Tegusõnade kokku- ja lahkukirjutamine

Sisukord

Lühikäsitlust vt põhireeglite alt (reeglid 29–32).

Üldreegel

Käändsõnad, määrsõnad ja verbide tegevusnimed kirjutatakse verbi pöördelistest ja käändelistest vormidest üldiselt lahku. Nt puu on vette kukkunud, vette kukkunud puu, aed on kollaseks värvitud, kollaseks värvitud aed, aeda kollaseks värvima, remonti vajav mootor, metsas kasvavad taimed, andekaks peetav õpilane, saalis viibinud juristid; selgesti loetav käekiri, hiljuti saabunud külalised, palju kiidetud skulptuur, väga austatud juubilar, ruumist tasa lahkuma; lauldes tehtud töö, õppimata jäetud tükk, õitsema hakkav rukis, kannatada saanud hooned.

Üldreeglist kõrvalekaldeid on liit-, ühend- ja väljendtegusõnade ortograafias.

Liittegusõnad

Liittegusõnad on mingi sõna või sõnatüve ja tegusõna püsiühendid, mida ei saa lahutada osade ümberpaigutamise ega muude sõnade vaheleasetamise teel. Nt abielluma, alahindama, autasustama, ebaõnnestuma, eelsoojendama, eesõigustama, esietenduma, heakorrastama, helilindistama, häbimärgistama, hädamaanduma, järelvalmima, kahekordistama, kooskõlastama, kuritarvitama, kuumsuitsutama, naeruvääristama, nurisünnitama, pealkirjastama, pealtväetama, rahvapärastama, salakuulama, sundvõõrandama, taandarenema, tasaarvestama, umbusaldama, vastunäidustama, võidurõõmutsema.

Liittegusõnade osad kirjutatakse kõigis vormides kokku: alahindama, alahinnata, alahinnates, alahindav, alahinnatav, alahinnanud, alahinnatud, alahindan, alahindas, alahindaksime, alahinnaku, alahindavat, on alahinnanud, alahinnatakse, oli alahinnatud.

Ühend- ja väljendtegusõnad

Ühend- ja väljendtegusõnad on teatud määrsõna või käändsõnavormi ja tegusõna ühendid, mille osi saab reeglite kohaselt ümber paigutada ja muude sõnade vaheleasetamise teel lahutada. Nt alla tulema, ette võtma, juurde astuma, maha hüppama, vastu panema, välja sõitma, üle värvima, kokku puutuma, laiali jooksma, segi ajama, vaja olema, tarvis minema (ühendtegusõnad); aru saama, heaks kiitma, meelde jääma, osa võtma, tähele panema (väljendtegusõnad).

Ühendtegusõnu moodustavad nelja liiki määrsõnad:

  • 1) kohamäärsõnad, nt all, alla, alt, asemel, asemele, asemelt, edasi, eemal, eemale, eemalt, ees, eest, esil, esile, ette, juurde, juures, juurest, järel, järele, kaasa, kaasas, kallal, kallale, kallalt, kaugel, kaugele, kaugelt, kohal, kohale, kohalt, kõrval, kõrvale, kõrvalt, käes, käest, kätte, külge, ligi, läbi, lähedal, lähedale, lähedalt, maha, mööda, otsa, paigal, paigale, paigalt, peal, peale, pealt, päral, pärale, ringi, seal, sealt, sees, seest, siia, siin, siit, sinna, sisse, taga, tagant, tagasi, taha, vahel, vahele, vahelt, vastu, välja, väljas, väljast, ülal, ülalt, üle, üles, ümber;
  • 2) seisundimäärsõnad, nt alles, ilma, kaardu, kaotsi, katki, kimpu, kinni, kissi, kissis, kokku, koos, koost, kortsu, kängu, kössi, külili, lahti, laiali, lõhki, norgu, nurja, pooleli, puruks, puudu, pärani, rikki, sassi, segi, täis, umbe, vait, valmis, viltu;
  • 3) lõpetatust või tulemuslikkust märkivad määrsõnad, nt läbi, maha, minema (minema minema), otsa, tulema (tulema tulema), täis, valmis, välja, ära;
  • 4) rõhumäärsõnad vaja (vaja minema, vaja olema), tarvis (tarvis minema, tarvis olema).

Ühendtegusõnu ei moodusta ajamäärsõnad (nt ammu, harva, hiljuti, kaua, seni, varem, vast, äsja), viisimäärsõnad (nt hästi, halvasti, kergesti, kiiresti, käsitsi, vaevu), hulga- ja määramäärsõnad (nt palju, vähe, rohkem, enam, vähem, väga, hästi), küsimäärsõnad (nt kuhu, kus, kust) ning liitsõnalised kohamäärsõnad (nt allpool, eespool, kohapeal).

Väljendtegusõnad on ülekantud tähendusega ühendid ning neid moodustavad mitmesugustes käänetes nimi-, omadus- ja asesõnad, samuti kuulub väljendtegusõnade hulka ka kolmest või enamast sõnast koosnevaid ühendeid:

  • 1) nimisõna nimetav: kaardid avama, käed lööma; osastav: aru pidama, aru saama, aset leidma, asja saama, elu võtma, end tundma (kuidas? kellena?), hammast ihuma, hinge heitma, hinge tõmbama, hoolt kandma, jagu saama, jalga laskma, juttu ajama, lugu pidama, maid jagama, nägu näitama, nägu tegema, osa võtma, pead murdma, poppi tegema, sõna kuulama; sisseütlev: arvesse võtma, ausse tõstma, ellu viima, hukka mõistma, joonde ajama, jõusse jääma, kirja panema, korda minema, korda saatma, käiku laskma, luhta minema, meelde jääma, mõttesse jääma, nahka panema, ninna kargama, närvi minema, paika panema, plehku pistma, pähe õppima, silma hakkama, silma torkama; seesütlev: joones olema, silmas pidama, vaos hoidma; seestütlev: jalust rabama, kurjast olema, laest võtma; alaleütlev: hingusele minema, ilmale tulema, jalule seadma, jutule saama, jutule võtma, jälile saama, kaubale saama, korrale kutsuma, käsile võtma, lavale tooma, liistule tõmbama, lõpule viima, mehele minema, näole andma, närvidele käima, pikale venima, tähele panema; alalütlev: kaalul olema, rahul olema, sõjajalal olema; saav: andeks andma, haneks võtma, imeks panema, naeruks panema, nõuks võtma, osaks saama, seltsiks olema, teoks saama, tuleroaks langema, õnneks minema; rajav: kõrini olema; kaasaütlev: jalaga segama, jumalaga jätma, käega lööma;
  • 2) omadussõna saav: araks lööma, heaks arvama, heaks kiitma, heaks tegema, kindlaks määrama, kindlaks tegema, pahaks panema, paljaks riisuma, pehmeks kõnelema, sirgeks tegema, vedelaks lööma; muud käänded: hea seisma, täide minema, libedale minema, pikale venima;
  • 3) asesõna: mikski panema, omaks võtma, paljuks pidama;
  • 4) käändsõna koos kaassõnaga: auru all olema, au sees pidama, hinge peal olema, läbi sõrmede vaatama, naha peale andma, nina peale andma, pea peale pöörama, pinna peale käima, südame peale panema, vastu pükse saama, vee peal hoidma, üle jõu käima; mitu käändsõna: aega surnuks lööma, elu kaalule panema, keelt hammaste taga hoidma, puhta kullana võtma, ei sooja ega külma olema, sõna suust võtma, tõele au andma, ühist keelt leidma; käändsõna koos ühendverbiga: arust ära olema, jalgu maha saama, kõne alla tulema, külge mööda maha jooksma, puust ette tegema, vedru välja viskama, tuult alla tegema.

Ühend- ja väljendtegusõnade osad kirjutatakse harilikult lahku. Nt kui ma alla tulen, et sa üle vaataksid, olen andeks andnud, olid aru saanud, oleksime juures olnud, ärge ette rutake, kuni arvesse võetakse, on läbi müüdud, olevat tähele pandud, olgu ära koristatud; ära sõitma, kõrval seismas, pärale jõudmast, eemalt tulla, silmas pidada, trepist alla tulnud, peatus ta ukse ees; töö lõpule viidud, lahkuti ruumist; jätkati teed kedagi tähele panemata; seltskonnast kõrvale tõmbununa kirjutas ta memuaare; rahasse ümber arvestatuna oli see suur summa; ta näis aru pidavat.

Ühend- ja väljendtegusõnade oleviku ja mineviku kesksõna ning mata-vorm

Kui ühend- ja väljendtegusõnade oleviku kesksõnad esinevad lauses täiendina või öeldistäitena ja mineviku kesksõnad ning mata-vorm täiendina, võib nende osi kas kokku või lahku kirjutada. Nt äraminev külaline ~ ära minev külaline, eemalseisev võõras ~ eemal seisev võõras, kätteantavad raamatud ~ kätte antavad raamatud, halvakspandav komme ~ halvaks pandav komme; jalgratas on lahtivõetav ~ jalgratas on lahti võetav, lehed on ärarebitavad ~ lehed on ära rebitavad; mahamurdunud puu ~ maha murdunud puu, asetleidnud sündmus ~ aset leidnud sündmus, allakirjutatud dokument ~ alla kirjutatud dokument, vastuvõetud otsus ~ vastu võetud otsus, tähelepandud vead ~ tähele pandud vead, vastuvõtmata töö ~ vastu võtmata töö.

  • Märkus. Kui ühendtegusõna määrsõnalisele osale eelneb sellega süntaktiliselt seotud laiend, tuleb eelistada kesksõnade ja mata-vormi lahkukirjutamist: trepist alla jooksev koer, piletist ilma jäänud poiss, tunnelist läbi sõitnud rong, majast mööda sõitvad autod, aknast välja visatud müts, jõest üle ujuv poiss, mäest üles sõitnud suusatajad, külalisega kaasas olevad isikud, autole ette hüpanud koer, tüdrukule järele jooksnud ema, teekäijale kallale tulnud röövlid, bussile peale langenud puu, emale vastu jooksev laps. Süntaktiliselt seotud on eeskätt selline käändsõnaline laiend, mis ei sõltu mitte kogu verbiühendist, vaid ainult ühendverbi määrsõnast, ja mille kääne on tingitud sellestsamast määrsõnast (nt sillast üle minema, majale peale langema, tasust ilma jätma). Peale käändsõna võib kokku-lahkukirjutust mõjutada ka määrsõna (nt natuke lahti lükatud aken, täiesti rikki läinud aparaat, siit minema kihutanud auto).

Ühend- ja väljendtegusõnadest moodustatud käänd- ja määrsõnad

Ühend- ja väljendtegusõnadest moodustatud mine-liitelised teonimed, ja-liitelised tegijanimed ja kesksõnadest moodustatud lt-liitelised määrsõnad võib sarnaselt omadussõna funktsioonis kasutatavate kesksõnadega kirjutada kokku või lahku: allakukkumine ~ alla kukkumine, kätteandmine ~ kätte andmine, edasiõppija ~ edasi õppija, silmahakkavalt ~ silma hakkavalt.

Muude liidetega ühend- ja väljendverbituletised, samuti omadussõnastunud kesksõnad kirjutatakse kokku, sest need on omaette tähendusega iseseisvad sõnad: allakäik, kokkulepe, sissemakse, tähelepanelik, lugupidavalt, väljapaistev teadlane, silmapaistev kunstnik.

  • Märkus. Ühend- ja väljendtegusõnast tuletatud teo- ja tegijanimede kokkukirjutamine on vajalik eeskätt sellistes süntaktilistes positsioonides, kus lahkukirjutamine võib jätta tähendusseose kahemõtteliseks, vrd trepi allakukkumine (tuletis ühendverbist alla kukkuma) ja trepi alla kukkumine (tuletist lihtverbist kukkuma, millele eelneb nimi- ja kaassõna ühend), koera kätteandja ja koera kätte andja.

Ühend- ja väljendtegusõnade hulka mittekuuluvad kesksõnaühendid

Ühend- ja väljendtegusõnade hulka mittekuuluvad kesksõnaühendid kirjutatakse lahku (vt eespool üldreegel): ammu tuntud lood, palju loetud raamat, äsja avatud kauplus, vähe kasutatud õmblusmasin, hästi hoitud auto, vähem tuntud helitöö, viimati nimetatud asjaolu, ammu möödunud ajad, vast alanud meistrivõistlused, kergesti süttivad ained, raskesti jälgitav tekst.

Kokku kirjutatakse ainult harvad juhud, kui on moodustunud iseseisev omadussõna: paljutõotav algus, põhjapanev uuendus, väheminev kaup, ennastsalgav töö, teretulnud külaline.

Reegli ajalugu

Tegusõnade kokku-lahkukirjutuse reeglistik põhineb Emakeele Seltsi keeletoimkonna 21. novembri 1979. aasta otsusel ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna 11. juuni 2012. aasta otsusel[1].

Praegune tegusõnade kokku-lahkukirjutuse reeglistik pärineb 1979. aastast, kui vabariiklik õigekeelsuskomisjon ehk VÕK tegi selle kohta oma otsuse.[2] Seni olid kehtinud 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatu õigekirjalisa juhtnöörid, mille põhijooned[3] ulatuvad tagasi 1920.–1930. aastatesse.

VÕKi otsus, mis vastandus ÕS 1976 reeglitele, hõlmas kahesuguseid muudatusi: ühed täpsustasid mõisteid ja termineid, teised andsid senisesse normingusse lõtkuruumi. Mõistestiku puhul 1) määrati kindlaks, et ühendverbe võivad moodustada koha-, seisundi- ja perfektiivsusmäärsõnad, seni kasutusel olnud abimäärsõna mõiste jäeti kõrvale, arusaamise hõlbustamiseks 2) võeti tegusõna ja käändsõna fraseoloogilise tähendusega ühendite tarvis kasutusele termin väljendverb.

Normingus oli kõige tähtsam muudatus see, et 1) lauses täiendiks või öeldistäiteks olevaid kesksõnavorme lubati senise kokkukirjutuse asemel kirjutada nii kokku kui ka lahku (sest need vormid ei ole enamasti iseseisvad liitsõnad, vaid üksnes verbi käändelised vormid). Kolm ülejäänud muudatust puudutasid 2) ühendverbi määrsõnaga seotud laiendit, mis kallutab täiendiks olevaid kesksõnavorme lahku kirjutama (seni tuli kirjutada ainult kokku), 3) nuna– ja tuna-tunnusega lauselühendeid, mis arvati lahkukirjutatavate ühendite hulka (sest nad on oma olemuselt määruslikud), 4) tegusõnadest saadud käänd- ja määrsõnu, mida soovitati kirjutada kokku nagu omaette tähendusega iseseisvaid sõnu, lahku võis kirjutada pikemaid ühendeid.

Otsusele järgnenud aastatel hakkas kesksõnavormides lubatud lahkukirjutus mõjutama ka ühend- ja väljendverbituletiste kokku-lahkukirjutust: nagu võib kirjutada lahku välja makstud raha, nii hakati lahku kirjutama ka välja maksmine ja välja maksja. Olles asja kaalunud, otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond 2012. aastal Reet Kasiku esildise alusel lisada VÕKi 1979. aasta otsusele täienduse, mis lubab ühend- ja väljendtegusõnadest moodustatud mine-teonimesid, ja-tegijanimesid ja kesksõnadest moodustatud lt-määrsõnu kirjutada omadussõna funktsioonis kasutatavate kesksõnade eeskujul kokku või lahku. Omaette tähendusega iseseisvaid sõnu (nagu ka ühendeid, mis lahku kirjutatuna võiksid segi minna kaassõnafraasiga) soovitati siiski kirjutada kokku.[4]

1930-ndail oli Elmar Muuk teinud ettepaneku kirjutada verbaalnoomeneid kõigis vormides lahku – sama moodi nagu verbe. Kokku tulnuks neid kirjutada vaid tähenduse (nt käesolev – käes olev) või konteksti mõjul (nt rongi ettesõit – rongi ette sõit). Muuk tõdes siiski, et kõige raskem takistus, mille vastu uuendus põrkab, on kirjakeele traditsioon. „Kirjutusviisid ära sõit, ette jõudmine, kinni võtja jts. näivad meile veidrad ning vastuvõtmatud. Kõige selle tõttu on vaevalt loota, et seesugune suur ortograafiline muutus meil läbi lööb; on pealgi tunnuseid, mis näitavad, et meie keeletarvitaja on paljudest kirjakeeles toimunud muudatustest kaunikesti tüdinud.“[5] Seitse aastakümmet hiljem, kui Emakeele Seltsi keeletoimkond deverbaalide reeglimuudatuse ajaloosündmuste algustähe otsuse ümber puhkenud tormi varjus teoks tegi, ei pannud keeletarvitaja seda õieti tähelegi.

Kirjandus

Märkused

Anna tagasisidet