi nii üld- kui ka oskuskeeles, on kontekstipõhimõte: keelendeid, mis harilikult esinevad sõnaühendina, tuleb mõnikord kontekstist lähtudes asendada liitsõnaga, ning vastupidi – harilikult liitsõnana esinev keelend tuleb mõnes kontekstis asendada sõnaühendiga.

Oskuskeele seisukohalt tähendab see eeskätt seda, et termin, mis liigimõiste väljendajana kirjutatakse harilikult kokku, võidakse konkreetse üksikjuhtumi tähistajana kirjutada ka lahku, nagu näiteks laenusumma ja (selle) laenu summa, laenutähtaeg ja (selle) laenu tähtaeg, sama moodi toote kirjeldus ja tootekirjeldus, notari tasu ja notaritasu, töö kvaliteet ja töökvaliteet. Kogenud kirjutajat juhib siin enamasti juba vaist üld- ja üksikjuhtumit eristama ja selle järgi ühendit kord kokku, kord lahku kirjutama, kuid sageli ei teata, et niisugune variantsus on ka oskustekstis täiesti lubatav, ning nähakse tarbetut vaeva variantide ühtlustamisega.

Selle taga, miks oskustektides kontekstipõhimõtet alati ei järgita, võib oletada nii tarvitusmugavust kui ka usku, et kinnistunud terminikuju ei tohi muuta. Kuigi oskuskeeles on kontekstil väiksem roll kui üldkeeles (on arvatud, et ideaalne termin peaks olema mõistetav kaastekstitagi), ei saa ka oskussõna päriselt oma ümbrusest lahutada. Just seetõttu on terminivariandid, kus kontekst on tinginud sama ühendi erineva kokku-lahkukirjutuse, tunnistatud oskuskeeles lubatud sünonüümideks, mida iga hinna eest vältima ei pea.

Loe lisaks sõnaühendi ja liitsõna rööpse esinemise kohta.

Liitsõna esiosa vormi valik puudutab eelkõige kaht teemaringi:

• nimetavaline ja omastavaline liitumine;
• ne– ja s-sõnadel esinev s-liitumine.

Loe nimetavalise ja omastavalise liitumise ning s-liitumise kohta lähemalt.

Lausestus

Raske küsimus, millega erialatekstide koostajad kokku puutuvad, on see, kuidas mahutada lausesse kogu vajalik info ja säilitada seejuures lause loetavus.

Loetavust aitab tagada tegusõnade rohkus, kuid mida abstraktsem on tekst, seda rohkem on selles harilikult nimisõnu. Ka ei esine nimisõnad lauses enamasti üksi: fraasis, mille peasõna on nimisõna, võivad laienditeks olla nimisõnalised täiendid. Peale selle suurendab nimisõnade hulka tekstides mitmesuguste rinnastuste ja kaassõnafraaside rohkus.

Nimisõnafraasi teeb tegusõnafraasiga võrreldes keerulisemaks see, et nimisõna laiendid (täiendid) ei too tähistatavate omavahelisi seoseid esile alati niisama selgelt kui tegusõna laiendid (sihitised, öeldistäited, määrused). Nimisõna võib täiendina esineda 1) omastavas käändes ja 2) määruse vormis (mingis käändes alates sisseütlevast) või koos kaassõnaga. Määrustäiendi puhul on täiendi ja põhja seos näha juba täiendi vormist, näiteks makse sularahas – makstakse sularahas. Omastavas käändes täiendi puhul (nt laenusaaja kohustuse täitmine) tuleb vaadata täiendi ja põhja leksikaalset tähendust (kas laenusaaja on siin omaja, kel on kohustus, või subjekt, kes täidab kohustust).

Kui fraasis on hulk samavormilisi täiendeid, mis sageli veel üksteist hõlmavad (sõna, millel on täiend, on omakorda ise täiendiks), läheb lugejal raskeks erilaadseid seoseid haarata. Osalauses annab öeldisverb koos oma laienditega samadest seostest selgepiirilisema pildi. Nt

nimisõnafraas	osalause
Leping lõpeb poolte poolt oma lepingujärgsete kohustuste nõuetekohase täitmisega	Leping lõpeb, kui pooled on oma lepingujärgsed kohustused nõuetekohaselt täitnud
Käendaja nõudel peab võlausaldaja andma talle teavet laenusaaja kohustuse täitmise kohta	Käendaja nõudel peab võlausaldaja talle teatama, kuidas laenusaaja oma kohustust täidab

Loe lisaks nominalisatsiooni ning umbisikulise tegumoe ja poolt-tarindi kohta.

Ortograafia

Oskuskeele õigekirjanormid kattuvad põhiliselt üldkirjakeele õigekirjanormidega. Lahknevusi võib olla kokku- ja lahkukirjutuses (rohkem kokkukirjutust, vaata nt sõnaühend ja liitsõna, v-kesksõna ja nimisõna ühendid) ning algustäheortograafias (loe lähemalt erialakeele algustähetavade kohta ning lisaks isiku- ja kohanimelise täiendi kohta terminis).

Süsteemne kokku-lahkukirjutus võib olla oskuskeeles ka liigitusvahendiks (sama moodi nagu tuletusliidete kasutamine). Näiteks on botaanikud otsustanud kirjutada taimede liiginimetustes omadussõnalise täiendi põhisõnast lahku (nt kibe tulikas, valge ristik, must rõigas, suur teeleht), perekonnanimetustes aga kokku (nt mustjuur, valgepöök). Zooloogid seevastu kirjutavad ka liiginimetustes omadussõnalise täiendi kokku: musträstas, suur-kirjurähn, hallhüljes, pruunkaru.

Üldkeeles ei jookse liitsõnastumise piir erialade ega mõisterühmade kaupa, vaid pigem sõnuti. Näiteks on mõne suure esinemissagedusega taimenimetuse puhul näha, et sõnaühendi kõrval või asemel on hakatud kasutama liitsõna: mustsõstar, mustrõigas, hapuoblikas (terminina must sõstar, must rõigas, hapu oblikas).

Üld- ja oskuskeele erinev täpsusvajadus

Opereerides täpsete erialamõistetega, vajab oskuskeel selliseid tähenduseristusi, mis üldkeelele pole vajalikud ega omased. Nt peab oskuskeel tegema vahet, mis on tunne, mis tundmus; mis on lamp, mis valgusti; mis on värvus, mis värv, mis värvaine; mis on kaal, mis mass. Üldkeeles pole see oluline.

Erinev täpsusvajadus võib põhjustada konflikte, kui üldkeelele surutakse peale oskuskeelele omaseid eristusi või vastupidi – nõutakse, et oskuskeel loobuks oma täpsustaotlusest ja oleks nagu üldkeel. Erialainimesel ei maksaks pahandada, kui üldkeeles räägitakse või kirjutatakse rehvide asemel kummidest, suunalaternate asemel küljetuledest või diislikütuse asemel diislist – või kasutatakse nii mitteterminit kui ka terminit. Teiselt poolt ei maksaks üldkeeles pahaks panna oskuskeele vajadust rakendada terminiloomes süsteemselt mõningaid liitumisviise (nt nimetavaline liitumine) või tuletusliiteid (nt vahendiliited), mis üldkeeles on harva kasutusel.

Vaata ka tähenduse eristamise täpsuse kohta.

Oskusteabe tõlkimine üldkeelde

Selle järgi, kes on lugeja või kuulaja, saab tekste jagada kolmeks:

• tekstid, mida kasutatakse väljaspool erialasuhtlust (üldkeelsed tekstid);
• tekstid, mis vahendavad oskusteavet üldsusele (populaarteaduslikud tekstid);
• tekstid, mis vahendavad oskusteavet erialainimestele (teadustekstid).

Populaarteaduslike tekstide puhul on oht, et autor ei suuda piisavalt arvestada oma sihtrühmaga. Selle ilmingud hakkavad kõige kergemini silma sõnavaras: tekst sisaldab sõnu, mis ei pruugi olla tavalugejale või -kuulajale tuttavad, nagu kitsalt erialal käibivad terminid ja lühendid, erialasläng, vähe tuntud võõrsõnad. Oma eriala populariseerimine nõuab seega oskust tõlkida oma tekste teaduskeelest üldkeelde. Nt

tavakuulajale mõeldud tekst ei arvesta adressaadiga	tavakuulajale mõeldud tekst arvestab adressaadiga
Kui rääkida kogukonna tüpoloogiast, siis need piirid on difuussed	Kui rääkida kogukonna tüüpidest ~ Kui püüda kogukondi liigitada, siis need piirid on hajusad
Kui kogukonnad on agentsed ja neid võimalusi arendavad, muudavad nad neid süsteeme inimnäolisemaks	Kui kogukonnad on tegusad ja neid võimalusi arendavad ~ Kui kogukonnad neid võimalusi arendavad, muudavad ..
Kogukond vajab kedagi, kes on nende jaoks referents. Ta on mõnes mõttes nagu piksevarras, aga ka kogukonna järjepidevuse kandja	Kogukond vajab kedagi, kes on mõnes mõttes nagu piksevarras, aga ka järjepidevuse kandja
Veebikogukonnad on toetavad siis, kui seal on interaktsioon	Veebikogukonnad on toetavad siis, kui seal on vastastikmõju ~ kui selle liikmed üksteist vastastikku mõjutavad

Kirjutaja mina

Oskuskeele seisukohast on kaks küsimust: kas erialatekst võib olla isikupärane ja kuivõrd sobib selles anda aimu autori isikust.

Esimese küsimuse vastus oleneb tekstiliigist. Näiteks seadust koostades tuleb autoril oma isik kõrvale heita, sest õigusakt nagu ka üldse asjaajamiskeel eeldab täielikku neutraalsust. Seevastu teadusartiklis on kirjutaja teatav isikupära väljenduses täiesti mõeldav.

Teaduskirjutise puhul tuleb autoril ka otsustada, kuidas tekstis iseendale osutada. Võimalusi on laias laastus kolm:

• mina-vorm (nt oma töös vaatlen, esimeses peatükis käsitlen);
• umbisikuline tegumood (nt töös vaadeldakse, esimeses peatükis käsitletakse);
• ümberütlevad, tavaliselt metafoorsed väljendid, kus tegija ehk kirjutaja roll on antud tööle või selle osadele (nt töö vaatleb, esimene peatükk käsitleb).

Ehkki teadustöödes näeb ka mina-vormi (eriti humanitaar- ja sotsiaalteadustes, kuid harva loodus- ja täppisteadustes), on vaikimisi siiski omaks võetud pigem see seisukoht, et teadustekstides tuleks kirjutaja isik hoida varjus, kasutades umbisikulist tegumoodi (esimeses peatükis käsitletakse) või mitteisikulisi seisundiverbe (näidetest ilmneb). Umbisikulise tegumoe puhul on tähtis hoolitseda selle eest, et lugeja saaks selgelt aru, kas jutt käib autorist, mõnest teisest uurijast või teadusalast üldiselt.

Mitmuslik ehk meie-vorm on teadustöödes vastuvõetav juhul, kui tööl on mitu autorit või kui autor kutsub lugejat kaasa (nt vaatame näidet 3, tuleme tagasi eelmise peatüki alguse juurde).

Kirjandus

• Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007.
• Reet Kasik, Sõnamoodustus. Eesti keele varamu I. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2015.
• Reet Kasik, Mati Erelt, Tiiu Erelt, Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele. Tartu, 2007.
• Rein Kull, Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000.
• Maire Raadik, Panganduskeel. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
• Riina Reinsalu, Osutamine iseendale teadustekstis. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 11, lk 829–845.

Koostanud Maire Raadik

Anna tagasisidet