Hiina-Tiibeti keelkonna omaette harusse kuuluv hiina keel (中文 Zhongwen ~ 汉语 Hanyu ~ 华语 Huayu) on maailma suurima kõnelejaskonnaga keel, ta on Hiina ametikeel ja üks Singapuri neljast ametikeelest. Hiina kirjakeele aluseks on põhjahiina Pekingi keelepruuk ehk mandariinihiina keel. Selle keele hääldus on hiina kirjamärkide lugemise alus. Lõunahiina murreteks nimetatavad keelekujud on sedavõrd erinevad, et neid peetakse keeleteaduslikult ka omaette keelteks, enamasti nimetatakse järgmisi: hakka (客家话 Kejia Hua), kani (赣语 Ganyu), kantoni ehk jüe (粵語 Yueyu ~ 广东话 Guangdong Hua, inglise Cantonese), mini (闽语 Minyu), sjangi (湘语 Xiangyu ~ 湖南话 Hunan Hua), uu (吴语 Wuyu).

Kirjutus

Hiina keel kasutab hani kirja (汉字 ehk traditsiooniliselt 漢字 hanzi) – logogramme, mille abil tähistatakse sõnu ja silpe. Hiina kirjamärgid esinevad kahes vormis: traditsioonilised ja lihtsustatud märgid. Esimesed on mitme aastatuhande jooksul välja kujunenud märgid, mis tänini kasutusel Taiwanis, Hongkongis, Macaus ja hiina kogukondades üle maailma. Lihtsustatud märgid võeti Mandri-Hiinas käibele 1950.–1960. aastatel, neid on hakatud kasutama ka Malaisias ja Singapuris.

Aegade jooksul on hiina nimede ladina kirjas kirjutamiseks kasutusel olnud mitmeid süsteeme, neist levinuim oli põhiliselt inglise keeles kasutusel olnud Wade’i-Gilesi süsteem. 1958. aastast kehtib Mandri-Hiinas ladinakirjaline paralleelkirjaviis pinyin (täpsemalt 汉语拼音 Hanyu pinyin ‘hiina keele hääldus’), mis 1970. aastatest on levinud rahvusvaheliselt kasutatavaks ja on nüüdseks kõik muud kõrvale tõrjunud. Pinyin’is esinevad järgmised tähed: a, b, c, ch, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, q, r, s, sh, t, u, ü, w, x, y, z, zh. Tooni näitamiseks kasutatakse diakriitikuid silbi keskse täishäälikutähe peal: ¯ (ühtlane kõrge), ´ (tõusev), ˇ (langev-tõusev ehk madal), ` (kõrge langev); neutraalne toon on märgita. Silbipiiri näitamiseks vajaduse korral tarvitatakse ülakoma, vrd Xian (üks silp) ja Xi'an (kaks silpi).

Eesti tekstis kasutatakse hiina nimede kirjutamiseks hiinlaste omaladinat pinyin’i 1960. aastast, vastav tabel ilmus 1960. a ÕSi lisana. Hongkongi ja Macau hiina kohanimesid kirjutatakse traditsioonilisel kujul kantoni häälduse kohaselt. Taiwanis kehtib ametlikult mandariinihiina keel; nimesid on pikalt kirjutatud lihtsustatud Wade’i-Gilesi süsteemi kohaselt, ent kohati on üle mindud pinyin’ile.

Praktilised lihtsustused

Hiina nimede kirjutamisel teistes keeltes on tavaks toonimärgid ära jätta: HéběiHebei, HēilóngjiāngHeilongjiang. Kahe Hiina provintsi nimed langeksid sel juhul kokku, eristamiseks kasutatakse kirjapilte Shaanxi (algselt 陕西 Shǎnxī) ja Shanxi (山西 Shānxī).

Hääldus

Lühidalt

Hiina on toonikeel ja rõhk jaotub kõigile silpidele ühtlaselt, Euroopa keelte tavas on rõhutada viimast silpi.

Pikemalt

TähedHääldusNäited
ao[au]Baoding [paud·iŋ], Chongmingdao [tšhuŋmiŋd·au]
b[p]/[b]*Baoshan [pauš·an], Hubei [hub·ei]
c[tsh]Cao Ming [tshau miŋ], Lancang Jiang [lantsh·aŋ t’sjaŋ]
ch[tšh]Changchun [tšhaŋtšh·un], Nanchang [nantšh·aŋ]
d[t]/[d]*Dalian [talj·en], Shandong [šand·uŋ], Qingdao [t’shiŋd·au]
e[õ], v.a ühendeis ei ja ieHebei [hõb·ei], Huang He [hwaŋ hõ]
g[k]/[g]*, v.a ühendis ngGuangdong [kwaŋd·uŋ], Dagongbao [taguŋb·au]
i[j] täishääliku eesLujiang [lud’zj·aŋ], Liaoning [ljaun·iŋ]
[õ] c, ch, sh, z, zh järelSichuan [sõtšhw·an], Cixi [tshõs’·i]
ian[jen]Fujian [fud’zj·en], Tianjin [thjend’z·in]
j[t’s]/[d’z]*Jiangsu [tsjaŋs·u], Gejiu [kõd’zj·u]
ju[t’sü]/[d’zü]*Juchao [t’sütšh·au], Anju [and’z·ü]
k[kh]Kunming [khunm·iŋ], Kailuan [khailw·an]
ng[ŋ]Dongying [tuŋ·iŋ]
ong[uŋ]Liaodong [ljaud·uŋ], Heilongjiang [heiluŋd’zj·aŋ]
p[ph]Cao Pei [tshau phei], Taiping [thaiph·iŋ]
q[t’sh]Qinghai [t’shiŋh·ai], Chongqi [tšhuŋt’sh·i]
qu[t’shü]Qujing [t’shüd’z·iŋ]
r[ž]Rou Shi [žou šõ], Renmin Ribao [žõnm·in žib·au]
sh[š]Shanghai [šaŋh·ai], Changsha [tšhaŋš·a]
t[th]Taihangshan [thaihaŋš·an]
u[w] täishääliku eesGuangzhou [kwaŋdž·ou]
wu[u]Wuhan [uh·an], Wuchang [utšh·aŋ]
x[s’]Xian [s’jen], Fuxin [fus’·in]
xu[s’ü]Xuzhou [s’üdž·ou]
y[j]Yangjing [jaŋd’z·iŋ], Hanyang [hanj·aŋ]
yu[ü]Yunnan [ünn·an], Taiyuan [thaiü·an]
z[ts]/[dz]*Mao Zedong [mau tsõd·uŋ], Jiaozuo [t’sjaudz·uo]
zh[tš]/[dž]*Zhaniang [tšanj·aŋ], Hangzhou [haŋdž·ou]
Hiina nimede hääldus

*Tärniga märgitud paaride puhul sobib esimene vaste nime alguses, teine nime keskel.

Hiina keeles eristuvad a) hõnguseta häälikud b, d, g, j, z ja neile vastavad hõngusega häälikud p, t, k, q, c; b) peenendamata häälikud s, c, z ja neile vastavad peenendatud häälikud x, q, j. Viimaste [s’]/[z’] kuuldub peaaegu nagu [š’]/[ž’].

Märkus. Võrreldes varasemate hääldusjuhistega on siin täpsustatud hõnguseta häälikute hääldamist.

Isikunimed

Hiina isikunimemall on perekonnanimi + eesnimi. Nt Wang Zhifu. Perekonnanimi (姓氏 xìngshì) koosneb tavaliselt ühest, harvem kahest silbist ja on nime alguses. Eesnimi (名 míng) koosneb sageli kahest, vahel ühest silbist ja tuleb perekonnanime järel. Standard näeb ette kahesilbilise nime kokkukirjutamist, nt Xiaoping, kuid eriti varasemates allikates kohtab ka sidekriipsuga ja lahkukirjutamist (Xiao-Ping, Xiao Ping). Kokkukirjutus ja õige järjekord aitavad nime õigesti liigendada perekonna- ja eesnimeks, sest ühed ja samad silbid võivad esineda mis tahes nime osas, Nt silbid si + tu + kong võivad tähendada isikunimesid Si Tukong, Situ Kong või Kong Situ (viimasel juhul oli nimeosiste järjekord pööratud, seda tuleb ette, kui nt nime Euroopa tavale kohandatakse).

Kuigi hiinlaste rahvaarv on suur, on käibelolevaid perekonnanimesid suhteliselt vähe, 650 ringis (koos mittehiina nimedega on arv kümme korda suurem, üle 6000 nime). Sagedaimad perekonnanimed Wang (王), Li (李) ja Zhang (張; 张) katavad üle viiendiku nimekandjate üldarvust. Esikümnesse kuuluvad Mandri-Hiinas veel Liu (刘), Chen (陈), Yang (杨), Huang (黄), Zhao (赵), Wu (吴) ja Zhou (周) ning sada kõige sagedamat nime katavad ligi 85 % Hiina rahvastikust (2007. a andmetel).

Hiina eesnimede valik on märksa suurem, nimepanekul on kriteeriumideks tähendus ja hea kõla, nimed pole rangelt võttes kindla sooga seotud. Neli viiendikku eesnimedest on kahesilbilised. Mõnikord kasutatakse nimepanekul nn põlvkonnaskeemi. Igale ühes põlvkonnas sündinud lapsele antakse nimi, mille ühes kirjamärgis on teatud ühisosa. Nende ühisosade reeglistamiseks ja järgnevuste määramiseks võidakse koostada põlvkonnapoeem, see võimaldab määrata iga lapse kohta sugupuus.

Lääne ühiskonnaga suhtlevad hiinlased võivad endale võtta ka lääneliku, tavaliselt inglise nime. Sel juhul võib nimeosiste järjekord vahelduda. Nt kui Wang Zhifu võtaks endale nimeks James, võib ta esineda nimede all Wang Zhifu, Zhifu Wang, James Wang, James Wang Zhifu, James Zhifu Wang, James Z. Wang vms.

Nimed perekonnas

Abiellumisel hiina naised oma perekonnanime ei muuda, kuigi kohati seda esineb, eeskätt Hongkongis ja Macaus. Mõnikord lisab naine oma perekonnanime ette mehe perekonnanime. Nt kui abielluvad Chen Xiaoling (naine) ja Li Xiaoping (mees), siis jätab naine oma nimeks Chen Xiaolingi, kuid võib mõnel puhul esitleda end kui Li Chen Xiaoling.

Laps saab perekonnanimeks tavaliselt isa perekonnanime, seadus lubab võtta ka ema perekonnanime või kaks nime ühendada.

Kohanimed

Hiina ala kohta käivad eksonüümid (loetelu pole ammendav): Amuur (jõgi, Heilong Jiang), Džomolungma ehk Everest (Zhumulangma Feng), Džungaaria (Zhungar Diqu), Edela-Hiina (Xinan), Gobi (kõrb, Gebi ehk Hanhai Shamo), Hiina (Zhongguo), Hingan (Xing’an), Hongkong (Xianggang), Ida-Hiina (Huadong), Jangtse (jõgi, Chang Jiang), Kesk-Hiina (Huazhong), Kirde-Hiina (Dongbei), Kukunor (Qinghai Hu), Loode-Hiina (Xibei), Lõuna-Hiina (Huanan), Lössiplatoo (Huangtu Gaoyuan), Mandžuuria (Manzhou), Peking (Beijing), Punane nõgu ehk Sichuani nõgu (Sichuan Pendi), Põhja-Hiina (Huabei), Sise-Mongoolia (Neimenggu), Suur Hiina kanal (Da Yunhe), Suur Hiina müür (Wanli Changcheng), Suur Hiina tasandik (Huabei Pingyuan), Suur-Hingan (Da Xing’an Ling), Tiibet (Xizang), Tiibeti kiltmaa (Qing Zang Gaoyuan), Ussuuri (jõgi, Wusuli Jiang), Väike-Hingan (Xiao Xing’an Ling). Eksonüümid rööpvõimalusena: Guangzhou ehk Kanton, Huang He ehk Kollane jõgi, Tian'anmen ehk Taevase Rahu väljak.

Hiina keeled
Hiina keeled (Wikimedia Commons)

Hiina ametlikud kohanimed on hiinakeelsed, ent tunnustatakse ka vähemusrahvuste nimesid, kaartidel esinevad lisaks mongoli, tiibeti ja uiguuri nimede latiniseeringud. Seejuures järgitakse teatavaid põhimõtteid: 1) kui hiina nimi ja vähemusrahvuse nimi on erinevad, siis on kaardil hiina nimi ja sulgudes vähemusrahvuse kohanimi, nt uiguuri rööpnimega Bachu (Maralwexi); 2) kui hiina nime saab pidada vähemusrahvuse nime transkribeeringuks, siis esitatakse kaardil üksnes vähemusrahvuse nimi, nt mongoli Altan Xiret (vrd hiina transkriptsioonis Aletengxire). Kui hiina transkribeeringusse kuulub ka vähemuskeelne liigisõna, siis vormistatakse see eraldi liigisõnaks ka ametlikus latiniseeringus, nt tiibeti järvenimi Orba Co (vrd hiina transkriptsioonis Wo’erbacuo). Kui aga liigisõna on hiinakeelne, siis võetakse see ka latiniseeritud nimekujusse, nt tiibeti mäenimi Qomolangma Feng (vrd hiina transkriptsioonis Zhumulangma Feng). Selle tulemusel tekib hübriidkeelne kirjapilt, milles osa, tavaliselt nimetuum, on vähemuskeelne, muu, tõlgitud osa, hiinakeelne. Vrd nt ametlik latiniseering Sog Xian (xian ‘maakond’, hiina nimi õieti Suo Xian, tiibeti nimi Sog Zong), Xia Chamco (xia ‘alam-‘, vrd hiina Xiachangsuo, tiibeti Chamcomai).

Hiina kartograafias on tavaks haldusüksuse nimi kirjutada keskuse juurde ning lisada keskuse nimi, kui see erineb, sulgudes (kui mahub). Eesti näitel oleks see sama, kui kirjutada Rakvere linna juurde “Lääne-Virumaa (Rakvere)”. Kui haldusüksuse keskus muutub, siis kolib ka üksuse nimi uude paika, mis tekitab andmete tõlgendamisel segadust.

Kirjandus

Anna tagasisidet