Muudatuste all on siin mõeldud EKI ühendsõnastikus ja teatmikus tehtud olulisemaid muudatusi-täiendusi sõnade kirjakujus, vormistikus jm-s, mida peaksid teadma need, kes keelt õpetavad, hindavad, toimetavad või vajavad oma tööga seoses võimalikult täielikku infot.
Sõnastik kajastab elavat keelt. Keeles toimub pidevalt muutusi, mida on kõigepealt vaja uurida, et otsustada, kas see on tõsiselt võetav või mitte. Kui suur see muutus on? Kes seda kasutavad? Kas sellega seoses tuleb teha olulisi muudatusi senistes keeleandmetes? Kas see muutus teeb keelesüsteemi kirjeldamise keerulisemaks või vastupidi lihtsustab seda? Jne.
Seepärast on iga muudatuse tegemise eel vajalik uurimisetapp. Muutust keeles on vaja kõigepealt märgata, kirjeldada, uurida ja alles seejärel otsustada, kas ja kuidas seda keeleallikates kajastada.
EKI teatmikus on eraldi artiklid, kuhu kogutakse pidevalt täienevaid andmeid selle kohta, milliseid uusi arenguid on näha, samuti juhtumeid, kus senised keelesoovitused ja -normingud lahknevad oluliselt tegelikust keelekasutusest. Teatmikus on need artiklid kolmes jaotises:
- Õigekirjaprobleemide all on artiklid selle kohta, millised on normingute vastuolud tegeliku kasutusega
- Käänamise-pööramise jaotisesse on kogutud vastuolusid
- Sõnamoodustuse alljaotisse on kogutud
Uurimisetapile järgneb otsustusetapp, mille järel uuritud probleem laheneb kas Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsusega või EKI keelearendajate kokkuleppega. Keeletoimkond otsustab ortograafia- ja morfoloogiaküsimusi, kuid ei otsusta üksiksõnu; viimaste puhul tehakse muudatusi EKI-sisesel kokkuleppel, millest teavitatakse ka keeletoimkonda.
Muudatused kajastuvad rubriigis “Mis on muutunud” vastavalt sellele, kes selle on otsustanud:
- keeletoimkonna ortograafiaotsused (sisaldab ka õigekeelsuskomisjoni otsuseid alates 1979. aastast);
- keeletoimkonna morfoloogiaotsused (alates 1994. aastast).
Kaustas “Sõnaveebi kasutajale” on ülevaade üksiksõnade muudatustest ja täiendustest ühendsõnastikus (enamasti EKI-siseste kokkulepetega). Oluline on märkida, et enamasti tekib otsustamise tulemusena juurde rööpvariante, aga ükski senine variant ei muutu n-ö vigaseks.