Heebrea nimed

Sisukord

Afroaasia keelkonna semi keelte Kaanani keelerühma kuuluv heebrea keel (עִבְרִית ivrit) on üks Iisraeli ametikeeli. Heebrea keelel on põhiliselt kaks arengujärku: 1) vanaheebrea keel, milles on kirjutatud juutide pühad tekstid, sh suurem osa Vanast Testamendist, ja mis kõneldud keelena hääbus hiljemalt 3.–5. saj pKr, 2) uusheebrea keel, mis toodi elava keelena tagasi kasutusele 19. saj lõpupoole ja on tänapäeva Iisraeli juutide esimene keel. Lisaks heebrea keelele on juudid rääkinud mitmeid muid keeli, mille nad omandasid oma uutes asukohamaades pärast Palestiinast pagendamist meie ajaarvamise alguses. Need olid kohalike keelte baasil kujunenud heebreapärased keelekujud. Eesti juudid rääkisid jidišit (meil nimetatud ka juudi keeleks), mis oli kujunenud saksa keele baasil. Teised juutide keeled olid veel juudiaraabia, juudigruusia, juudiitaalia, juudikreeka, juudiprantsuse, juudiprovansi, juudipärsia, krõmtšaki (Krimmis), ladiino ehk espanjool (hispaaniakeelsetes maades), põhjataadi ehk mägijuudi (Dagestanis) jt. Suur osa neist on praegu kas väga väikese kasutajaskonnaga või hääbunud. Tänapäeva juutide põhiosa kõneleb heebrea, inglise või vene keeles.

Juutide etnilised rühmad

Juutide diasporaa, st kogukonnad üle maailma, on traditsiooniliselt jagatud rühmadesse, millest kaks tähtsamat Euroopas on

  • aškenazid (heebrea mitmuse lõpuga אַשְׁכְּנַזִּים ashkenazzim) – põhiliselt Kesk- ja Ida-Euroopas endise Saksa-Rooma riigi aladel elanud juudid, kelle põhiline keel oli jidiš;
  • sefardid (heebrea mitmuse lõpuga סְפָרַדִּים sefaraddim) – algselt Pürenee poolsaarel Hispaanias ja Portugalis elanud juudid, kelle põhiline keel oli ladiino.

Kolmas rühm, mizrahid (heebrea mitmuse lõpuga מִזְרָחִים mizrahim) ehk ’idalased’, on tingnimetus, mille alla arvatakse kõik idamaade juudid.

Juutide etnilised rühmad (Wikimedia Commons)

Kaardil on sinisega tähistatud aškenazide traditsioonilised asukohariigid, oranžiga sefardide ja purpuriga mizrahite asukohariigid. Roheline märgib muid juutide rühmi.

Kirjutus

Heebrea keel kasutab oma kirja, mida loetakse paremalt vasakule ja milles täishäälikuid enamasti ei märgita. Heebrea tähestik (looksulgudes ladina vasted):

א {tj ' (’)}, בּ {b}, ב {v}, ג גּ {g}, ד דּ {d}, ה {h}, ו {v (w)}, ז {z}, ח {ẖ}, ט {t}, י {y}, כּ ךּ {k}, כ ך ךְ {kh}, ל {l}, מ ם {m}, נ ן {n}, ס {s}, ע {tj ' (‘)}, פּ {p}, פ ף {f}, צ ץ {ts (ẕ)}, ק {k (q)}, ר {r}, שׁ {sh}, שׂ {s}, ת תּ {t}.

(tj – teatud juhtudel üksnes)

Heebrea nüüdisnimede edasiandmiseks ladina kirjas on ÜRO kohanimekorralduskonverents 1977. a heaks kiitnud Iisraeli 1957. a omaladina, mis töötati välja Heebrea Keele Akadeemia ettepanekul. 2006. a novembris seda muudeti ning 2007. a kiitis selle heaks ka ÜRO. Muudatused olid järgmised:

  • mõne heebrea tähe vasteid muudeti: ו w → v, צ ẕ → ts, ק q → k;
  • eri tüüpi ülakomade vastandus kaotati, uueks vasteks sai sirge ülakoma: א (nagu 9:) ’ → ', ע (nagu 6:) ‘ → ';
  • kui vanas süsteemis oli švaa (ülilühikese e) märkimine ebamäärane, siis uues süsteemis ei märgita švaad seal, kus see tänapäeva keeles ei hääldu: בְּנֵי בְּרָק Bne Brak (mitte Bene Berak), ent nt nimes גְּאוּלִים Ge’ulim švaa hääldub ja märgitakse e-ga.

Muudatuste elluviimine Iisraelis on siiski takerdunud õiguslikesse vaidlustesse, mistõttu kehtib vana süsteem kohati edasi. Isikunimede puhul seda arvatavasti ei rakendatagi. Kuivõrd latinisatsioon ei ole heebrea kirjaga üksüheses suhtes, võib vaja minna ka heebrea transliteratsiooni Selleks sobib nt standardis ISO 259:1984 kirjeldatud süsteem (vt selle kirjeldust ingliskeelses Wikipedias), kuid kasutusel on neid teisigi.

Eesti tekstis sobib Emakeele Seltsi 1996. a soovitusel heebrea nüüdisnimede, eeskätt kohanimede edasiandmiseks kasutada ÜRO heakskiidetud süsteemi. Heebrea isikunimede puhul tuleks kasutada seda nimekuju, mis on ladinatähelises maailmas enim levinud või mida asjaomane isik ise tarvitab. Laiemas, nt Piibli kontekstis või Iisraeli aja- ja kultuuriloost rääkides sobib kasutada ka muid ümberkirjutussüsteeme, vt nt Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kinnitatud “Heebrea keele transkriptsiooni soovituslikud reeglid eesti keeleruumi jaoks” (koostatud u 2013–2015).

Vt ka heebrea latinisatsioonide kõrvutavat tabelit.

Hääldus

Lühidalt

Rõhk heebrea nimedes on tavaliselt viimasel, harvemini eelviimasel silbil.

Pikemalt

Järgnevad hääldusjuhised käivad heebrea omaladinas kirjutatud nimede kohta.

TähedHääldusNäited
é[e] (rõhuline)Be’ér-Sheva [be’·er-ševa]
ẖ[h(h)]H̱olon [hol·on], Har Heẖalak [har hehhal·ak]
kh[h(h)]Lakhish [lahhiš]
sh[š]Ashkelon [aškel·on]
y[j]Yafo [jafo]
‘(kõrisulg)Bet-She’an [bet-še’·an]
Heebrea nimede hääldus

Isikunimed

Iisraeli juutide isikunimemall on tänapäeval eesnimi + perekonnanimi. Nt Naftali Bennett (M), Esther Hayut (N). Ajalooliselt on see olnud eesnimi + nimepartikkel + isa eesnimi (partikkel ben, vahel arameapäraselt bar ‘poeg’ või bat ‘tütar’), nt Jaazaniah ben Shaphan (eesti Piiblis Hs 8:11 Jaasanja, Saafani poeg), ja ka see on Iisraelis kasutusel eeskätt usu- ja kultuurielus, nt kui abiellutakse juudi tavade kohaselt, siis kantakse isanimi abielulepingusse.

Sefardid Pürenee poolsaarel olid 10.–11. saj esimesed, kes võtsid endale perekonnanimed. Kesk-Euroopa aškenazide hulka jõudis perekonnanimede võtmise võimalus 18. saj lõpust alates. Juudid said sageli oma asukohamaadele iseloomulikke nimesid, seega Iisraeli riigi tekkides oli juutidel väga mitmekesine nimevara. Paljud heebreapärastasid oma perekonnanime, säilitades mõnikord kõlalise sarnasuse, nt Golda Meiri varasem nimi oli Meyersohn. Uute perekonnanimedena nähti ka isanime matkivaid vorme, nt Bar-Ilan (‘puude poeg’, algne nimi Berlin), Ben-Ami (‘oma rahva poeg’), ben Artzi (‘oma maa poeg’) jne. Iisraeli esimene peaminister David Ben-Gurion võttis oma nime Gurioni, esimese Juudi-Rooma sõja kangelase järgi, varasem nimi oli tal Grün ja isa nimi Avigdor.

Näiteid sefardi perekonnanimedest: Espinosa, Gerondi, Cavalleria, De La Torre, Lousana ja Villa Real. Aškenazi perekonnanimed on enamasti saksapärased: Birnbaum, Grünberg, Kornberg, Oppenheim, Rosenberg, Rothschild.

Juutide eesnimed on niisama rikkalikud, nende hulgas on nii heebrea nimesid kui ka Euroopast jm laenatud nimesid. Iisraeli kõige populaarsemad poistele pandud nimed 2017–2018 olid David, Ariel, Noam, Lavi, Yosef, Uri, Eitan, Daniel, Yehuda ja Moshe[1], tüdrukutele pandud nimedest Tamar, Maya, Abigail, Noa, Ayala, Yael, Sarah, Adele, Shira ja Romi[2].

Perekonnanimede õigekirjast

Kuivõrd juutide perekonnanimed kujunesid eri riikides ja on seetõttu erikeelse taustaga, on võimatu öelda, milline on mingi nime “õige” kirjapilt. Eestis elavatel juutidel on nimesid kirjutatud nii vene keele vahendusel, saksapäraselt kui ka uuemal ajal Iisraelis levinud kirjaviisi mõjul ka inglispäraselt. Nt Šank – Schank – Shank, Šahnovitš – Schachnowitsch – Shakhnovich, Švets – Schwetz – Shvets jne.

Kohanimed

Iisraeli ala kohta käivad eksonüümid: Galilea (HaGalil), Haifa (H̱efa), Iisrael (Yisra’él), Jeruusalemm (Yerushalayim), Jisreeli org (Émek Yizre’él), Jordan (jõgi, HaYardén), Juuda kõrb (Midbar Yehuda), Juuda mägismaa (Har Yehuda), Juudamaa ehk Juuda ehk Judea (Yehuda), Keskringkond (HaMerkaz), Lõunaringkond (HaDarom), Naatsaret (Natsrat), Palestiina (ajalooline piirkond, Erets Yisra’él), Põhjaringkond (HaTsafon), Saaron ehk Saaroni tasandik (HaSharon), Scopuse mägi (Har haTsofim), Siion (mägi, Tsiyyon), Soodom (Sdom), Surnumeri (Yam haMelaẖ), Taabori mägi (Har Tavor), Tibeeria (Tverya).

Iisraeli kohanimedest paljud esinevad juba Vanas Testamendis ja on seega Piibli kontekstis kasutatavad nimed. Näiteid (sulgudes heebrea nimi ametlikus latinisatsioonis): Asdod (Ashdod), Askelon (Ashkelon), Beer-Seba (Be’ér-Sheva), Beet-Sean (Bet-She’an), Diimona (Dimona), Door (Dor), Eelat (Elat), Jaafo (Yafo), Jotba (Yodefat), Jotbata (Yotvata), Laakis (Lakhish), Lood (Lod), Raama (Rama), Siini kõrb (Tsin), Sora (Tsor’a).

Vt ka

Kirjandus

Tänuavaldused

Kristiina Ross, Eesti Keele Instituut.

Märkused

Anna tagasisidet