Võõrsõnade mugandamise põhimõtteid

Sisukord

Lühidalt

Võõrsõna mugandamisel lähtutakse peamiselt häälduspärasuse põhimõttest: võõrsõnu kirjutatakse lähtekeele lihtsustatud häälduse alusel. Tänapäeval arvestatakse võõrsõna kirjakujude fikseerimisel senisest enam tegelikku keelekasutust.

Pikemalt

Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni. Vt lähemalt võõrsõnade tunnuseid. Võõrsõna mugandamine on teiste keelte sõnade oma keelde sobitamine: häälik- ja kirjakuju andmine ning pearõhu, silbivälte ning morfoloogilise tüübi määramine. Tsitaatsõna on sõna, mis on teisest keelest üle võetud muutmata kujul, kõigi diakriitiliste märkidega. Vt lähemalt ”Tsitaatsõnade kirjutamine”.

Võõrsõnade kirjakuju fikseeritakse norminguna õigekeelsusallikais, nt fliis (< inglise), late (< itaalia), tekiila (< hispaania), oonüks (< kreeka), origami (< jaapani). Kirjakujude mugandamisel ja normimisel tehakse otsuseid eraldi iga sõna kohta, arvestades mugandamisprintsiipe ja uurimistulemusi. Seejuures aktsepteeritakse ka rööpseid kirjakujusid, mida on eesti keeles alati olnud (nt keefir ~ kefiir, pütaagorlane ~ pütagoorlane). Keele muutumise käigus lisandub rööpkujusid keelekasutusse ja kaob kasutusest pidevalt.

Võõrsõna mugandamisel lähtutakse peamiselt 1930. aastatel väljatöötatud põhimõtteist: võõrsõnu kirjutatakse lähtekeele lihtsustatud häälduse alusel (vt lähemalt põhimõtete kujunemise ajalugu). Eri keeltest mugandamise kohta on Emakeele Seltsi keeletoimkond kinnitanud põhimõtted jaapani päritolu sõnade kohta 2008. a, araabia sõnade kohta 2009. a. Vt keeletoimkonna otsuseid.  

Tänapäeval arvestatakse võõrsõna kirjakujude fikseerimisel senisest enam tegelikku keelekasutust (vt lähemalt ”Keelekorralduse põhimõtteid”). Uuemal ajal keelde tulnud või keelekasutajates küsimusi tekitavate rööpkujude puhul on EKI ühendsõnastiku rubriigis „EKI selgitab“ esitatud mitmesugust infot, sh põhjendusi ja teavet keeletoimkonna heaks kiidetud uute normingute kohta (nt gaala). Samuti esitatakse infot võõrsõna vahenduskeelte (nt pompoosne ~ pompöösne), rööpkujude või sünonüümide kasutussageduse või mõistetavuse kohta (nt harvester).

Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuseid ning selgitusi ja põhjendusi rööpkujude valikul vahendab EKI ühendsõnastiku rubriik “EKI selgitab”. Kokkuvõtlikult lähtutakse võõrsõnade normimisel ja mugandamisel üldjoontes järgmistest põhimõtetest. Põhimõtted on läbi arutatud ja heaks kiidetud Emakeele Seltsi keeletoimkonnas.

  • Laenuallika põhimõte. Võõrsõnade keelde tulekul on eri aegadel eri keelte kaudu mitmekordne laenamine loomulik ja tavaline, sõnu on laenatud nii otse lähtekeelest (nt beebi) kui ka vahenduskeele kaudu (nt vanill). Uute või harvade sõnade puhul, mille kohta on esialgu vähe kasutusandmeid, eelistatakse lähtumist (klassikalisest) lähtekeelest ja keelekasutaja suunamist selle kuju poole, nt düaad (kreeka dyas), kuigi kasutuses esineb ka vahenduskeelepärane kirjakuju diaad (ingl dyad).
  • Traditsiooni põhimõte. Vanemate laenude kinnistunud kirjakujud üldjuhul ei muutu. See tähendab, et kirjakuju ja hääldus ei ole mõnikord kooskõlas (nt apelsin ja mandariin häälduvad sageli ühtmoodi lõppsilbis lühikese täishäälikuga).
  • Esinemissageduse põhimõte. Rööpsete kirjakujude puhul arvestatakse nende sagedust tegelikus keelekasutuses. Eesti keele ühendkorpuse (vt lähemalt “Mis on tekstikorpus?”) kirjalike tekstide põhjal  analüüsitakse sõna esinemust, arvestades seejuures teksti allikaid. Rööpseid kirjakujusid kaalutakse, kui neid variante on võrreldes normingukohastega kogukasutusest vähemalt 20%, nt aaria varasema aarja kõrval; daltoonik varasema kuju daltonist kõrval.
  • Häälduspärase kirjaviisi põhimõte. Normingukohaseks saab pidada neid rööpkujusid, mis on saadud kirjapildi kohandamisel vastavalt hääldusele, nt polügon varasema polügooni kõrval, tsunaami varasema tsunami kõrval (põhimõte on heaks kiidetud Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega 2022. aastal).
  • Muganemisastmete põhimõte. Normingukohaseks võib lugeda eri muganemisastmetel (tsitaatsõnad, võõrsõnad, laensõnad) kirjakujuvariante, nt kišš tsitaatsõna quiche kõrval, ja eri määral mugandatud kirjakujusid, nt buddha varasema buda kõrval. Nimetuletiste puhul loetakse normingukohaseks nii traditsioonilisi kui ka originaalnimekujust lähtuvaid tuletisi (nt marksism ja marxism). (Vt EKI teatmik “Võõrnimetuletiste kirjutamine”.)
  • Rõhu nihkumise põhimõte. Rõhu nihkumine sõnades võib tuua kaasa sõna kirjakuju muutumise, rõhk võib nihkuda kas esisilbile (bergamot varasema kirjakuju bergamott kõrval) või lõppsilbile (nt karatee varasema karate kõrval). Võõrsõnade kirjapilt reeglistati põhiliselt 1930. aastate alguses. Pearõhu paiknemist määratleti tollase arusaama kohaselt kas esi- või lõppsilbil. Kolmesilbilistes sõnades on rõhu asukoht kõikuv, nt sõnu eskalopp ja minarett võib hääldada ka esisilbirõhuga.

Kirjandus

Koostanud Tiina Paet

Anna tagasisidet