Uurali keelkonna soome-ugri keelte Permi keelerühma kuuluv udmurdi keel (удмурт кыл udmurt kõl) on üks Venemaa Udmurdi Vabariigi ametikeeli. Udmurte elab ka Baškortostanis, Tatarstanis, Kirovi oblastis jm.
Kirjutus
Udmurdi keel kasutab kürillilist kirja. Udmurdi tähestik (sulgudes eesti transkriptsiooni vaste):
А а {a}, Б б {b}, В в {v}, Г г {g}, Д д {d}, Е е {e/je}, Ё ё {jo}, Ж ж {ž}, Ӝ ӝ {dž}, З з {z}, Ӟ ӟ {dzj/dž}, И и {i}, Ӥ ӥ {i}, Й й {j}, К к {k}, Л л {l}, М м {m}, Н н {n}, О о {o}, Ӧ ӧ {ö}, П п {p}, Р р {r}, С с {s}, Т т {t}, У у {u}, Ф ф {f}, Х х {h/hh}, Ц ц {ts}, Ч ч {tš}, Ӵ ӵ {tš}, Ш ш {š}, Щ щ {štš}, Ъ ъ {-}, Ы ы {õ}, Ь ь {-/j}, Э э {e}, Ю ю {ju}, Я я {ja}.
Tähed Ф, Х, Ц, Щ esinevad üksnes laensõnades.
Eesti tekstis kasutatakse udmurdi nimede edasiandmiseks udmurdi-eesti tähetabelit (2021).
Hääldus
Lühidalt
Udmurdi nimedes on rõhk viimasel silbil.
Pikemalt
Olulisemad hääldusseigad kajastuvad transkriptsioonis. Udmurdi ö ei vasta eesti ö-le, vaid on keskvokaal, [ə]-sarnane häälik. Peenendatud s ja z meenutavad rohkem peenendatud š-d ja ž-d, nt сяська ’lill’ kõlab pigem [šjaš’k·a].
Udmurdi täishäälikuühendid lõpevad kas i-ga (transkriptsioonis j) või u-ga, nt Ajkaj, Altau; seejuures on nad silbis viimased, st samas silbis ei järgne neile kaashäälikuid. Vrd tau [t·au] ‘aitäh’, aga kahesilbiline daur [da·ur] ‘sajand’, kolmesilbiline korkaos [korka·os] ‘majad’.
Isikunimed
Udmurdi ametlik isikunimemall dokumentides langeb kokku venekeelsega: eesnimi + isanimi + perekonnanimi, nt Mihhail Gavrilovitš Atamanov. Nö passinimena kasutavad udmurdid enamasti vene nimesid, lõunaudmurdid ka turgi päritoluga nimesid. Mitteametlikus suhtluses on levinud mugandid. Udmurdi rahvalik isikunimemall on lisanimi + eesnimi, kusjuures lisanimeks on enamasti isanimi, nt Mikoj Ondi (Nikifori poeg Andrei), Bikbaš Sandi (Bikbaši tütar Aleksandra), suguvõsa (vanaisa, vaarisa jne) nimi, nt Zanok Tolja (Zanoki Anatoli), voršuudi (sugukonna) nimi, nt Egra Mikulaj (Egra voršuudi Nikolai), harva ka ema või vanaema nimi, nt Sandok Kolja (Aleksandra poeg Nikolai). Udmurdi nimemalli on pseudonüümina kasutanud 1920.–30. aastate kirjanikud Kedra Mitrej (kodanikunimega Dmitri Korepanov), Kuzebaj Gerd (Kuzma Tšainikov), Ašaltši Oki (Akilina Vekšina), 1990. aastatel ja hiljem mitmed udmurdi haritlased, nt Egrapi Gavir Mikal (Mihhail Atamanov).
Udmurdi eesnimed jagunevad laias laastus omanimedeks ja laennimedeks. Ajaloolised omanimed olid moodustatud looma-, linnu-, putuka-, kala- ja taimenimetustest, nt Gondõr ‘karu’, Muš ‘mesilane’, Pisleg ‘tihane’, Tõpõ ‘tamm’, Uzõ ‘maasikas’, sugulussõnadest, nt Nõlaš (< nõl ‘tüdruk, tütar’), isikuomadustest, nt Jun ‘tugev’, Uzõr ‘rikas’. Oli ka aastaaegadega või põllutöödega seotud nimesid, nt Kuardzji (< kuar ‘leht’), Tšabej ‘nisu’, samuti nn peletusnimesid (kurjade vaimude tõrjumiseks), nt Šakta ‘halb, ebameeldiv; prügi, mustus’, Kionbõž ‘hundisaba’. Laennimede hulgas eristatakse laene Iraani keeltest, nt Artan, Dangõr, Malag, ugri keeltest, nt Dzjaknaj, turgi keeltest (sealtkaudu ka araabia, mongoli ja pärsia nimed), nt Akbaj, Bajterek, Bektaš, Elbarõs, Kõzbej, Nurbaka.
Arvukas on vene laennimede kiht. Pärast udmurtide ristiusustamist 18.–19. sajandil hakati ametlikuna kasutama õigeusu kanoonilisi nimesid, millest rahvakeeles kujunesid mugandid, nt Ladi (Vladimir), Mitrej (Dmitri), Otjok (Jevdokija), Pedor (Fjodor), Petõr (Pjotr), Piljõp (Filipp), Tjopan (Stepan). Ühel nimel võib olla mitu mugandit, nt Andrei → Ondrej, Ondi, Ondruš, Ondra, Ondok, Onda; Tatjana → Takan, Takaj, Taki, Tati, Tatok, Takjan, Takjanaj. Mugandamisel võidakse lisada liiteid, nt –aj (Kitaj < Tit), –ik (Kolik < Nikolai), –ka (Paraska < Praskovja), –kaj (Annõkaj < Anna), –ok (Natok < Natalija), –uk (Ivuk < Ivan, Varuk < Varvara).
Perekonnanimed hakkasid udmurtidel vene malli alusel kujunema 18. sajandil. Nende hulgas on nimesid, mis sisaldavad udmurdi sõnu (Ožmesov < ožmes ‘allikas’) või voršuudide nimesid (Možgin, Tšipejev).
Udmurtidel on hästi säilinud teadmine sugukondade ehk voršuudide (воршуд) kohta, st millisesse sugukonda keegi on kuulunud. Vt loendit kohanimede jaotises.
Kohanimed
Eksonüüm Udmurtia alal: Udmurtia (Udmurtija ~ Udmurt šajer). Rööpvõimalusena: Kama ehk Kaama (jõgi, Kam šur).
Kuigi udmurdi keel on Udmurtias ametlik, ei ole teadaolevalt udmurdi kohanimede ametlikku loendit. Varem, Nõukogude ajal koguni soovitati udmurdikeelsetes tekstides kasutada ametlikke, st venekeelseid nimesid, sest haldusjaotuse teatmikud ilmusid üksnes vene keeles. Nüüd kasutatakse udmurdi kohanimesid küll, kuid mõnelgi juhul on kasutusel variante ja kindlat põhivastet pole. Vene ja udmurdi nimekujud on üldjuhul omavahel häälikuliselt seotud, nt Jerõksa (Jurõksõ), aga on ka olukordi, kus ametlik vene nimi lähtub udmurdi keelest, kohalik udmurdi nimi on hoopis muu, nt Jagošur (Goljogurt), Tšerõgošur (Tõlo).
Udmurtia rajooni(keskuse)d ja rajooni õigustega linnad (kaldkirjas udmurdi nimi, K = keskus): Alnaši (Alnaš), Balezino (Balezino), Debjossõ (Debes), Glazov (Glaz, linn ja rajoon), Grahhovo (Grahh), Igra (Egra), Iževsk (Ižkar, linn), Jakšur-Bodja (Jakšur-Bödja), Jar (Jar). Jukamenskoje (Jukamensk), Kambarka, Karakulino, Kez (Kez), Kijassovo (Kijasa), Kizner (Kizner), Krasnogorskoje (Krasnogorsk), Malaja Purga (Pitši Purga), Možga (Možga, linn ja rajoon), Sarapul (linn), Sarapuli rajoon (Sarapul joros, K: Sigajevo), Seltõ (Sjölta), Sjumsi (Sjumsi), Šarkan (Šarkan), Zavjalovo (Zavjal joros, K: Zavjalovo ehk Deri), Uva (Uva), Vavož (Vavož), Votkinsk (Votka, linn ja rajoon).
Kohanimeosiste sõnastik (kohanimedes sagedamini esinevad sõnad jm osised):
- baddzjõm (бадӟым) – suur
- beriz (беризь) – kask
- biger (бигер) – tatari
- bõddzjõm (быдӟым, murd.) – suur
- dzjutš (ӟуч) – vene
- gord (горд) – punane
- gurez (гурезь) – mägi
- gurt (гурт) – küla
- iz (из) – kivi
- jõl (йыл) – pea, ots
- kar (кар) – linn
- kion (кион) – hunt
- kös (кӧс) – kuiv
- lud (луд) – niit, aas
- ošmes (ошмес) – allikas
- pi (пи) – poeg
- pitši (пичи) – väike
- poktši (покчи) – väike
- por (пор) – mari (rahvas)
- sjöd (сьӧд) – must
- šorõn (шорын) – keskmine
- šur (шур) – jõgi
- zök (зӧк) – suur
- tšeber (чебер) – kaunis
- tõ (ты) – järv
- tödjõ (тӧдьы) – valge
- ulõn (улын), ulõs (улысь), uli (улӥ) – alam-
- vuko (вуко) – veski
- vuž (вуж) – vana
- võl (выль) – uus
- võlõn (вылын), võlõs (вылысь), võli (вылӥ) – ülem-
Udmurdi kohanimistule on omane voršuudide (sugukondade) nimede sage esinemine. Sagedaimad on Apja (Апъя), Bigra (Бигра), Bija (Бия), Bolma (Болма), Bödja (Бӧдья), Bönja (Бӧня), Dzjanka (Ӟанка), Dzjattša (Ӟатча), Dzjumja (Ӟумъя), Džikja (Ӝикъя), Dökja (Дӧкъя), Ebga (Эбга), Egra (Эгра), Jus (Юсь), Kaksja (Какся), Kibja (Кибъя), Köpka (Кӧпка), Lözja (Лӧзя), Malja (Маля), Možga (Можга), Mönja (Мӧнья), Nõlga (Нылга), Nörja (Нӧръя), Omga (Омга), Pelga (Пельга), Pudga (Пудга), Purga (Пурга), Pöbja (Пӧбъя), Salja (Салья), Sjölta (Сьӧлта), Tšabja (Чабъя), Tšipja (Чипъя), Tšuntša (Чунча), Tuklja (Тукля), Turja (Туръя), Uzja (Узя), Utša (Уча), Venja (Венья), Vorttša (Вортча).
Vt ka
Kirjandus
- Andrea Brendler und Silvio Brendler, Das udmurtische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 774–784.
- М. Г. Атаманов, Удмуртская ономастика. Ижевск: “Удмуртия” 1988.