Mitteladina tähestikus sõnad ja nimed kirjutatakse eestikeelses tekstis ümber ladina tähestikku ehk latiniseeritakse. Ümberkirjutus võib toimuda kahel viisil: transkriptsioon või transliteratsioon.
Transkriptsioon ehk tavaümberkirjutus tähendab lähtesõna või -nime kirjutamist oma keele vahenditega, eesti transkriptsioonis kasutatakse üksnes eesti tähti. Püütakse edasi anda lähtesõna või -nime hääldust.
Transliteratsioon ehk ümbertähtimine on meetod, kus lähtetekst kirjutatakse ümber täht-tähelt, kasutades seejuures sihtkeele kirja kõiki vahendeid. Eesti puhul tähendab see ladina tähestiku kasutamist koos võimalike lisamärkidega ehk diakriitikutega. Transliteratsiooni tähtis omadus on pööratavus: translitereeritud nimest peaks eksitusteta saama taastada algkirjapildi.
Kahe meetodi erinevust illustreerib järgmine tabel.
| Vene nimi | Transkriptsioon | Transliteratsioon |
|---|---|---|
| Горький | Gorki | Gor’kij |
| Горки | Gorki | Gorki |
| Ельцин | Jeltsin | El’cin |
| Арбатская | Arbatskaja | Arbatskaja |
| Василисса | Vassilissa | Vasilissa |
Teises tulbas on vene-eesti transkriptsioon, kolmandas vene nimede rahvusvaheline latinisatsioon (nn 1987. aasta Montréali süsteem). Näidetest ilmneb, et eesti transkriptsioon ei võimalda vahet teha nimedel, kus on peenendus ja kus ei ole (nii Горки kui ka Горький on ühtviisi Gorki), ei saa teada, kas näiteks täheühend ts tähendab kirillitsas ц-d või тс-i (vrd Jeltsin ja Arbatskaja), kas vokaalidevaheline ss on originaalis ühe- või kahekordne с (vrd Vassilissa) jne.
Kahe meetodi vahel ei ole selget piiri, sest transkriptsioongi on vahel suhteliselt tähttäheline ning transliteratsioon ei pruugi alati olla pööratav (vene я-d on siinses tabelis edasi antud ja-ga, aga see võib vene kirjas tähendada ka ühendit йа; ISO süsteemis on я vasteks seetõttu â).
Ümberkirjutustabelid
Rahvusvaheliselt püüeldakse selle poole, et iga mitteladina tähestikuga keele jaoks oleks olemas üks ja ühtne rahvusvaheline latinisatsioon, st et kõik ladinatähelised keeled kirjutaksid neid nimesid ühtmoodi. Rahvusvahelisi latinisatsioonisüsteeme kiidetakse heaks ÜRO kohanimekorralduskonverentsidel või (alates 2019. aastast) ÜRO kohanimeekspertide rühma istungitel. Need on küll algselt mõeldud kohanimede ümberkirjutamiseks, ent neid võib kasutada (ja Eestis kasutataksegi) ka muude nimede ja sõnade kirjutamiseks.
Mõne keele puhul rahvusvahelised süsteemid puuduvad, seetõttu on Eestis mõned oma transkriptsioonitabelid, näiteks armeenia, gruusia, kasahhi, kirgiisi, tadžiki ja ukraina nimede kirjutamiseks. Kuigi vene nimede puhul on olemas ÜRO konverentsi soovitus (1987. aasta Montréali süsteem), kasutatakse Eestis ametlikus asjaajamises juurdunud traditsioonil põhinevat vene-eesti transkriptsiooni. Eesti tabelid on kehtestanud varem vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), praegu otsustab neid Emakeele Seltsi keeletoimkond. Ülevaate Eestis kasutatavatest süsteemidest saab Eesti Keele Instituudi kohanimeandmete avalehelt. Rahvusvaheliste süsteemide kohta leiab andmeid kohanimeandmebaasi (KNAB) vastavalt lehelt. (Seal tuleb tähele panna, et esitatud on ka transliteratsioone ja KNABi oma süsteeme, mida nimede edasiandmiseks tavaliselt ei kasutata.)
Isikudokumentides kasutatav nimekirjutus võib erineda Eestis soovitatavast, sest iga riik otsustab oma kodanike nimede kirjapildi dokumentides ise. Teiste riikide kodanike nimesid kasutatakse Eesti ametlikes dokumentides (näiteks elamisloal) ja registrites sel kujul, nagu need esitab vastav riik. Mõnel juhul võib isik taotleda oma nime kirjutamist nime keelelise päritolu mõttes lähteriigis kehtiva tabeli kohaselt. Siseminister on 2016. aastal kinnitanud juhised Armeenias, Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal kehtivate tabelite rakendamise kohta (vt vastavalt lisa 1–4). Mitteametlikus kontekstis (näiteks ajalehetekstides) võib ka neil juhtudel siiski rakendada Eestis kehtivaid tabeleid (nagu tavaliselt tehakse välisriigist näiteks kontserdiks sissesõitnud artistide puhul).
Soovitused keelte kaupa
Araabia nimesid võib kirjutada mitut moodi. Kohanimede puhul on soovitatav lähtuda ÜRO 1972. aastal heakskiidetud süsteemist. Väljaspool dokumente ja teatmeteoseid on mõeldav diakriitikud ära jätta. Täpset latinisatsiooni kasutatakse enamasti vaid idapoolsete araabia riikide puhul; Alžeeria, Maroko, Mauritaania ja Tuneesia kohanimesid kirjutatakse valdavalt prantsuspärases transkriptsioonis. Araabia isikunimesid transkribeeritakse üldiselt sel kujul, nagu nad ladinatähelises maailmas kõige rohkem levinud on.
Armeenia nimesid kirjutatakse VÕKi 1975. aasta armeenia-eesti tabeli kohaselt. Armeenia nimega kodanikud võivad taotleda ka Armeenias kehtiva tabeli rakendamist.
Bulgaaria nimesid kirjutatakse ÜRO 2012. aastal soovitatud bulgaaria-ladina tabeli kohaselt. Emakeele Seltsi keeletoimkond möönab ka varasema, 1977. aasta süsteemi kasutamist, ent ühes tekstis tuleks läbivalt kasutada vaid üht süsteemi.
Gruusia nimesid kirjutatakse VÕKi 1975. aasta gruusia-eesti tabeli kohaselt.
Heebrea nimesid kirjutatakse ÜRO 2007. aastal soovitatud süsteemi kohaselt.
Hiina nimesid kirjutatakse Hiinas kasutatava ametliku latinisatsiooni (拼音 pinyin) kohaselt. ÜRO kiitis selle heaks 1977. aastal, ent Eestis on see kasutusel juba aastast 1960. Seda süsteemi rakendatakse kohandustega ka Hiina mongoli, tiibeti ja uiguuri nimede kirjutamisel.
India ja Pakistani nimesid kirjutatakse tavaliselt inglispärases transkriptsioonis. Nn Hunteri süsteemis märgitakse kohanimede puhul täishääliku pikkust kriipsuga, muidu ei erine see inglise transkriptsioonist.
Jaapani nimesid kirjutatakse Hepburni parandatud süsteemis, mida ei ole küll ÜROs heaks kiidetud, ent seda kasutatakse maailmas üldiselt.
Kasahhi nimesid kirjutatakse VÕKi 1978. aasta kasahhi-eesti tabeli kohaselt.
Khmeeri nimesid kirjutatakse ÜRO 1972. aasta süsteemi kohaselt.
Kirgiisi nimesid kirjutatakse VÕKi 1978. aasta kirgiisi-eesti tabeli kohaselt.
Korea nimesid võib kirjutada kaht moodi. Traditsiooniline on McCune’i-Reischaueri 1939. aasta süsteem, ent Lõuna-Korea nimesid on uuemal ajal hakatud kirjutama ka selles riigis kehtiva 2000. aasta süsteemi kohaselt (vt korea-ladina tähetabeleid).
Kreeka nimede kirjutamiseks on kaks tabelit. Vanakreeka nimesid kirjutatakse traditsioonilises ladina transkriptsioonis, uuskreeka nimesid kreeklaste omaladina kohaselt. Viimase kiitis ÜRO heaks 1987. aastal, Emakeele Seltsi keeletoimkond 1996. aastal. Nende kahe tabeli rakendusala ei ole alati lihtne piiritleda, ent tänapäeva Kreeka kohanimed kirjutatakse harilikult uuskreeka tabeli alusel, v.a mõned traditsioonilised erandid (nt Chalkidike, Delos, Lesbos, Peloponnesos, Rhodos). Paremaks eristuseks soovitatakse uuskreeka nimesid transkribeerida koos rõhumärgiga (eespool toodud näited oleksid uuskreekapäraselt Chalkidikí, Dílos, Lésvos, Pelopónnisos, Ródos).
Pärsia nimesid kirjutatakse ÜRO 1967. aasta süsteemi kohaselt. Mööndav on kasutada ka ÜRO 2012. aasta süsteemi, ent see ei ole maailmas veel palju levinud.
Serbia nimesid kirjutatakse ÜRO 1977. aasta soovituse kohaselt, mille aluseks on horvaadi ladina tähestik.
Tadžiki nimesid kirjutatakse VÕKi 1978. aasta tadžiki-eesti tabeli kohaselt.
Tai nimesid kirjutatakse ÜRO 2002. aasta süsteemi kohaselt.
Ukraina nimesid kirjutatakse VÕKi 1975. aasta ukraina-eesti tabeli kohaselt, mida Emakeele Seltsi keeletoimkond on muutnud 2009. ja 2022. aastal. Ukraina nimega kodanikud võivad taotleda ka Ukrainas kehtiva tabeli ehk ukraina omaladina rakendamist.
Valgevene nimesid kirjutatakse ÜRO 2012. a süsteemi kohaselt. Valgevene nimega kodanikud võivad taotleda ka Valgevenes kehtiva tabeli rakendamist.
Vene nimesid kirjutatakse vene-eesti tabeli kohaselt. Tabeli kinnitas Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1926. aastal ja seda on hiljem korduvalt parandatud, viimati 2005. Vene nimesid võib latiniseerida ka rahvusvahelise soovituse põhjal, mille kiitis 1987. aastal heaks ÜRO kohanimekorralduskonverents. See süsteem sobib eeskätt täpsust nõudvatel juhtudel, nt bibliograafias. Vene nimega kodanikud võivad taotleda ka Venemaal kehtiva tabeli rakendamist.
Eespool nimetamata keelte puhul saaks järgida rahvusvaheliselt levinuimat kirjutusviisi (Etioopia, Laos, Myanmar ehk Birma) või kohapealset ametlikku süsteemi (Bhutan, Maldiivid). Vt ka ÜRO kohanimeekspertide rühma latinisatsioonisüsteemide töörühma kodulehte.
Anna tagasisidet