Vene-eesti transkriptsiooni tabeli on 1926. aastal kinnitanud Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, seda on hiljem parandatud ja täpsustatud, viimati 2005. aastal.

TähedVastedNäited
А а= aАндрианов = Andrianov, Калугин = Kalugin
Б б= bБородино = Borodino, Тобольск = Tobolsk
В в= vВолга = Volga, Вавилов = Vavilov
Г г= gГригорий = Grigori, Вологда = Vologda
Д д= dДон = Don, Волгоград = Volgograd
Е е= e (üldjuhul)Петропавловск = Petropavlovsk, Сергей = Sergei
= je (sõna algul, samuti täishääliku, ь‑ ning ъ‑märgi järel)Егоров = Jegorov, Алексеев = Aleksejev, Васильев = Vassiljev, Подъездов = Podjezdov
Ё ё= jo (üldjuhul)1Орёл = Orjol, Ёлкин = Jolkin
= o (ж, ч, ш, щ järel)Жёлтый = Žoltõi, Пугачёв = Pugatšov
Ж ж= žЖуков = Žukov, Нижний Новгород = Nižni Novgorod
З з= zЗернов = Zernov, Кутузов = Kutuzov
И и= i (üldjuhul)Исаев = Issajev, Филин = Filin
= j (sõna algul täishääliku ees)Иосиф = Jossif
ий= ii (üldjuhul)Новороссийск = Novorossiisk, Вий = Vii
= i (kahe- ja enamasilbilise sõna lõpul)Горький = Gorki, Долгорукий = Dolgoruki
Й й= i (üldjuhul)Майоров = Maiorov, Толстой = Tolstoi
= j (sõna algul täishääliku ees)Йодное = Jodnoje
К к= kКатя = Katja, Жуковский = Žukovski
Л л= lЛипецк = Lipetsk, Смоленск = Smolensk
М м= mМусоргский = Mussorgski, Кострома = Kostroma
Н н= nНовгород = Novgorod, Минин = Minin
О о= oОмск = Omsk, Ломоносов = Lomonossov
П п= pПавлов = Pavlov, Степан = Stepan
Р р= rРуслан = Ruslan, Игорь = Igor
С с= s (üldjuhul)Серов = Serov, Курск = Kursk
= ss (täishäälikute vahel ja sõna lõpul täishääliku järel)2Писарев = Pissarev, Денис = Deniss
Т т= tТитов = Titov, Иркутск = Irkutsk
У у= uУшаков = Ušakov, Лунин = Lunin
Ф ф= fФадеев = Fadejev, Кафтанов = Kaftanov
Х х= h (üldjuhul)Хабаровск = Habarovsk, Архипов = Arhipov
= hh (täishäälikute vahel ja sõna lõpul täishääliku järel)3Чехов = Tšehhov, Долгих = Dolgihh
Ц ц= tsЦыганов = Tsõganov, Кудрявцев = Kudrjavtsev
Ч ч= Чичиков = Tšitšikov, Гатчина = Gattšina
Ш ш= šШишкин = Šiškin, Пушкин = Puškin
Щ щ= štšЩедрин = Štšedrin, Верещагин = Vereštšagin
Ъ ъ(jääb märkimata)Подъячев = Podjatšev
Ы ы= õКрылов = Krõlov, Мощный = Moštšnõi
Ь ь(üldjuhul jääb märkimata)Юрьевец = Jurjevets, Тотьма = Totma
= j (täishääliku, välja arvatud e, ё, ю, я ees)Ильич = Iljitš, Пoчтальон = Potštaljon
Э э= eЭлектрогорск = Elektrogorsk
Ю ю= juЮжно‑Сахалинск = Južno‑Sahhalinsk, Тютчев = Tjuttšev
Я я= ja4Ярославль = Jaroslavl, Брянск = Brjansk, Евгения = Jevgenija, Лидия = Lidija
Vene-eesti tähetabel
  1. Täht е‑ga märgitud ё transkribeeritakse nagu ё.
  2. Liitsõnalise nime järelkomponendi algul oleva с-i võib asendada ühekordse s‑iga (Новосибирск = Novosibirsk).
  3. Liitsõnalise nime järelkomponendi algul oleva х võib asendada ühekordse h‑ga (Самоходов = Samohodov).
  4. Väljaspool dokumente ja teatmeteoseid võib eesnimede lõpul и järel я asendada a-ga (Евгения = Jevgenia, Лидия = Lidia).

Märkused

1. Vene omadussõnaliste kohanimede edasiandmisel tuleb lähtuda nende nimisõnalisest kujust: Орловская область = Orjoli oblast, Ярославская область = Jaroslavli oblast, Ивановская область = Ivanovo oblast, Озёрский район = Ozjorõ rajoon, Кулундинское озеро = Kulunda järv.

2. Üksikutes nimedes kirjutatakse rõhuline vokaal erandlikult kahe tähega, näiteks Amuur, Araali meri, Koola poolsaar, Laadoga järv (aga Staraja Ladoga), Leena, Ohhoota meri, Tuula, Ussuuri. Need on põhjendatavad pika traditsiooniga.

3. Eestikeelsena käsitatavad nimed ei kuulu transkribeerimisreeglite alla, näiteks:

  • a) Kaasan, Neeva, Uurali mäed (rõhk nihkunud esisilbile);
  • b) Hibiinid, Laptevite meri, Sajaanid (eesti mitmuse tõttu);
  • c) Venemaa, Peterburi, Pihkva, Oudova, Siber jt.

4. Traditsiooni kohaselt kirjutatakse eestipäraselt Vene keisrinimed Aleksander, Katariina, Paul ja Peeter. Õpikuis ja teatmeteostes tuleb muganenud nime kasutamise korral esitada ka originaalnimi Aleksandr, Jekaterina, Pavel ja Pjotr.

5. Varem erandlikult kirjutatud vene eesnimesid Вера, Лена, Лиза, Нина, Тит transkribeeritakse reeglipäraselt Vera, Lena, Liza, Nina, Tit (mitte: Veera, Leena, Liisa, Niina, Tiit). Tähele tuleb panna, et vene tavas on eesnimed Александр = Aleksandr, Людмила = Ljudmila (vrd eesti nimed Aleksander, Ludmilla).

Lisaks tähetabeli kohta

Tabeli märkus 1 kehtib neil juhtudel, kui vene omadussõnaline kohanimi lähtub algselt muust kohanimest, st on sekundaarne: Orjoli oblast (Орловская область) on nime saanud Orjoli linna (Орёл) järgi. Kui lähtenime ei ole, transkribeeritakse nimi reeglipäraselt: mitmes linnas veel olev Октябрьский район on eesti tekstis Oktjabrski rajoon (eeldusel, et aluseks ei ole nt kohanimi Октябрь). Lähtenimeks võib aga olla samuti omadussõna tunnustega kohanimi, näiteks on Udmurtia rajoonid Красногорский район ja Юкаменский район eesti tekstis Krasnogorskoje rajoon ja Jukamenskoje rajoon, sest lähtenimeks on rajoonikeskuste nimed Krasnogorskoje (Красногорское) ja Jukamenskoje (Юкаменское). Sama põhimõtte järgi on Нижегородская область meil Nižni Novgorodi oblast (нижегородский on vene keeles traditsiooniline omadussõnatuletis nimest Нижний Новгород).

Vene-eesti transkriptsioonireeglite ajalugu

Otseseid juhiseid vene nimede kirjutamise kohta anti esmakordselt 1911. aasta keelekonverentsi otsustes (jätkata ж ja ш vahetegemist sh ja sch abil) ning 1918. aasta õigekirjutussõnaraamatus: „Venekeelseid ja Vene keele kaudu saadud nimesid transkribeeritakse aga nõnda, kuidas neid Vene keeles välja räägitakse: Kiiev, Jekaterinoslav, Muravjov“. Kui senises gooti kirjas oli transkribeeritud з → s, ж → zh, ш → sh, siis uues antiikva kirjas soovitati з → z, ж → ž, ш → š, samuti х → h.

20. detsembril 1926 kinnitas Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond juba varem Akadeemilise Emakeele Seltsi juhatuse ja „Õigekeelsuse-sõnaraamatu“ redaktsiooni väljatöötatud vene nimede transkribeerimise juhised. Juhised, mis käisid esialgu ainult isikunimede kohta, avaldati vormiliselt kohendatud kujul VÕS 1933-s ja selle hilisemates trükkides kuni 1940. aastani. Johannes Aavik esitas natuke täpsemaid reegleid ja oli mõnes asjas eriarvamusel: е transkriptsiooniks soovitas ta ka jo, kui nime nii hääldatakse (täht ё ametlikus tabelis puudus), з-d pani ette transkribeerida s-iga ja ы-d y-iga.

Reegleid asuti uuendama 1941. aastal Riikliku Kirjastuskeskuse eesti keele toimkonnas, kes 4. juunil võttis Elmar Muugi esildise alusel pärast pikka arutelu vastu uued juhised, seekord nii isiku- kui ka kohanimede kohta käivatena. Juurde tuli vene е ja ё erinev transkribeerimine, täpsustati и ja й transkribeerimist (vokaali ees j-iga), ий kohta käivat reeglit ning я nähti ette isiku ja kohanimede lõpul и järel kirjutada a-ga. Uued juhised ilmusid sõjajärgsetes VÕSides.

1953. aasta VÕS täpsustas vene с-i ja х transkribeerimise reeglit: need tuli kirjutada ss-i ja hh-ga ka rõhulise silbi vokaali järel sõna lõpul (ettepanek oli olnud arutusel juba 1941. aastal). 1960. aasta ÕS (lk 854–855) esitas 1953. aasta juhised muudatusteta, lisades vaid märkuse, et liitsõna algul kirjutatakse с ja х ühekordselt (probleemile oli tähelepanu juhtinud Elmar Elisto 1948).

Kui areng 1926. aastast 1960. aastani oli toimunud reeglite üha täpsemaks (ja keerukamaks) muutmise teel, siis järgnevalt hakati uuesti tagasi liikuma lihtsama ja tähttähelisema reeglistuse poole. Ennekõike valmistas raskusi с-i ja х transkribeerimise keerukus, sh vajadus teada nimedes rõhku. 1976. aasta ÕS loobus х puhul rõhu nõudmisest ning soovitas kõikjal sõna lõpul vokaali järel х kirjutada ümber hh-ga (otsuse tegi VÕK 1975. aastal). 1995. aastal otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond sedasama lihtsustust õigeks pidada ka vene с-i puhul. Ka märkust liitsõnalise nime järelkomponendi algul oleva с-i ja х transkribeerimise kohta leevendati.

Vene я transkribeerimine isiku ja kohanimede lõpul и järel a-ga tekitas samuti jätkuvalt küsimusi. Liikudes uuesti reeglipärasema nimetarvituse poole, jäeti 1976. aasta ÕSist Henn Saari ettepanekul selle erandjuhtumi alt välja kohanimed, seega oli õige transkribeerida Feodossija ja Jevpatorija. 1995. aastal tühistati see erandreegel ka isikunimede puhul, lubades selle järgimist siiski „väljaspool dokumente ja teatmeteoseid“.

Viimane parandus tabelisse tehti 2005. aastal, kui täpsustati ь transkribeerimist vokaalide ees (seni kehtinud tabeli järgi oleks Почтальон transkribeeritud Potštalon).

Kirjandus

  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 20–22.
  • Peeter Päll, Võõrnimed eestikeelses tekstis. Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis. 15. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2005, lk 69–75.

Anna tagasisidet