Indoeuroopa keelkonna slaavi keelte idaslaavi rühma kuuluv valgevene keel (беларуская мова bielaruskaja mova) on üks kahest Valgevene ametikeelest (koos vene keelega), tal on tunnustatud vähemuskeele staatus Poolas, Tšehhis, Ukrainas ja Venemaal.
Kirjutus
Valgevene keel kasutab kürillilist kirja ehk kirillitsat. Valgevene tähestik:
А а, Б б, В в, Г г, Д д, Е е, Ё ё, Ж ж, З з, І і, Й й, К к, Л л, М м, Н н, О о, П п, Р р, С с, Т т, У у, Ў ў, Ф ф, Х х, Ц ц, Ч ч, Ш ш, Ы ы, Ь ь, Э э, Ю ю, Я я, ’.
Valgevene keelt on varem kirjutatud ka ladina kirjas (łacinka), kuid kirjaviis polnud kindel. Ka kürillilisel kirjal põhinev kirjaviis on läbi teinud mitu reformi, alates Branislaŭ Taraškieviči 1918. a ilmunud kooliõpikuga määratletud nö klassikalisest kirjaviisist, mille järgijaid on tänini (Wikipedias on rööpselt ametliku valgevene keelega olemas taraškievica versioon kirjakeelest), kuni 1933. a reformini, mille ametlik eesmärk oli lähendada valgevene keelt vene keelele ja vähendada poola keele mõju. Erinevused taraškievica ja ametliku kirjakeele vahel on põhiliselt õigekirjas, esimene on häälduspärasem, kohati lähemal poola hääldusele.
Valgevene nimede kirjutamiseks ladina kirjas on olemas valgevene omaladina, mille viimane versioon pärineb 2007. aastast. 2012. a kiitis selle heaks ÜRO kohanimekorralduskonverents. See põhineb ajaloolisel łacinka‘l. 2024. a märtsis kiitis selle Eestis kasutamiseks heaks ka Emakeele Seltsi keeletoimkond, jättes kõrvale senise eesti transkriptsiooni (1975).
Eesti tekstis kasutatakse valgevene nimede edasiandmiseks ÜRO heaks kiidetud valgevene-ladina tähetabelit (2012), selle kõrval on valgevene isikunimede fikseerimiseks Eesti dokumentides võimalik kasutada ka Valgevenes kehtivaid reegleid, mis põhinevad ICAO süsteemil.
Nimede kirjutusviisist Valgevenes üldiselt
Valgevenes on kaks riigikeelt: valgevene ja vene. Kuigi igapäevaelus kasutatakse enamasti vene keelt, on valgevene keelel riigi identiteedis tähtis osa. Ametlikult on esmane nimi dokumentides (passides) ja nt siltidel valgevene keeles. Nimede kirjutusviis ladina kirjas võib aga vahelduda: kohanimed ametlikus omaladinas, isikunimed lihtsustatud inglispärases transkriptsioonis. Siin-seal võib näha ka łacinka‘t. Kui lisada veel eesti transkriptsioon ja nimed kahes keeles, siis võib ühte nime kohata mitmel kujul:
Aliaksandr Lukašenka(valgevene ametlik omaladina),Aljaksandr Lukašenka(valgevene nime Аляксандр Лукашэнка eesti transkriptsioon),Aliaksandr Lukashenka(lihtsustatud inglispärane transkriptsioon isikudokumentides),Alaksandr Łukašenka(łacinka),Aleksandr Lukašenko(vene nime Александр Лукашенко eesti transkriptsioon).
Łacinka suurim erinevus omaladinast on l-i märkimine; łacinka‘s on see poolapärane (ł on peenendamata, l peenendatud häälik), omaladinas on l-i peenendus märgitud sarnaselt n-ile, s-ile jt: täishääliku ees i-ga (nt lia), silbi lõpus akuudiga (ĺ).
Võttes arvesse tegelikku nimekasutust ja vene keele ametlikku staatust on pragmaatiline kasutada põhinimena Valgevene kohtade puhul venekeelseid nimesid (nt Gomel, Molodetšno, Vitebsk). Arvestades Valgevene enda nimepoliitikat – mis pole küll kuigi järjekindel – võib soovitada alati lisada rööpnimedena ka valgevene nimed, nt Gomel (Homieĺ), Molodetšno (Maladziečna), Vitebsk (Viciebsk).
Isikunimedega on lugu keerulisem, sest valgevene omaladinat Valgevenes isikunimede puhul ei rakendata, samas lähtuvad isikunimed passis valgevenekeelsest nimest ja annavad seda edasi inglispärases, nn passisüsteemis. Sellega ollakse nt spordivõistluste reportaažides üsna harjunud, nt Viktoryia Azarenka. Sellegipoolest võiks soovitada sama põhimõtet nagu kohtade puhul: tavanimed vene keele kaudu, valgevene nimed ametlikus omaladinas. (Passinimed tulevad arvesse siis, kui kõnealune isik asub Eestisse elama ja ta saab siin dokumendid Valgevene passi andmetega.)
Hääldus
Lühidalt
Rõhk valgevene nimedes on liikuv.
Pikemalt
| Tähed | Hääldus | Näited |
|---|---|---|
| c | [ts] | Ciacieryn [tsjatsj·erõn] |
| ch | [h(h)] | Muchaviec [muhhavj·ets] |
| č | [tš] | Čačora [tšatš·ora] |
| i | [j] a, e, o, u ees | Smaliavičy [smaljav·itšõ], Liubča [lj·ubtša] |
| ŭ | [v] | Snoŭ [snov], Mahilioŭ [mahilj·ov] |
| y | [õ] | Ryčy [r·õtšõ], |
Isikunimed
Valgevene isikunimemall on eesnimi + isanimi + perekonnanimi. Nt Arciom Ivanavič Sannikaŭ (Арцём Іванавіч Саннікаў), Voĺha Kirylaŭna Jeŭdašenka (Вольга Кірылаўна Еўдашэнка).
Eesnimed on põhiliselt kas õigeusu, katoliku või ristiusueelset päritolu. Meeste nimed nt Aliaksiej (Аляксей), Mikalaj (Мікалай), Piatro (Пятро), Siarhiej (Сяргей), Stanislaŭ (Станіслаў), Uladzimir (Уладзімір), Vadzim (Вадзім), naiste nimed nt Aksana (Аксана), Kaciaryna (Кацярына), Natallia (Наталля), Taciana (Тацяна).
Perekonnanimede lõpud kajastavad sageli nimekandja sugu. Nii meessoo- kui ka naissoovormid on järgmistel lõppudel (kõigepealt meessoovormi lõpud, seejärel püstkriipsude järel naissoovormi lõpud):
- –aŭ || –ava (-аў || -ава), nt Babosaŭ – Babosava (Бабосаў – Бабосава);
- –i || –aja (-і || -ая), nt Harecki – Hareckaja, Batkoŭski – Batkoŭskaja (Гарэцкі – Гарэцкая, Баткоўскі – Баткоўская);
- –in || –ina (-ін || -іна), nt Vialiuhin – Vialiuhina (Вялюгін – Вялюгіна);
- –joŭ || –jova (-ёў || -ёва), nt Haŭrusioŭ – Haŭrusiova (Гаўрусёў – Гаўрусёва);
- –oŭ || –ova (-оў || -ова), nt Bahatyroŭ – Bahatyrova (Багатыроў – Багатырова);
- –y || –aja (-ы || -ая), nt Biely – Bielaja (Белы – Белая);
- –yn || –yna (-ын || -ына), nt Arynčyn – Arynčyna (Арынчын – Арынчына).
Sooeristuseta perekonnanimede lõpud on nt
- –a (-а), nt Viaduta (Вядута);
- –ak (-ак), nt Barysionak (Барысёнак);
- –ik (-ік), nt Baravik (Баравік);
- –ič (-іч), nt Bahdanovič (Багдановіч);
- –iok (-ёк), nt Vasiliok (Васілёк);
- –iuk (-юк), nt Kazliuk (Казлюк);
- –ka (-ка), nt Burdziejka (Бурдзейка);
- –uk (-ук), nt Žaŭruk (Жаўрук);
- –yk (-ык), nt Kalačyk (Калачык).
Isanimede lõpud on põhiliselt
- meestel
- –avič (-авіч), nt Aliaksandravič (Аляксандравіч),
- –iejevič (-еевіч), nt Aliaksiejevič (Аляксеевіч),
- naistel
- –aŭna (-аўна), nt Jafimaŭna (Яфімаўна),
- –iejeŭna (-ееўна), nt Hardziejeŭna (Гардзееўна).
Kohanimed
Valgevene ala kohta käivad eksonüümid: Bug ehk Lääne-Bug (jõgi, Zachodni Buh), Daugava (jõgi, Zachodniaja Dzvina), Dnepr (jõgi, Dniapro), Nemunas ehk Neemen (jõgi, Nioman), Polesje (Paliessie), Valgevene (Bielaruś).
Valgevene kohanimed võivad eri allikates erineda. On kolm linnanime, mida eelistavad valgevene rahvuslased: Bierascie (Берасце) – ametlikult Brest (Брэст), Harodnia (Гародня) ~ Horadnia (Горадня) või Harodnia (Гародня) – Hrodna (Гродна), Miensk (Менск) – Minsk (Мінск).
Käänamine
Valgevene ŭ-lõpuliste nimede puhul kerkib paratamatult küsimus, kuidas seda hääldada ja vastavalt käänata. Kirjanduses kirjeldatakse teda [w]-sarnase häälikuna, ent meie senine traditsioon näeb ette [v]-na hääldamist, vrd Быкаў = Bõkav. Seepärast võiks ehk seda jätkata ja käänata neid nimesid nii, nagu nad lõpeksid kaashäälikuga: Vasiĺ Bykaŭ’i (ülakoma aitab siin leevendada kirjapildis harjumatut käänamist). Niisamuti on kuhu-käänded kohanimedel Mahilioŭ’i, Barysaŭ’isse.
Vt ka võõrnimede käänamise üldisi juhiseid.
Nimeloendid
Põhjaliku valgevene nimede käsitluse (sh ees- ja perekonnanimede ning kohanimede loendid vene ja valgevene keeles ning valgevene nimede eesti transkriptsiooni) leiab “Nimekirjutusraamatust” (1993, vt kirjanduse loendist). Siinjuures on kohane märkida, et valgevene nimede kirjutusviis neis allikates on nüüdseks vananenud ja kasutada tuleks valgevene omaladinat.
Vt ka
Kirjandus
- Tiiu Erelt, Olev Jõgi, Ain Kaalep, Artur Laast, Harald Rajamets, Henn Saari, Ly Seppel, Haljand Udam, Uno Ussisoo, Nimekirjutusraamat. Tallinn: Valgus 1993, lk 147–214.
- Karl Gutschmidt, Das weißrussische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 835–846.