Sisukord

Lühidalt

Rööpseid kirjakujusid (nt keefir ja kefiir) on eesti keeles alati olnud, keele muutumise käigus lisandub neid keelekasutusse ja kaob kasutusest pidevalt. Kirjakujude mugandamisel ja normimisel tehakse otsuseid iga sõna kohta eraldi mitmete mugandamisprintsiipide ja uurimistulemuste põhjal. Mugandamisel lähtutakse peamiselt Elmar Muugi väljatöötatud reeglitest (vt ka artikli “Võõrsõnade kirjutamine” osa “Reegli ajalugu”). Rööpkujude puhul esitatakse EKI ühendsõnastikus rubriigis “ÕS selgitab” nii etümoloogilist (st mis keelest mingi kuju tuleb) kui ka kasutussageduse infot.

Pikemalt

  1. Kirjakuju normimisel lähtutakse selle kuju sagedusest eesti keele ühendkorpuses (vt ka artiklit artiklit “Mis on tekstikorpus?”), seejuures arvestatakse allikat ja tekstiliiki, milles sõna esineb, ent ka lähtekeelest mugandamise reegleid, kasutussagedust, normingu kujunemist, erialaspetsialistide eelistusi jne. Keelekorpuse põhjal on rööpsete kirjakujude aktsepteerimise piirmäär üldjuhul 20% (kogukasutusest). Kui näiteks varem soovitati kirjakuju aarja (j-iga) ja vähem sobivaks peeti kirjakuju aaria i-ga, siis kasutusandmed näitavad, et soovitustekohast kirjakuju aarja kasutatakse vaid 8% juhtudest, seekõrval aariat lausa 92%. See on toonud kaasa vajaduse aktsepteerida rööpset kirjakuju, eelistust andmata.
  2. Üldjuhul aktsepteeritakse normimisel nii lähte- kui ka vahenduskeel(t)est pärit variante, nt loetakse nüüd normingukohaseks kirjakuju dublikaat, mis lähtub vahenduskeelest (vene keelest). Kui sõna on veel esialgu harvaesinev, on siiski võimaluse korral eelistatud klassikalisele lähtekeelele (nt kreeka ja ladina) toetuvat varianti, nt düaad (kreeka dyas), fikseerimata on esialgu vahenduskeelepärane diaad (ingl dyad), ehkki kasutuses on seda rohkem.  
  3. Originaalnimekujust lähtuvad nimetuletised loetakse normingukohaseiks (sõltumata 20% piirmäärast), kuivõrd nime algse kirjakuju säilitamine on reeglipärane (reegli kohta vt ka “Võõrnimetuletiste kirjutamine”), nt marxism.   
  4. Üldjuhul aktsepteeritakse normingukohasena nii lähtekeele hääldusest kui ka kirjapildist lähtuvaid kirjakujusid (arvestades 20% piirmäära), nt sämpler, skänner varasemate kujude sampler, skanner kõrval. 
  5. Normingukohaseks võib lugeda eri muganemisastmetel kirjakujuvariante (üldjuhul arvestades 20% piirmäära), nt buddha varasema kuju buda kõrval ja kišš tsitaatsõna quiche kõrval.
  6. Sõnadel, mille kirjakuju ja hääldus ei lange kokku, võidakse normingukohasteks lugeda rööpvormidena hääldusmugandeid, nt polügon varasema kuju polügoon kõrvale, tsunaami varasema kuju tsunami kõrvale (põhimõte on heaks kiidetud Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega 2022. aastal). Kuigi sellised kirjakujud ei ole väga sagedased, on nende valdav hääldus ilmne. Kuivõrd tegu on hääldusega, siis ei saa arvestada 20% kirjutatud keele korpuses esinemise nõuet. Vanemate laenude kirjakujud on aga kinnistunud, neid muutma ei hakata. Olulisem on sel juhul traditsiooni põhimõte, mis võib tähendada, et kirjakuju ja häälduse vastuolu säilib, nt apelsin ja mandariin
  7. Eri tuletusliidetega variante aktsepteeritakse normingukohastena üldjuhul 20% piirmäära arvestades, nt kirjakuju daltoonik varasema kuju daltonist kõrvale.  
  8. Normingukohasteks ei hakata lugema rahvaetümoloogial põhinevaid või rahvasuus ekslikult kujunenud teisendeid. Seda isegi siis, kui kasutust on üle 20%, mida pole küll tegelikkuses välja tulnud. Näiteid mittenormingukohastest kirjakujudest: floor (kuju fluor asemel), annektsioon (kuju anneksioon asemel), vaksiin (kuju vaktsiin asemel), algorütm (kuju algoritm asemel).

Kirjandus

Koostanud Tiina Paet

Anna tagasisidet