Halduskeel ja kantseliit

Sisukord

Lühidalt

Tekste, mis tekivad ametlikus asjaajamises, võib lugeda halduskeeleks. See on neutraalne termin, mille sünonüümid on asjajamiskeel, ametikeel ja kantseleikeel. Halduskeelele on omane teatav raskepärasus, trafaretse sõnastuse kasutamine, püüdlus väljenduda täpselt ja üheti mõistetavalt.

Kantseliit on hinnangusõna, mis käib kohmaka ja raskesti mõistetava keelekasutuse kohta. Selle tunnused on allpool loetletud, aga nagu hinnangusõnade puhul tavaline, on kantseliidi täpsem piiritlemine võimatu.

Keelekasutuse kohendamiseks sobib kasutada selge keele põhimõtteid.

Pikemalt

Mis on halduskeel

Eelkõige ametiasutustes kasutatav keelevorm on  halduskeel, selle sünonüümid on asjaajamiskeel, ametikeel ja kantseleikeel. Halduskeel on üks juristide oskuskeele valdkondi. Muud terminid võivad olla vähem sobivad. Asjaajamiskeel võib olla natuke liiga kitsas (asjaajamist mõistetakse sageli lihtsa asjade korraldust parandava tegevusena). Ametikeel on kahemõtteline: kas ametites kasutatav keel või mingi maa ametlik keel (nt taani keel on Taani ametikeel). Kantseleikeel võib tunduda hinnanguline.

Halduskeelele on omane, et kasutatakse palju trafaretset sõnastust ja sõnavara, mis on pärit õigusaktidest – selle tagamõte on kindlustada, et kirjapandut mõistetaks nii, nagu õigus seda ette näeb. See ei ole keelehalbus, kui kirjutatakse “Vastavalt X seaduse paragrahvile Y toimitakse järgmiselt“, sest ühesugune sõnastus aitab valdkonnaga kursis oleval lugejal ära tunda vajaliku sisu.

Saksa keele uurijad on saksa halduskeele kohta teinud mitmeid tähelepanekuid, mis tunduvad kehtivat ka meil.

  1. Stiil taotleb täpsust ja õiguslikult pädevat sõnastust, mõisted ja seletused võetakse seadustest ja määrustest.
  2. Halduskeel on keele pedantne ja raskesti mõistetav vorm, mis sisaldab palju pikki lauseid, ent vähe tegusõnu. Juuratekstides on sõnu, millel õigusaktis on teine tähendus kui üldkeeles. Taotluseks ei näi olevat arusaadavus, nagu nt eraäris kliendiga suheldes.
  3. Valdav on nominaalstiil (nt ma olen teinud otsustuse, et mõõtmine läbi viia, vrd verbaalstiilis ma olen otsustanud mõõta).
  4. Tüüpiline on kasutada passiivseid lausekonstruktsioone (seeasemel, et öelda suured kalad söövad väikseid kalu, kirjutatakse väikesed kalad süüakse suurte kalade poolt ära).
  5. Sage on esitada pikki loendeid; juhul kui neile lisada laiendeid, ei ole pahatihti selge, millise loendi osa jaoks see kehtib (nt ei võeta vastu alamõõdulisi puuvilju, marju, seeni, kõrvitsaid – kas alamõõdulised käib kõigi loetelus olevate objektide kohta?).
  6. Kuhjatakse omastava vormis täiendeid (nt rahvusvaheliste ekspertide kohtumiste korraldamise eeskirja ettevalmistamise töörühma juhataja).
  7. Saksa liitsõnades on sage küsimus, kas täiend on omastavakujuline (sel juhul lisandub omastava –s) või mitte; halduskeeles kipub omastava tunnus ära jääma. (Midagi taolist võiks eesti keeles olla, kui täiend jääb nimetavasse käändesse (nt hageja Jaan Tamm ütluse kohaselt.).
  8. Uudissõnalooming. Halduskeeles tuleb ette vaid sellele stiilile omaseid uudissõnu (nt aegumisklausel, suboptimaalne) või väljendeid; tavakasutajale võivad need teinekord tunduda lausa riivavad, nt (keegi) pannakse teenusele, st talle pakutakse edaspidi mingit teenust, mitte ei panda “vooliku otsa”).

Mis on kantseliit

Kui juttu tuleb ametiasutuste keelekasutusest, siis meenub paljudele kõigepealt termin kantseliit, mitte see, et suurem osa neid tekste on grammatiliselt perfektsed.

Kantseliit sõnana on suhteliselt uus, EKI ühendsõnastiku andmeil on ta eeskujuks olnud vene sõna канцелярит (< канцелярия ‘kantselei’), mille mõtles välja vene luuletaja ja kriitik Kornei Tšukovski aastal 1962. Sõna lõpp –iit oli meelega valitud, meenutamaks sõnu koliit, difteriit ja meningiit, seega haigusi.

Nähtus iseenesest on muidugi ka varem teada olnud, selle nimetused on olnud kantseleistiil, kantseleilik, bürokraatlik, paberlik või kroonulik keelepruuk jms. Ühendsõnastiku seletuseks on ‘hrl kirjalik kohmakas ja keerukas keelepruuk’.

Kui vaadata, kuidas seda nähtust iseloomustatakse teistes keeltes, siis avaneb Wikipedia vahendusel järgmine pilt.

  • Vene канцелярит on stiil, milles kasutatakse rohkesti nimisõnu tegusõnade asemel, võõrsõnu seal, kus oleksid ka vene omasõnad olemas, passiivseid lausekonstruktsioone aktiivsete asemel; palju on kõrvallauseid, mille lugemine teeb teksti jälgimise raskeks. Kogu sõnastus on raskepärane, hall (ilmetu), stamplik. Sõnavara on piiratud: eelistatakse pikki sõnu lühikeste asemel, ametlikke sõnu kõnekeelsete asemel, liitsõnu või sõnaühendeid lihtsõnade asemel; stampsõnu elava keele sõnade asemel.
  • Inglise officialese ehk bureaucratese ehk governmentese (terminid on moodustatud sõnadest, mis tähendavad ametlikku, bürokraatlikku või valitsuse keelepruuki, koos keelenimetustele tüüpilise ese-lõpuga) viitavad stiilile, milles eelistatakse sõnarohkeid pikki lauseid, lihtsate traditsiooniliste sõnade asemel kasutatakse liitsõnu või sõnaühendeid, koodsõnu (sõnu, mille tähendus on teada vaid kitsale ringile) või moesõnu (buzzwords); eelistatakse ebamäärast sõnastust, umbisikulist tegumoodi jne. Pisut teine mõiste on legal English või legalese, see on stiil juristide keelekasutuses.
  • Soome kapulakieli ‘pulgakeel, kepikeel’ on kujundlik nimetus tarbetult raskesti mõistetava ametikeele või muu kohmaka keelepruugi kohta. See on võimukasutamise vahend: hämarate mitmemõtteliste väljenditega võib tekitada eksliku mulje asjatundmise kohta. Tüüpiline on kirjutaja isiku asetamine tagaplaanile ja konkreetsuse vältimine. Rohkem kasutatakse svetitsisme (rootsipärasusi) ja anglitsisme.
  • Saksa Verwaltungssprache (‘halduskeel’) või Behördensprache (‘asutuse keel’), kõnekeeles ka Beamtendeutsch (‘ametnikusaksa keel’) on ühest küljest ametikeel (Amtssprache), mida kasutatakse riigi või piirkonna ametiasutustes, teisest küljest viitavad need terminid väga formaalsele väljendusviisile riigi- ja eraasutuste, finants- ja sotsiaalasutuste, posti või raudteetranspordi keelekasutuses. Duden kasutab ka termineid Amtsdeutsch (‘ametisaksa’) ja Papierdeutsch (‘paberisaksa’), termini definitsioon on ‘ebaloomulikud (gespretzte), pedantsed (umständlich) ja mittekonkreetsed (unanschaulich) väljendusviisid, nii nagu neid ametiasutuste formaalses keelepruugis esineb’.
  • Prantsuskeelses Wikipedias vastava mõiste artikkel puudub, kuid levinud on termin jargon administratif (‘haldusžargoon’).

Ka eestikeelsest kirjandusest ilmneb, et kantseliit on pigem kombinatsioon mitmest keelekasutusviisist, mida keeletundlikumad kasutajad on üldiselt püüdnud vältida või piirata:

  • nominaalstiil ehk nominalisatsioon ehk nn nimisõnatõbi (nominaalstiili lausetes on keskne roll nimisõnal, samas kui tegusõna on väga üldine, nt toimus lipu sisseõnnistamine, vrd lipp õnnistati sisse);
  • lt-tuletiste rohke kasutamine (ajaleht ilmub igapäevaselt, vrd iga päev);
  • umbisikuline stiil (hoone on ehitatud ASi Trust poolt, vrd hoone on ehitanud AS Trust);
  • keerukas lauseehitus, mh õigusaktide pikk tsiteerimine;
  • võõrsõnade ja terminite rohkus.

Ükski nimetatud tunnus ei ole kantseliidile ainuomane, nt nominaalstiili esineb rohkesti ka teadustekstides. Kantseliidiga koos on mainitud ka järgmisi nähtusi, mis samuti on üsna laialt levinud muud liiki tekstides:

  • võõrmõjud keelekasutuses, sh sõnasõnaline tõlkimine;
  • mõne sõna või väljendi ülekasutus (nt oluliselt), tarbetud mitmusevormid (nt tehnoloogiad);
  • stiiliküsimused, nt elutute asjade isikustamine (torm tappis viis inimest, vrd tormis hukkus viis inimest).

Nende erikeelsete vastete puhul võib eristada vähemalt kahte lähenemist. Eesti kantseliit, samuti soome ja vene vasted kipuvad olema hinnangulised – kantseliit on see, millest tuleb hoiduda. Juba need terminivasted on negatiivsed – kantseliit on tõbi, mida tuleb ravida.

Saksa ja inglise lähenemine on kirjeldav – need nähtused on keeles olemas ja kuigi on olemas ka keelepruuki, mis ei aita arusaamisele kaasa, on üldjuhul tegu oma valdkonna tüüpilise keelekasutusega. Wikipedia erikeelsete artiklite omavaheline sidumine on mõnikord arbitraarne, eri keelte terminid ei ole üksteisega üksüheses vastavuses. Seepärast täpsustatagu, et halduskeele vaste soome keeles on virkakieli ‘ametikeel’ ja ka vene keeles on neutraalne, mittehinnanguline vaste язык делопроизводства.

Mida saab halduskeelega ette võtta?

Halduskeelt ei pea tingimata parandama, kui see on koostatud eesmärgiga olla selge ja arusaadav neile, kellele see on suunatud. Kui adressaadiks on lai avalikkus, tuleks rakendada selge keele põhimõtteid. Nende kohaselt tuleks sõnumid esitada nii, et selle saaja leiaks kergesti vajaliku teabe, saaks sellest aru ja oskaks selle põhjal tegutseda.

Eespool nimetatud tunnuseid, millest vabanemine võib aidata teksti muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks, on üksikasjalikumalt kirjeldatud teatmiku eraldi artiklites:

Eestis ilmunud kantseliidikäsitlused lähtuvad tavaliselt sõnatasandi analüüsist, teatud keelendeid liigitatakse tarbetuteks või toorlaenudeks vms-ks. Sobib üle korrata, et sõna sobimatus avaldub eelkõige teksti tasandil, st kui mingi sõna ei sobi, siis käib see kindla sõna kohta kindlas kontekstis.

Kirjandus

Koostanud Peeter Päll

Anna tagasisidet