Omadus-, arv- ja asesõna + nimisõna

Omadus-, arv- ja asesõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast üldiselt lahku: suur maja, rõõsk koor, pehme mööbel, kõva juust, värske kartul, loov töö, elav muusika, põlev turvas, head tõugu, sinist värvi, kolm nurka, meie maa, meie aja, oma aja, omal ajal, tol ajal, tolle aja, ses suhtes, sel määral. Sama reegli järgi kirjutatakse lahku ka: teist laadi kaalutlused, seda liiki juhtumid, mitut seltsi mehed, igat sorti külalised, sama tüüpi suvila jms juhtumid.

Omadus-, arv- ja asesõna kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku, kui ta koos sellega väljendab kindlat omaette mõistet: vanaema (vrd vana ema), vanaraud, suurlinn, suurüritus, väikebuss, väikeettevõte, kõrgepinge, raskejõustik, pehmepaber (nt tualettpaber), hapukapsas (= hapendatud kapsas), hapupiim, hapukoor, mahetoode, maheköögivili, heategevus, julgeolek, loovisik, elavnurk, põlevkivi, kolmnurk, kümmepäevak, kaheksandikfinaal, veerandaasta, omakasu, enesekriitika.

Järgneva nimisõnaga kirjutatakse alati kokku lühenenud tüvega omadussõna, samuti tegusõna tüvivorm: esmaabi, kiirrong, kinnistäht, kõrgrõhkkond, lihtsaadetis, lühikursus, normaaltasu, nüüdisaeg, pisiküsimus, rohevetikas, rõhtpuu, sinilill, sirgjoon, siseturg, toormaterjal, tsiviilõigus, võõrkeel, välispoliitika, ühistegevus, ürgmets; heegelnõel, lihvketas, keerdtrepp, lendorav, peitvara, raidkivi, rippsild, ronitaim, triivjää, tõmblukk.

Reegli ajalugu

Omadus- ja nimisõna kokkukirjutus on olnud arutluskoht oskuskeeles.

Erandlik on omadussõnalise täiendi kirjutus liiginimetustes: taimede liiginimetustes kirjutatakse omadussõnaline täiend lahku (must sõstar, must rõigas), loomade omades kokku (musträstas, hallhüljes). 1960. aastail püüdis vabariiklik õigekeelsuskomisjon botaanikaprofessor August Vaga eestvõttel botaanikute ja zooloogide kirjutustava ühtlustada. Otsustati, et liiginimetustes kirjutatakse omadussõnaline täiend vastava taime või looma perekonnanimetust tähistavast põhisõnast lahku: kibe tulikas, hall vares, must kärbsenäpp, valge jänes. Selle reegli alla ei käi juhud, kus a) omadussõna asemel kasutatakse selle lühenenud tüve (sinilill, rohevint), b) tegu on perekonnanimetusega (mustjuur, kirjurähn), c) põhisõna pole selle taime või looma perekonnanimetus (valgepöök ei kuulu pöökide hulka). Zooloogid ei ole siiski 1961. aasta kokkulepet järginud ning jätkavad lindude ja imetajate liiginimetustes omadussõnalise täiendi kokkukirjutamist.[1]

Tiiu Erelt on hoiatanud omadus- ja nimisõna ülemäärase kokkukirjutamise eest mis tahes erialal. Kui kokkukirjutis ei tähista selgelt erinevat mõistet, võrreldes samade sõnade lahkukirjutusega, pole ka kokkukirjutuse järele tarvidust (tahked jäätmed, must vesi ’reovesi’, kuiv jää). Samal põhjusel on ta soovitanud hoiduda v-kesksõna kokkukirjutamisest järgneva nimisõnaga (lahustuv kohv, taastuv energia, muutuv kood).[2] Erialati on siiski ka kokkukirjutisi (nt elavnurk, jooksevkonto, jäävhammas, sulavkaitse, vahelduvvool), nende kaitseks on sõna võtnud Uno Mereste.[3] Mõnikord on v-kesksõna asemel otstarbekam kasutada lühenenud tüve: juhtteadur, püsiklient, ujukurss (vrd juhtiv teadur, püsiv klient, ujuv kurss).

Muutumatu sõna + nimisõna

Muutumatu sõna esineb lauses harilikult teistest sõnadest lahus: kummuli paat, lokkis juuksed, valjusti rääkimine, kaelakuti kõndijad. Mõnel juhul võib ta siiski moodustada liitnimisõna: allüürnik, eeskoda, koostöö, kõrvalhoone, otsetabamus, pealkiri, püstiasend, tagahoov, tänapäev, vastukaja, poolthääl.

Kolme- või enamatüvelised omaette tähendusega ühendid

Kolme- või enamatüvelised omaette tähendusega ühendid kirjutatakse kokku: soojaveekraan, mustasõstramoos, värskekapsasupp, vabaajakeskus (omadussõna + nimisõna + nimisõna), üheinimesevoodi, kaheinimesetuba, kolmetärnihotell, kolmepunktivise, neljasilmajutt (arvsõna + nimisõna + nimisõna), koguperefilm, mitmeparteisüsteem (asesõna + nimisõna + nimisõna), allveelaev, ülepannikook, ümbermaailmareis (kaassõna + nimisõnad). Kui omaette tähendust ei ole, tuleb kirjutada lahku: puhta vee juurdevool, kahe silla jooks, üle mere tulijad.

Täpsustavaid märkusi

Nimisõnast lahku kirjutatakse ka käändumatud omadussõnad ja nende sarnased väiketähelised kohanimelised täiendid: väärt tüdruk, kulla sõber, katoliku kirik, gooti stiil, indiaani naine, slaavi hõimud (vt ka allpool eri); eesti keel, läti rahvas, vene muusika, ungari kirjandus.

Iseseisvate nimisõnadena tarvitatavad nimelähtesed sõnad (nt diisel, morse, röntgen, maraton, moka, olümpia) kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku liitsõnades, nagu diiselmootor, morsetähestik, röntgenikiired, maratonijooks, mokakohv, olümpiamängud, olümpiatuli jms.

Väiketäheline eesnimeline täiend kirjutatakse järgneva nimisõnaga kokku: jaaniuss, jaanilill, kadripäev, mardihani, pärtliöö, aadamaõun, eevaülikond (vrd Madise leib, Kadri sai kui leiva-, saiasort).

Sõna eri kirjutatakse järgnevast nimisõnast lahku, kui ta tähendab ‘erinev, erisugune; lahusolev, omaette, eraldi, üksik’; tähenduses ‘spetsiaalne, eriline’ kirjutatakse see järgneva sõnaga kokku. Nt töötasime igaüks eri alal (= igaüks omaette, erineval alal), aga tuli valida endale mõni teine eriala (= spetsiaalala); igaühele neist anti eri ülesanne (= erisugune, teistest erinev ülesanne), aga talle anti eriülesanne (= mingi eriline, spetsiaalülesanne); selle kohta ilmus mitu eri teadet (= mitu üksikut teadet), aga kõigepealt kuulsime sellest päevauudiste eriteates (= sellekohases spetsiaalteates).

Omadussõnad vanem, noorem kirjutatakse üldiselt ametinimetusega kokku, nt vanemõde, vanemmehaanik, vanemvalvur, vanemraamatupidaja, vanemtöödejuhataja, nooremmüüja, nooremfarmatseut. Pikematesse nimetustesse võib panna loetavussidekriipsu, nt vanem-vahetusülem, vanem-katlaoperaator, noorem-reisikonsultant, noorem-personaliinspektor. Mõnikord sobib kirjutada ka lahku, nt vanem elekter- ja gaaskeevitaja.

Kirjandus

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 43–44.
  • Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Toimetanud Tiiu Erelt. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 49–54. [Ameti- ja üksusenimetuste kokku-lahkukirjutus.]
  • Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 391–392.
  • Õigekeelsussõnaraamat. Toimetanud Rein Kull ja Erich Raiet. Koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull, Valve Põlma, Kristjan Torop. ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus, 1976, lk 891–892.

Märkused

  • [1] Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 225.
  • [2] Tiiu Erelt, Terminiõpetus. Toimetanud Maire Raadik. Tartu Ülikool. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007, lk 232.
  • [3] Uno Mereste, Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü. Artikleid ja lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 265–271.

Anna tagasisidet